Ray Bradbury kirjutab raamatus „Fahrenheit 451“: „Kas te nüüd mõistate, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad elu nägu kõikide selle pooridega. Väikekodanlane aga tahab näha vahanägusid – pooride ja karvadeta, miimikata.” Raamatud ja lugejad on ohtlikud, neile pealispinnast ei piisa.

Vanemad võivad mingi hetk avastada, et üksi lugev laps ei ole teps mitte “kergesti hooldatav” lihtne laps, vaid allumatu, kes loeb ennast ümbritsevast maailmast välja. Ta unustab kohustused, talle ei pääse ligi. Ta istub diivanil ja loeb, aga ometi ta ei ole seal. Kes loeb, see juurdleb; kes juurdleb, see kujundab oma arvamuse; kellel on oma arvamus, see erineb teistest; kes erineb teistest, on vastane ehk ohtlik. Lugemisest kasvab välja eneseusaldus, eneseusaldusest julgus mõelda omi mõtteid ja kujundada väärtuseid.

Eelmises loos vaatlesime, kui emotsionaalsed lugejad ERMi kolleegid olid ja on. Täna heidame pilgu sellele, kas ja kuidas loetu kujundab väärtushinnanguid.

Esimene läbiloetud raamat ja väärtushoiakute kujunemise algus

Vastanute poolt mainitud teoste loetelu on pikk, kindlasti tuleks nimetada esimese raamatuna aabitsat, muinasjutte  ja üldisemalt, mida koduriiulis üldse leidus. Eri põlvkondi ühendab ka hulk lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid teoseid, eelkõige Astrid Lindgreni raamatud ja eesti lastekirjandusest Julius Oro „Muna“.

*Hetke, mil oskasin kirjatähtedega lugeda, mäletan selgelt. Trükitähtedega „Muna”, „Tibu” ja „Mõmmilood“ („oi-oi, oli nali, nali oli suur“) ammendusid, uurisin omaette kirjatähtedega raamatuid. Ja siis saabus mu elu esimene heureka-hetk, mida mäletan – äkki ma lihtsalt oskasin lugeda. See raamat oli Oskar Lutsu „Nukitsamees”. Raamat oli kõvade kiletatud kaantega, olin nii erutatud ja kirglik, et suurest rõõmust näppisin raamatu nurka, kileots tuli lahti ja ma tõmbasin selle maha – raamat jäi kare ja näotu. Tühiasi, armastus on ka füüsiline. Minust saigi lugeja, kelle isiklikes raamatutes on sirgeldused, murtud lehenurgad ja toiduplekid. See ei tähenda, et ma raamatuid ei hoia. See on sentimentaalne lugemine, mis peabki füüsilisi jälgi jätma. Siret

*Ei mäleta üldse, mille päris esimesena ise läbi lugesin. Küllap see võis olla mõni nendest papplehtedega imelihtsatest raamatutest. Esimene suurem lugemiselamus, mis ka meelde on jäänud, oli „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Mõtlesin, et küll oleks endal ka hea, kui kuskil oleks selline sõber, kelle isa on pagar ja soojad kaneelisaiad kogu aeg käepärast on. Tegelikult oli seal ikka väga palju põnevat lisaks sellele. Nüüd tagantjärgi mõeldes paelus ka see, et kahest poisist ja ühest tüdrukust kujunes sõprade punt. Meie ajal olid vist pigem tüdrukud omavahel ja poisid omavahel sõbrad. Ühesõnaga see tundus natuke nagu unistuste maailm. Riina

*Mulle luges vanaema ette „Kevadet”, korduvalt kui tema pool olin ja koos naersime siis jälle Tootsi tempude üle ja ema luges meile lastele ette “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Teine vanaema luges ette „Reinuvaderi lood” ja „Eesti muinasjutte”. Esimene raamat, mille ise läbi lugesin oligi vist „Karupoeg Puhh”. Piret

ERM Fk 2803:288 Vanaema lapselapsega raamatut lugemas. Foto 1975.

Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol istuvad tugitoolis kõrvuti kirjut põlle kandev vanaema ja tumedapäine ruudulises särgis poiss. Nad uurivad koos vanaema süles olevat avatud raamatut.

*Ma ei mäleta oma esimest raamatut. Mäletan, et mulle meeldis väga eelkooli „Karu aabits” ja „Aabits”, mis oli aasta enne minu esimest klassi kasutusel, sest mina õppisin juba esimeses klassis uuest aabitsast. Maire

*Parbo aabits, suure A, B ja lastega kaanel, oli kõige kulunum, millest võiks järeldada kõige suuremat kiindumust. Siis veel aabits, mille kaanel poiss viipab metsa suunas ja sealt lehvitavad talle vastu karu, jänes ja siil. Karuaabits oli mul ka, aga seda ma vist palju ei lugenud – võrreldes eelmise kahega näeb päris uus välja. Nii et ma sain selle oma lapsele pärandada. Ja ta näeb endiselt välja nagu uus. Gerd

*Tuleb välja, et ma ei mäleta, mis raamatu ma esimesena läbi lugesin. Mäletan selle kohta üht-teist küll, sest teadvustasin seda tõsiasja – ise terve raamatu läbilugemist – suure saavutusena. See oli suvel enne esimesse klassi minemist, maal vanaema juures ja lugesin õunapuu otsas. Seal oli selline kaheharuline oks, mille peal oli mugav istuda. Raamat koosnes mingi eesti autori lühikestest lugudest (võib-olla Jaan Rannap). Lugesin seda päris tükk aega, ronisin iga päev oma raamatuga puu otsa, lugesin ja ronisin raamatuga alla. Nagu päevatööl oleks käinud.. Ja tundsin end väga tähtsana. Liisi

*Väga täpselt ei mäleta, aga võis olla papist raamat „Muna“ või „Tibu“. Kristi

ERM Fk 2994:789 Poiss raamatuga. Foto Leopold Matt, 1950ndate I pool.

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol seisab lühikestes traksidega pükstes heledapäine väike poiss, alumine huul hammaste vahel. Ta hoiab kahe käega paksu raamatut.

*Perekonnaalbumis oleval fotol on mul vanust vast aasta või natuke peale. Ei oska ma selles eas veel midagi eriti öeldagi, aga uurin juba tähtsa näoga raamatut, milleks on 1983. aastal kordustrükis ilmunud Julius Oro „Muna”. Ema mäletamist mööda oli see pappraamat esimestel eluaastatel minu absoluutne lemmik. Sarnaseid, väikeste kohmakate käte jaoks suurepäraseid pappraamatuid oli mul veel mitmeid. Näiteks Ellen Niidu „Meil maal”. Karin K

*Raamat, mille esimesena ise läbi lugesin, võis olla „Pipi Pikksukk“ lisaks aabitsale. Karin

*Trilla-tralla, trilla-tralla,

jänes jookseb üle silla,

silla puud olid pilla-palla,

jänes kukkus sillalt alla.

Kukkus sillalt otse jõkke

ja sai muhu otsaette

Tuleb vast teilegi tuttav ette? Kelle luuletus, pole aimugi, aga raamatu illustratsioonid siiani meeles. Teine raamat, mis hästi meeles on, ja mis mul ka praegu alles, on Ellen Niidu „Midrimaa“. Selles olid niiii ilusad pildid ja ka raamatu ümbrispaber, mis nüüdseks otsa saanud. Sealt sai „näärisalme“ õpitud, nii mina kui ka vend (minust viis aastat noorem). Ja osad salmid siiani meeles. Kairi

