Kirjandusel on eriline võime meid mõjutada, puudutada. Selleks et kujutlusvõime saaks ohjad üle võtta, peab lugedes tekkima mingi tunne. Naljakas on mõelda, et sõnad paberil suudavad välja meelitada naeru, pisaraid või hämmeldust. Kaasakiskuv raamat haarab lugeja oma võrku, jäädes tema mõtetesse veel kauaks.
Nagu lubatud, tuleb selles loos juttu lugemisega seonduvatest emotsioonidest. Kolleegid räägivad siin all, mis tunded neile meenuvad seoses kirjatähtede selgeks saamisega ja kuidas nad lapsena loetut läbi mängisid. Lisaks arutlesime selle üle, kas me oleme emotsionaalsed lugejad.
Esimesed read
Millegi uue õppimine võib olla hirmutav – tahaks ju kõiges kohe hea olla, aga elu näitab, et nii libedalt selle tee läbimine siiski ei lähe. Tavapärane õppeprotsess hõlmab kordaminekute vaheldumist ebaõnnestumistega, mõni asi õnnestub kiiremini, teine jälle vaevalisemalt. Tunded, mis seotud lugema õppimisega jagunesid kaheks: oli neid, kellele ei meenu midagi, ja neid, kelles see tekitas suurt rahulolu ja rõõmu, aga ka hirmu ja ebamugavust.
*Ei mäleta lugema õppimisest erilisi emotsioone. Ilmselt läks kõik valutult. Lugemisest aga küll – kui ema mulle „Pál-tänava poisse“ luges, siis nutsime mõlemad. Üldiselt ma kontrollin ennast, aga esineb külmavärinaid ja ka naeruturtsatusi. Gerd
*Kui ma kooli läksin, siis ma väga lugeda ei osanud. Mäletan, et kartsin lugemistunde. Ühel päeval võtsin vana raamatu ja mõistsin, et loen ning saan kõigest aru. Olin üliõnnelik. Raamat oli Puškini „Tsaar Saltaan“ luulevormis. Siiani armastan luulet väga. Sellest hetkest olin klassi parim lugeja. Maarika
*Ma nautisin lugema õppimist, justkui oleksin avastanud eneses peidus olnud supervõime. Kindlasti tekitas see ka iseseisvustunnet – lõpuks oli mul vaba voli otsustada, millal raamatu kätte võtan, ja ma ei pidanud enam kedagi nuruma. Karmen
*Emotsioone lugema õppimisega ei mäleta, pigem mäletan pahameelt kirjatehnika üle, tähtede kalle oli vale ja kuju polnud see. Olen arvanud, et võin olla üks nendest, kes oleks olnud vasakukäeline, kui poleks parema käega kirjutama õpetatud. Eve
*Ei mäleta, aga küllap olin rahul, et saan ise lugeda, mida tahan. Kõik kodus lugesid kogu aeg midagi, sain siis sama teha ja pidanud kedagi tüütama, et ette loetaks. Kristi
*Võidurõõm, et ma saan ise hakkama ja ma saan aru! St ei pea enam vanemat õde lunima! Kaari
ERM Fk 2957:87 Portreefotod, Inge Leis raamatutega. Foto: Hans Voolmann, u 1930.
Kirjeldustõlge fotole: Kahel kõrvuti oleval mustvalgel fotol on patsidega tüdruk, kes keerab lauale asetatud raamatu lehekülgi. Vasakpoolsel fotol vaatab ta kaugusse, parempoolsel otse kaamerasse.
*Algul oli raske periood küll, kui ei saanud kokku veeritud sõnu või ei teadnud, mis need tähendavad, aga see läks kiirelt mööda. Piret
*Vanaema juurest leidsin ma ka mõned gooti kirjas trükised. Kuidas ma gooti tähti lugema õppisin, seda ma täpselt enam ei mäleta. Ema väitel olin ma need kuidagi lihtsalt selgeks saanud. Igatahes ei valmistanud gooti kirjas trükiteksti lugemine mulle raskusi. Edaspidi oli isegi põnev sellises kirjas raamatuid lugeda. Karin K
Lapse töö on mäng
Kas sooviksid näidata oma tugevust musketäride mõõgavõitluses või jahtida kurjategijate jälgi koos Kalle Blomkvistiga? See on võimalik, kui lased fantaasia lendu. Muuseumitöötajate seiklused raamatumaailmas näitavad, kuidas see kõik käis.
