Tekst: Indrek Jääts, ERMi vanemteadur
Pildid ja pildiallkirjad ajakirjast Globus, Bd. 31, 1877

Hiljuti jõudis nii Tartu kui ka Tallinna teadusraamatukogudesse hulk kirjandust Taiwanilt. Andres Kollist juhtis mu tähelepanu raamatule, mille kaanel leidub lisaks hiina hieroglüüfidele ka kirillitsat, ladina kirja ning araabia numbreid: „Экскурсия на Формозу 1875. Этнографическое путешествие П. И. Ибиса“, Pavel Ivanovich Ibis. (Головачёв Валентин Цуньлиевич). Mida see kõik tähendab? Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Vene sinoloogi ja ajaloolase Valentin Golovatšjovi raamatu „Экскурсия на Формозу„ (2019) tõlkega hiina keelde, mis ilmus 2022. aastal Taiwanil.

Aga mis see meisse puutub? Asi on selles, et Paul Ibis oli puhastverd eestlane.  Aastal 1875 võttis ta ette pika jalgsimatka Taiwanil (Formoosal), peamiselt selleks, et uurida sealseid põlisrahvaid. Kogutud andmete põhjal avaldas Ibis kaks mahukat artiklit: venekeelse ajakirjas Morskoi sbornik (1876) ja saksakeelse ajakirjas Globus (1877).

Sapreki küla. Kirjeldustõlge: Taiwani pärismaalaste hütid metsaste mägede süles.

Eestis ei teata Paul Ibisest peaaegu midagi. Sügisel 1982 ilmus Keeles ja Kirjanduses vene etnograafi M. F. Tšigrinski lugu „Paul Ibise rännakud ja keeleuuringud Taivanil“, kuid see ei pälvinud ilmselt suuremat tähelepanu. (Pealegi on seal omajagu ebatäpsusi ja puudusi.) Jaanuaris 2020 pidas Andres Kruusmaa Eesti Genealoogia Seltsi Tallinna osakonnas ettekande Paul Ibisest ja „teistest huvitavatest leidudest oma sugupuus“. See ongi minu teada kõik. Unustatud suguvend ja tema tegemised äratasid minus huvi, seda enam, et Eesti etnoloogia ajaloo uurimine on meil ERMis parajasti käsil. Kuna ma hiina keelt ei oska, siis hakkasin otsima Golovatšjovi raamatu venekeelset originaali. Eesti raamatukogudest ma seda ei leidnud, aga uue raudse eesriide kiuste õnnestus hankida trükise PDF.

Golovatšjovi raamatut uurides selgus, et Taiwani ajaloo spetsialistide kitsamas ringis on Paul Ibise nimi hästi tuntud. Teda teatakse nii Venemaal, Ameerikas, Euroopas kui ka Jaapanis ning muidugi saarel endal. Tuli välja, et meie kaasmaalase Taiwani-teemalised artiklid on tõlgitud inglise, hiina ja jaapani keelde. Venemaal on Ibise rännakut ja saavutusi hiljuti aktiivselt populariseeritud. Idanaabrite jaoks on ta muidugi Pavel Ivanovitš. Arvan, et ka Eestis on saabunud aeg selle tegelasega lähemalt tuttavaks saada.

Vana pilam. Kirjeldustõlge: palja ülakehaga mees istub, nuga vööl.

Paul Ibis sündis 16. juunil 1852 Järvamaal Väike-Kareda mõisas ja ristiti mõni päev hiljem Peetri kirikus. Tema isa oli mõisa aidamees Juhan Ibis, ilmselt laia silmaringiga ja edasipüüdlik mees. Alghariduse omandas Paul kodukandis. Mais 1868 otsustas Juhan oma 15-aastase poja Kroonlinna tüürimeeste kooli saata. Seal sai õppida kroonu kulul. (Vanema venna jälgedes saadeti hiljem tüürimeeste kooli ka Friedrich Ibis, 1854–1885). Paul võeti vastu ning alustas 1868. aasta septembris õpinguid, mis jõudsid lõpule aprillis 1872. Noormehest sai konduktor – allohvitser Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku tüürimeeste korpuses (Корпус флотских штурманов). Konduktorite ülesanne oli abistada ohvitsere oma erialaste teadmiste ja oskustega.