*Esimene ise läbiloetud raamat oli tõenäoliselt „Muna“. Kadri-Liis

*Veidral kombel mäletan kõige esimest hetke, kui ma hakkasin lugemisest aru saama. Nõukaajal oli sari Tallinnfilmi multifilmiraamatutest, pehmete kaantega. Mäletan, et pikutasime vanema õega diivanil ja tema luges oma raamatut, mina vaatasin oma. Ja hirmsasti tahtsin, et ta mulle ette loeks, aga ta ei lugenud. Otsustasin, et olgu, loen siis ise. Ja saingi sõnad ja laused kokku ning sain loetust aru. Praegu otsisin netist – see raamat oli Tallinnfilmi multifilmiraamat „Liigub!“. Kaari

*Esimene raamat, mille läbi lugesin, olevat olnud „Punamütsike“. Ise ma seda tegelikult ei mäleta. Niikaua kui end mäletan, olen alati lugeda osanud. Jane

*Esimene iseseisvalt läbiloetud raamat oli Julius Oro Muna, tollane papitrükis kultusteos, millest nüüd ka uustrükk olemas, ikka samasugune papist raamat. Selle lugemisest on mul mälupildidki silme ees. Gerd

*Ühel päeval sain kingiks väga ilusate piltidega raamatukese „Triin ja päike”. Tahtsin väga teada, millest raamat räägib, kuid keegi ei lugenud seda mulle ette. Läksin siis raamatuga toa nurka, istusin maha ja pusisin veerida. Äkki avastasin, et ma loen ja saan aru. Oh seda rõõmu, olin nii õnnelik. See raamat tekitab sooje tundeid siiani. Peale seda hetke tüütasin ma kõik ära, sest lugesin absoluutselt kõike ja kõikjal. Anne

*Esimesteks raamatuteks olid „Muna” ja „Tibu”. Anu

*Esimest raamatut, mida lugesin, kindlasti ei mäleta. Vabalt võis olla Julius Oro „Muna“. Hunnik lasteraamatutest minu toas oli küll mitme meetri suurune ning mäletan, et mulle meeldis neid edasi-tagasi tõsta ja vaadata. Kõige alla läksid alati peitu „Suur Tõll“ ja „Kolumats“. Agnes

 … ja teised olulised raamatud

Loomulikult on need muinasjutud, lastekirjanduse klassika, lisaks ootamatud leiud ja raamatud, mille pealkirja ja/või autorit ei mäleta, aga meeles on illustratsioonid ja tekstikatkendid. Lapsepõlves loetud tekstid mõjutavad hilisemaid valikuid – ka oma lastele loetakse samu teoseid. Veel enam – raamatuid pärandatakse, näiteks on edasi antud pere aabitsaid.

*Esimesest kooliaastast mäletan küll, kuidas „Bullerby lapsi“ lugesin – istusin laua taha ning võtsin vihiku, kuhu märkmeid tegin. Kooliaegsetest suvedest meenuvad kohustusliku kirjanduse lugemised kuskil pikutades murul või voodis – nagu „Mahtra sõda“, kus elasin kaasa preili Juliele, või „Sõda ja rahu“, mis mind väga kõnetas ja mille kõik osad lisaks kohustuslikule esimesele sai läbi loetud. Suur vabal ajal lugeja ma ei olnud kooliajal, aga mäletan küll „Paddington 16.50“ kättevõtmist ja „Désiréed“, kumbagi ei saanud lihtsalt ära panna ning jäin püstijalu lugema. Ning haiglas olles „Frankensteini“, mis samamoodi paelus täielikult. Agnes

*Lugesin ka palju lastele mõeldud luuleraamatuid, nautisin kirjanike lahedaid ja vaimukaid riime ja luuleridu, keelemänge. Püüdsin ka ise väikseid salme või jutukesi koostada. Jane