Raamatukaante vahel juhtunut sai käepäraste vahendite kõrval ellu viia ka nukkude abil. Väga populaarne oli Astrid Lindgreni ja Alexander Dumas’ teoste läbimängimine, enim inspireerisid „Bullerby lapsed“, „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist” ning „Kolm musketäri”. Sellega mängurõõm veel ei lõppenud, kuna põnevad lugemiselamused ärgitasid jutte ise edasi arendama või süžeele sootuks uut käiku andma. Esimesed katsetused kirjasõnaga sündisid just kaasahaaravate teoste lugemisest.
*Lapsepõlve lugemiskangelasena mäletan vahvat rätsepat – ta oli mulle tõeline kangelane, tappis korraga seitse kärbest. Küll ma kaalusin ja mängisin muinasjutuaineliste tegelastega, kuidas ta ikka seitse kärbest korraga sai. Kindlasti olid ka printsessilood hingelähedased, Tuhkatriinust ja Lumevalgekesest jpt. Agnes
ERM Fk 3009:521 Tüdruk loeb raamatut „Vahva rätsep“.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol nõjatub muigav tüdruk voodis olevale padjale, lugedes, kaisukaru süles, raamatut „Vahva rätsep“.
*Emotsionaalne lugeja olin kindlasti. Läksin raamatumaailmadesse sisse ja kujutlesin ennast raamatutegelasteks. Mängisin lugusid läbi nii mõttes kui ka päriselt, üksi mängides vestlesin ka kujutletavate kaaslastega. Ma ei mänginud alati mitte täpselt raamatust loetut, vaid mõtlesin tegelastele ka uusi seiklusi välja. Seetõttu polnud mul lapsena ka mitte kunagi igav, leidsin endale alati tegevust – kui mitte päriselt, siis mõttes. Ehitasin elutoas diivanilauast ja tekkidest koopaid, losse või onne, kostümeerisin end suurest linikust kujundatud keebi abil musketäriks, rüütliks, printsessiks või kuningannaks jne. Mulle meeldisid nii igasugused muinasjutud kui seiklusjutud, aga väga ka raamatud loomadest. Näiteks peale „Mowgli“ lugemist olin vaimustuses ja mängisin vist peaaegu kõiki sealseid tegelasi – olin nii Mowgli kui ka hunt, tiiger, boamadu Kaa, aga kõige ägedam oli muidugi olla must panter Bagheera! Samas sai oldud ka väike nõid, mõni haldjas, tuldpurskav draakon, meeldisid üldse igasugused üleloomulikud, nõiduvad, lendavad jms üleloomulike võimetega tegelased. Kui minu lapsepõlves oleksid ilmunud Harry Potteri lood, oleksin olnud kindel fänn!
Kuna mulle meeldis väga joonistada, siis joonistasin tihti raamatutegelasi ja nende eluruume või elukeskkondi, mängides niiviisi ka paberil mitmeid lugusid läbi. Mind võlusid raamatuillustratsioonid, püüdsin neid järgi joonistada. Nii joonistasin lugematul hulgal Tove Janssoni Muumitrolle ja tema teisi tegelasi, lisaks Edgar Valteri Krõlle ja Naksitralle, Siima Škopi kauneid muinasjutuprintse, printsesse ja haldjaid. Aga mõtlesin ka ise lugusid välja, näiteks joonistasin seeriaid mingitest naljakatest vaimudest või tontidest.