Oktoobris 1872 määrati Paul Ibis korvetile „Askold“, mis siirdus oma teisele ümbermaailmareisile. Laev seilas üle Atlandi, läbis Magalhãesi väina, ületas Vaikse ookeani ja saabus järgmise aasta oktoobris Shanghaisse, kust liikus varsti edasi Hongkongi. Paul Ibis, kes oli end ilmselt näidanud heast küljest, ülendati praporštšikuks (lipnikuks). „Askoldi“ ülesanne oli ristelda Vaikse ookeani põhjapoolses osas, demonstreerida Venemaa kohalolu piirkonnas, sõlmida sidemeid ning leida võimalusi kaubavahetuse arendamiseks. Korvett kuulus Venemaa Vaikse ookeani eskaadri koosseisu. Aastatel 1873–1875 tegutses eskaadri komandörina Virumaal Salla mõisas sündinud kontradmiral Theodor von Brümmer ning „Askold“ oli tema lipulaev.

1874. aasta suve ja sügise veetis „Askold“ põhiliselt Jaapani sadamates: Nagasakis, Hakodates, Yokohamas ja Kobes. Hilissügisel taas Nagasakis viibides saatis Paul Ibis ajakirjale Živopisnoje obozrenije kolm lühemat venekeelset artiklit: „Ainud“, „Märkmeid Yezo saarest“ (Yezo on Hokkaido vana nimi) ja „Formoosa küsimus Jaapani ja Hiina vahel“. Need avaldati jaanuaris ja veebruaris 1875, kui Ibis ise matkas juba Taiwanil. Esimene artikkel annab tunnistust Ibise etnograafiahuvist ja viimane näitab, et ta oli Taiwani geopoliitilise hetkeolukorraga kursis juba enne saarele sõitu.

Neiu katsausani hõimust. Kirjeldustõlge: rikkalikult ehitud noor rõõmus naine istub.

Taiwan kuulus tollal Hiina koosseisu, kuid mandžu dünastia valitsetav keisririik oli pärast oopiumisõdu üsna nõrk ning ei kontrollinud päriselt oma äärealasid. Saare tasast ja põllumajanduseks sobivat lääneosa asustasid Mandri-Hiinast pärit kolonistid ja hiinastuvad pärismaalased, mägist idaosa aga „metsikud“ põlisrahvad, kes olid jäetud omapead. 1871. aasta lõpul läks Taiwani lõunaranniku lähedal põhja üks naabruses asuvatelt Riukiu saartelt pärit laev. Enamik laeval olnuist pääses kaldale, kuid 54 neist leidis segastel asjaoludel oma otsa kohalike paivanite käe läbi.  12 riukiulast pääses ja jõudis Hiina ametivõimude kaasabil järgmiseks suveks koju tagasi. Ajaloos on need sündmused tuntud kui Mudani intsident. Jaapan, kes oli tollal parajasti hõivamas Riukiu kuningriiki, asus tapetute kaitsja rolli ning nõudis Hiinalt hüvitust. Hiina keeldus ja Jaapan korraldas Lõuna-Taiwanile sõjalise karistusekspeditsiooni, mis vältas maist detsembrini 1874. Sündmused pälvisid rahvusvahelist tähelepanu ning loomulikult pakkus oluliste laevateede läheduses paikneva suure saare saatus huvi ka Venemaale.

Nii juhtuski, et 1875. aasta esimestel kuudel (seega täpselt 150 aasta eest), kui „Askold“ seisis Hongkongi reidil, võttis 22-aastane praporštšik Ibis ette „ekskursiooni“ Taiwanile. Tema sõnul oli see retk ta enda algatus, mis sai teoks kontradmiral Brümmeri heakskiidul. Tundub siiski vaevalt usutav, et üks allohvitser lubati lihtsalt omal soovil sellisele huvireisile, tutvumaks „mõningate kohalike hõimudega, keda eurooplased pole varem külastanud“. Küllap ta sinna ikka saadeti, ülesandega uurida, mis saarel ning selle sisemaal toimub ja millised meeleolud seal valitsevad. Kohalikke põliselanikke, kes kellelegi ei allunud, võis ehk tulevikus Venemaa huvides ära kasutada, esitleda end nende kaitsja ja tsiviliseerijana, nagu kristlikel suurriikidel tollal tavaks oli.

Pepo tempel. Kirjeldustõlge: odad, sarved, loomade pealuud ja suured savianumad punutud seina taustal.