Lugesin ka palju lastele mõeldud luuleraamatuid, nautisin kirjanike lahedaid ja vaimukaid riime ja luuleridu, keelemänge. Püüdsin ise väikseid salme või jutukesi koostada. Koolis meeldis mulle väga kirjandeid kirjutada. /—/ Ühe sõbrannaga tekkis meil vahepeal naljakas hobi: koostasime erinevate lasteraamatute põhjal väikseid naljakaid jutukesi, mida kirjutusmasinaga paberile trükkisime. Nii lahe oli trükkida, arvuteid siis ju veel polnud. Dikteerisime etteütluse kombel üksteisele sobivaid lauseid erinevatest raamatutest ette, nii et kokku tekkisid tobedad ja lausa absurdsed dialoogid. Naersime neid jutukesi üksteisele ette lugedes kõhu kõverasse. Enamasti miksisime omavahel Astrid Lindgreni teoseid, nii et kokku said näiteks Karlsson, Pipi, Kalle Blomkvist jt tegelased. Jane
*Kindlasti jõudsid paljud raamatustseenid ka mängudesse. Kolme musketäri mõjul käisime isaga mänguasjapoest plastmassist mõõka ostmas. Saime sealt küll ainult kõverad Vene saablid, aga see ei takistanud mind Athose, Porthose, Aramise ja d’Artagnanina isa kui kaardiväelasi rünnates tema sõrmi siniseks tagumast. Mul oli ka vibu, millega sai ahju külge lasta kummist otstega nooli ja taaselustada Robin Hoodi laskevõistlusi. Mulle meeldis „Kalle Blomkvistist“ pärit nipp, kus ukse välisküljel oleva võtme sai lükata ukse alt läbipistetud ajalehe peale ja siis enda poole tõmmata. (Väga harva kukkus võti sinna, kuhu oleks pidanud.) Ja ma mäletan, et püüdsin korduvalt plastiliinist luua Jänese uru sisemust, kui Puhh ja Notsu tal külas käisid. Ilmselgelt ei vastanud mu võimed ettevõtmise mastaapsusele ja ma pidin pärast mõne kapi, meepurgi ja laua meisterdamist alati loobuma. Gerd
*Lapsepõlves oli kombeks lugusid läbi mängida, suurema seltskonnaga küll pigem lastesaateid („Kivinõid”, „Kardemoni linna rahvas ja röövlid”) ja filme (eelkõige sõjafilmid). Üksinda ma mängisin „Kolme musketäri”, see piirdus enamasti kostümeerimise ja tokiga vehklemisega. Kostüüm oli geniaalselt lihtne, paraku ebamugav – kummiga pikk seelik tuli tõmmata vöökohast ülespoole kaela ümber ja laiaks musketäri kübaraks oli diivanipadi. Seelik polnud piisavalt lai, et oleks saanud väärikalt vehelda, aluspüksid paistsid, kui käsi tõstsin, ka padi ei tahtnud peas püsida. Kõige rohkem mängisin ma situatsioone raamatutest läbi pabernukkudega, süžeest kinni ei pidanud, muutsin tegevustikku ja saatusi. Blomkvisti lugude mõjusfääris olles jälgisin tähelepanelikult võõraid inimesi ja jätsin autonumbreid meelde. Vedas, et elasin Põltsamaal, mitte Tallinnas. Tallinnas oleks see ikka väga kurnav tegevus olnud. Siret
*Bullerby laste maailmast sain kindlasti oma mängudele inspiratsiooni. See oli mu suur lemmik. Seda raamatut võisin ma ühe suve jooksul kordi ja kordi tervenisti või siis kindlaid osasid sellest uuesti üle lugeda, kuid ikka oli nii hea ja huvitav. Raske sõnadesse panna, mis mind selle juures paelus. Ehk selline oma väikelinna, oma tolmuse tänava ja kodu idüll? Sellises keskkonnas kasvasin ma ise ja võimalus end kuidagi Bullerby laste (eriti Liisaga) samastada võib olla minu kiindumuse põhjus. Mängisin Liisa oma toa saamise lugu nukkudega ja tegin sisekujundust, sest tahtsin nii väga ka endale päris isiklikku tuba saada. Kristi
ERM Fk 2900:296 Tüdruk nukuserviisiga mängimas.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol istub suurt juukselipsu kandev tüdruk toolil koos mängukaruga. Nende ees on nõudeserviis, mille abil tüdruk mängib teejoomist.
*Lapsena ja noorukina elasin väga raamatutegelastele kaasa, Lindgreni raamatute tegelased olid kõik nagu sõbrad. Kindlasti võtsime oma mängusesse kaasa raamatust loetut. Näiteks kasutasime pi-keelt, tegime onne jms. Olen päris palju nutnud raamatuid lugedes, on olnud hiiglama põnev. Neid kordi, kui raamat on nii põnev, et käest panna ei saa, ei ole väga palju olnud, kuid siiski. Kadri-Liis
*Heietasin loetud raamatuid pärast peas ikka edasi. Seda innustasid tegema illustratsioonid, nt Siima Škopi omad, mida võisin tunde vaadata. Karin
*Jah, kujutasin elavalt ette seda maailma, mis lugedes avaldus. Ja olen siiani selline hea ettekujutaja, lugedes on silme ees kõik see raamatu maailm. Piret
*Ema raamatute hulgast olid mu suurimad lemmikud „Sipelgad ei alistu” (1959), „Kollase rähni ordu” (1964), „Seeva Kotlovi ebatavalised juhtumused” (1966) ja „Neljas kõrgus” (1967). „Kollase rähni ordu” ja kõnelema hakanud nukk Emilia mõjusid mulle lapsena umbes samamoodi kui vahtkummist Nässu raamatus „Koer taskus”. Mõistusega sain aru, et see kõik on väljamõeldis, aga südames ikkagi oi, kuidas oleksin endalegi sellist kasvõi taskusse mahtuvat elusat mängukoera tahtnud. Samamoodi tabas mind iga suve lõpus vanaema juurest lahkudes tunne, et pean nukkudele soojemad riided selga panema, sest äkki kui ma ei näe, siis ärkavad nad vahepeal ikkagi ellu ja neil võib siis ju jahe hakata. Soov, et reaalsuse ja väljamõeldud maailma vahelised piirid aeg-ajalt hägustuksid ja algaksid vahvad seiklused, on mingil hetkel tabanud ilmselt paljusid raamatusõpru. Karin K
*Sageli olin mitu päeva loetud raamatu uimas. Mängisin situatsioone läbi, mõnikord oma mängudes muutsin seda, mis mulle ehk raamatus ei meeldinud – tegin omale sobivama stsenaariumi. Kaari
*Mingil hetkel proovisin ise ka muinasjuttu kirjutada. Kirjutasin, illustreerisin vesivärvidega ja palusin emal lehed niidiga kokku õmmelda. Kahjuks ei ole need üllitised säilinud, aga ühte isegi mäletan… Naljakas nägi välja, lugeda seda ei saanud, aga ema kiitis! Pealkiri oli minu mäletamist mööda „Elus puder”. /—/ Raamatu lugu hakkas minu jaoks elama ja tegelased nagu askeldasid minu ümber ning võtsid mu oma rännakutele kaasa. See oligi asja võlu – muinasjutu sisse minek ehk praeguse nimega rollimäng. Sirje
Tunded raamatust välja
Emotsioonid on meie sõbrad. Või hoopis vaenlased? Eks kõik sõltub olukorrast. Lugemise konteksti asetatuna on tunded pigem sõbrad, kes aitavad looga kaasa minna.
*Emotsionaalne lugemine pole mul vist ajas eriti muutunud. Kui on köitev raamat, siis kipun ikka ühe hingetõmbega selle läbi lugema, lihtsalt lugemist ennast on kahjuks palju vähemaks jäänud. Mäletan gümnaasiumieast ühte hetke, kui olin külmetushaigusega kodus ja lugesin kohustusliku kirjandusena Fjodor Dostojevski „Idiooti“. Ei tea, kas mõjus see, et olin haige ja palavikus, aga see mõjus toona väga raputavalt, läksin taas raamatumaailma väga sügavale sisse. Jane
*Nutsin ka siis, kui poisikesena maal olles keset päeva oma vanatädi öökapiraamatu ette võtsin – Malot’ „Perekonnata”. Mingi eriline mälestus on sellest. Mitte niivõrd lugemisest või loetust, kui just sellest, et nii võib või saab üldse juhtuda – loed ja hakkad nutma. Tiit
*Ma ei ole emotsionaalne lugeja, pigem süsteemne. Ma tean, mis mind hetkel huvitab või mida tööalaselt vajan. Haridus ja harjumus võimaldavad soovitu ka kiiresti üles leida. Sirje