Jaanuari algul maabus Ibis igal juhul Taiwani lõunarannikul Takao (Gaoxiong) sadamas. Esimesed kümmekond päeva kulutas noormees jalgsimatkale saare lõunaosas, et tutvuda sealsete rahvastega. Edasi liikus ta saare pealinna Taiwan-fu´sse (Tainan) ning sealt itta, sisemaale. Veebruari teisel poolel jõudis Ibis põhjarannikule Tamsuisse ja Kilongi (Jilong) ning kuu lõpuks naasis Hongkongi. Tema retke detaile ja uurimistöö meetodeid ma siin täpsemalt kirjeldama ei hakka. See kõik nõuab eraldi põhjalikku käsitlust. Piirdun hetkel sellega, et noormees lähtus Vene Geograafiaseltsi etnograafiaosakonna instruktsioonidest ning tegi ka mõningaid antropomeetrilisi mõõtmisi. Ibist huvitas Taiwani põlisrahvaste päritolu ja sellel teemal avaldas ta oma artiklites üsna julgelt arvamust.

Naised Sek-hwani hõimust. Kirjeldustõlge: kaks tõsise ilmega noort pilusilmset naist omamoodi tanudega.

Jalgsimatk läbi tollal veel kaunis metsiku saare oli kahtlemata raske ning kurnas tõenäoliselt tublisti noore mehe organismi. Mais 1875, tagasi laeval ja tavapärases teenistuses, jäi Paul Ibis tõsiselt haigeks. Ei laevaarst ega Vladivostoki mereväehaigla tohtrid saanud õieti aru, millega on tegu, ja kirjeldasid allohvitseri tabanud tõbe kui „vahelduvat palavikku“. Põdevat Ibist Vladivostokki siiski maha ei jäetud, ta pöördus koos „Askoldiga“ tagasi Euroopasse. Seekord sõideti üle India ookeani ja läbiti Suessi kanal. Ringi ümber maailma tegi Järvamaa mees niisiis ära. Kevadel 1876 seisis korvett üle kuu aja Kreeka vetes Saloniki reidil ja lahkus siis juba ilma Paul Ibiseta. Endiselt haige praporštšik saadeti laevastiku kulul ravile Viini. Paraku ei suutnud tõbe diagnoosida ega ravida ka sealsed spetsialistid. Talveks toimetati noormees Itaalia paremasse kliimasse kohalike meedikute hoole alla. Paul Ibis suri 6. aprillil 1877 Pisas ja maeti tõenäoliselt linna mittekatoliiklaste kalmistule. Tagantjärele on kindlaks tehtud, et tal oli sepsis. Tollal ei osatud seda haigust veel diagnoosida ja enne antibiootikumide kasutuselevõttu puudus ka selle ravi.

Madalat päritolu noor mees, kes oli oma heade omaduste tõttu juba ülematele silma jäänud ja karjääriredelil tõusma hakanud, kustus enneaegu. Pärast Kroonlinna kolimist 1868. aastal ta tõenäoliselt enam kodukanti ei külastanud. „Askoldi“ aastatepikkuse merereisi lõppedes oleks talle ehk puhkust antud…

Pealkirjas püstitatud küsimusele vastates võib vast öelda, et Paul Ibis oli Venemaa sõjalaevastiku allohvitser, kes ülemuste heakskiidul tegeles ka etnograafiaga, oma aja kohta muide küllaltki kõrgel professionaalsel tasemel. Otsesõnu etnoloogiks nimetada teda ehk ei saa, kuid oma koht Eesti etnoloogia varases ajaloos on tal kindlasti olemas.

Paul Ibise avastamine on Eestis alles algusjärgus ja vastuseid ootavaid küsimusi jätkub. Kas ta kirjutas kodustele? Kas ta venestus merekoolis ja sõjalaevastikus täielikult või säilitas eesti keele oskuse? Miks ta eesti ajalehtedes midagi ei avaldanud? Kust sai alguse tema etnograafiahuvi? Kas tema Taiwani reisipäevik ja etnograafiliste joonistusete originaalid on kuskil alles? Selle Eesti päritolu noormehe ebatavalist elu ja tegevust põhjalikumalt uurides leiavad mõned neist küsimustest loodetavasti vastuse, aga samas tekib arvatavasti juurde uusi, nagu ikka. Igal juhul väärib see tegelane tähelepanu.