*Pean end küllaltki emotsionaalseks lugejaks. Kui oli hea raamat, ei suutnud ma selle lugemist lõpetada enne, kui see läbi oli. Suviti noorena polnud see probleem, sai magada, kaua tahad. Siis hakkasin tööl käima ja hommikul tuli õigeaegselt kohal olla. Tegin siis öösel raamatut lugedes endale nn punaseid jooni: et kui kell saab kaks, lähen magama. Tihti see nihkus poole tunni kaupa kella nelja peale. See oli viimane piir… juhul muidugi kui raamatu lõpp ei paistnud – siis oli õigustus natuke kauem lugeda. Praegu nii ei jõuaks muidugi enam. Kuna mu töö on kaheksa tundi silmadega, siis on õhtuti silmad nii väsinud, et lugeda enam väga ei tahagi. Suur muutus lugemises tuli ka prillide saamisega. Kui varem sain voodis ja diivanil igas asendis käsipõsakil löseledes lugeda, siis ühtäkki tuli istudes raamatut korrektselt õiges kauguses ja sobivalt valgustatuna käes hoidma hakata, muidu lihtsalt ei näe lugeda. Ja kui niigi on suuresti istuv töö, on see lihtsalt väga tüütu. Anu
*Olen kõva häälega naernud ja pisara ka poetanud. Olen suur raamatute taaslugeja, aga on üks raamat pealkirjaga „Roheline org“, mida ma pole uuesti kätte võtnud, sest see oli niiiiiii kurb. Rääkis ühest hobusest… täpset lugu ei mäleta, aga väga kurb oli. Vastupidine lugu on „Väikse Tjorveni, Pootsmanni ja Moosesega“, kuigi ka seal on kurbi kohti. See raamat oli meil ülikooli ajal ühikatoas olemas. Ja kui kellelgi oli paha tuju või muidu kurb olemine, siis ta võttis selle raamatu, ja varsti oli sealt raamatu tagant naeruturtsatusi kuulda ja elu oli jälle ilus! Aune
ERM Fk 2897:1959 Naised raamatut lugemas. Fotonegatiiv: Uno Pilvre, 1957.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol istub kaks naist kõrvuti, pead lähestikku. Vasakpoolsel naisel on käes raamat, mida nad naerdes loevad.
*Jah, olin väga emotsionaalne lugeja ja ajas olen veel emotsionaalsemaks muutunud. Ise lapsena ehk ei saanud ka kõikidest nüanssidest aru. Emaduse ja lastega seonduv on see, mis mind kunagi külmaks ei jäta, ning löristan nutta. Armastuslood ka, aga peab olema väga-väga hästi kirjutatud sel juhul. Kristi
*Emotsionaalne lugeja olin pigem noorena, enam aga mitte. Eriti emotsionaalseks kujunes „Pál-tänava poiste läbilugemine. Teisena tuleks ära märkida „Harry Potteri“ romaanisari, mis läks mulle väga sügavalt korda. Elasin kaasa kõigile tegelastele, ka pahadele. Mäletan selgelt, et HP filmides olin ma väga pettunud (ainsa erandi tuleb välja tuua „Azkabani vang“, mis oli superhea film), sest minu hinnangul olid sealt alati väga olulised sündmused tuimalt välja jäetud. Eriti eredalt mäletan pettumust, mis langes mulle osaks peale 4. osa („Tulepeeker“) filmi nägemist, mis oli nii kohutav, et peale seda lubasin endale mitte ühtegi järgmist „Harry Potteri“ filmi vaadata. Ca 10 aastat hiljem vaatasin need siiski ära ja minu üllatuseks olid need isegi päris head. Petteri
*Olen alati olnud emotsionaalne lugeja selles mõttes, et kaon sisusse ära ja mõtlen sellest veel tükk aega. Oleneb muidugi raamatust, tavaliselt toimib see nii suuromaanide-perekonnakroonikate puhul. Karin
*Pole eriti üllatav, et emotsionaalse inimesena olen seda ka lugejana. Kui raamat liigutab, siis jään loetu üle mõtisklema pikaks ajaks. Selliste teoste puhul on mul juba lapsest saadik komme ennast raamatu tegelaskonda liita ja hakata siis tegevusliini edasi mõtlema. Armastus lugemise vastu on saatnud mind kogu elu. See pole mulle ainult hobi ja harjumus, vaid võimalus maailma mõista ja leida aega enesele. Olles oma pere ainus laps, tundsin ennast nooremana väga üksikuna, kuna minu ümber puudusid inimesed, kellega sarnanemist oleksin tundnud nii nagu nüüd. Raamatud suutsid pakkuda võimalust leida mõttekaaslasi, tehes mind empaatiliseks inimeseks. Karmen
*Olen alati olnud emotsionaalne lugeja. Lapsena kindlasti rohkem, olen mõelnud, et võib-olla oli loetule kaasaelamine üks võimalus oma kõiki, ka negatiivseid, tundeid välja elada. Olen ennast hingetuks naernud lugedes raamatuid „Minu pere ja muud loomad”, „12 tooli” ja „Väikevend ja Karlsson katuselt”. Pisarad tulid mul eriti kergesti. Keegi sai haiget, õnnetu armumine, haigus, surmaoht – juba piisas, et silmad oleks veekalkvel. Pisarad tulid ka ilu ja rõõmu peale: kellegi unistus täitus, headus ja julgus võitsid. Mäletan, et nutsin pidurdamatult, kui Porthose teener Porthose riidehunniku otsas suri. Ei oskagi tagantjärgi seletada, miks. Ehk oli selles situatsioonis korraga inimlik naeruväärsus ja jäägitu lojaalsus? Ja kui loomadega midagi juhtus…. Uhhh. Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest” oli korraga ilus (kõik need kaunid ratsud kuupaistel kaljunukkidel), kurb (halba kohtlemist ja surma oli palju) ja tekitas soovi mõnd alatut inimesest tegelast raputada.
Ega see emotsionaalsus ajas kadunud pole. Teismelisena raputasid Hemingway, Remarque, Fitzgerald, Arvi Siia luuletused ning Tennesse Williamsi näidendid. Remarque ja Williams enam ei haara üldse, teised mehed on jäänud. Muutunud on see, et enam ei mõjuta niivõrd mitte lood kui kirjaniku stiil ja keel. Viimasel ajal loetutest meenub näiteks Fosse „Valendus”, kus lühikesed napid laused vahelduvad ülipikkadega. Tekib karussellitav rütm, pea hakkab lugedes ringi käima, hüpnoos on täielik.
Mul on erinevate emotsioonide jaoks omad nn ülelugemise raamatud, mis aitavad ja toetavad. Mõni neist on universaalne ning sobib iga eluetapi ja emotsiooni jaoks: Romain Rollandi „Colas Breugnon. Elame veel”. Selle raamatu meelelaad, hoiak, vaade elule on soe, inimlik, voolav ja vaba – ükski väline jama ei saa sinust jagu, kui sul on rõõm ja seesmine jõud.
Olen seda usku, et kui oled kurb, loe kurba ja tõsist raamatut; oled rõõmus, lase end ka raamatul naerutada. Ma ei ole iial mõistnud soovitust „Oi, sul on raske ja kurb, loe „Kolme meest paadis”.” No ei toimi ju. Raamatud on teraapilised, eriti luule. Kui olen tööaastast väsinud ja jõuan puhkuse esimesel päeval maale, siis on mul kotis Walcotti luulekogu „Saared”. See on minu pidepunktiraamat ühe väga kindla ärev-kõikuva meeleolu jaoks. Kui oled rabe, kiirustav, väsinud, emotsionaalne ja ei suuda seda kõikumist kuidagi lõpetada, kuigi olud juba nagu lubaksid aeglaselt võtta. „Saared” aitab mu enne pikka suvepuhkust omadega järje peale: puhkuse esimesed päevad, jõuad maale, koristad, tuulutad, niidad muru. Tead, et võid linna ja töö sajaga ära unustada ja tegelikult ei pea ka veel maaelu tegemistega rinda pistma; et võib paar päeva niisama olla, aga vaim ei luba, seab töid järjekorda. Kui nutt juba peale tuleb, siis võtad „Saared” ning sirvid tuttavaid värviküllaseid ja lopsakaid, kirglikke ja avalaid ridu. Siret
Meil on alati võimalik valida, milliseid mõttevilksatusi teistega jagame ja kui palju end avada soovime. Väljamõeldud raamatukangelaste tunded ja emotsioonid jõuavad meieni palju vahetumalt, sest kirjaniku puistab detaile, mis on nende käitumise ajendiks. Sedamoodi tekib side lugude ja nende sees tegutsevate tegelastega. Kas ja kuidas kirjandus(tegelased) meie väärtushinnangute kujunemist mõjutavad, sellest täpsemalt juba järgmise nädala blogiloos.