*Kustumatu mulje jättis Lindgreni „Bullerby lapsed“. Ei tea, milline oli esimene, aga selle raamatu juures tekkis lugemisnälg. Olin oma toas, õppisin, aga „Bullerby lapsed“ oli lauaplaadi ja sahtliboksi vahel peidus. Kui ema eemal oli, siis võtsin jälle välja ja lugesin. Kui kuulsin, et ema tuleb, rändas raamat ruttu laua vahele peitu. Teine selline menuk oli „Lassie tuleb ikka koju“. Ja „Onu Tommi onnike“, „Lumekuninganna“, „Pille-Riini lood“… Vahel mõned read jäid jäid kummitama, nt „Pilleriin-Palleriin, kas riided seljas…“, või siis Pille-Riinile kaasa antud poenimekiri. Aga see juhtus ikka tänu vinüülplaadile, mis kodus olemas oli. Niisamuti kummitasid ja kummitavad siiani „Onu Remuse lood“. Kairi

*Lapsepõlvest on mul kõige eredamalt meeles Lotte, Limpa, Kunksmoori ja Poku tegelaskujud. Veel nautisin loomade ja printsessidega seotud lookesi. /—/ Haridusteekonnaga paralleelselt alustasin raamatukogu külastamist korra või kaks nädalas. Niiviisi olin lõpuks tuttav kõigi Võru Keskraamatukogu töötajatega, kes mind omakorda hoidsid kursis uudiskirjandusega, jagades lahkelt soovitusi. Tänu neile jõudis minu lugemislauale näiteks „Harry Potteri“ ja „Näljamängude“ raamatusari. Karmen

*Esiti lugesin ma Bullerby lastest Lindgreni sinikaanelisest koguteosest „Jutte“, mis ilmus 1989. aastal. Samas raamatus olid veel meisterdetektiiv Blomkvisti seiklused, aga harilikult lõin ma raamatu ikka keskelt lahti ja sukeldusin kohe Bullerby maailma. Kui ma olin 10-aastane, sain jõuludeks täiesti uue trükisooja „Bullerby laste“ raamatu. Oh seda rõõmu, mis mind siis valdas! Kristi

*Olin siis vast umbes 9-10-aastane, kui leidsin vanaema juurest riiulist – väikest formaati, räbaldunud ja gooti kirjas „Marsi sõjajumal“ (E. R.Burroughs). See oli mitmes mõttes põnev lugemine. Esiteks, et see oli gooti kirjas, mida ma varem ei olnud näinud ja mille kohta vanemad inimesed ütlesid, et „ära hakka jändama, sa ei saa sellest aru“. Teiseks oli see täiskasvanute raamat, mitte lasteraamat. Kolmandaks oli aru saada, et see on eestiaegne raamat, mis Nõukogude Eestis aastal ca 1980 tundus nagu miski teisest maailmast. Ja lõpuks, kui ma gooti kirjast jagu sain ja lugema hakkasin, siis oli ta üks põnev ulmekas. Ulmekad ja fantasy on mulle hiljemgi meeldinud – see juhuslik leid oli esimene. Liisi

*Lugesin lapsena ja noorusajal väga palju. Astrid Lindgren, Jules Verne ja muidugi Alexandre Dumas „Kolm musketäri“ olid minu lemmikud. Mitu korda ootasin raamatukogu järjekorras, et lugeda „Jane Eyre’i“. Ühel suvel läksin maale oma sugulastele külla. Leidsin raamaturiiulist „Ukuaru“ ja enne seda käest ei pannud, kui raamat oli läbi loetud. Sugulased käisid toas vaatamas, kas minuga on kõik ikka korras. Imestasid, et ilusal suvepäeval, kui kõik teised väljas tegutsevad, istun mina toas ja loen. Olin, siis 11–12-aastane. Maarika

*Mulle meeldisid väga muinasjutud ja eriti meeldis mulle vendade Grimmide „Lumivalgeke”. Maire

*Neljandas klassis olin sügisel haige ja nii imelik, kui see ka ei ole, lugesin selle haiguse ajal otsast otsani läbi Hillar Palametsa „Jutustusi kodumaa ajaloost“. Imelik, et üks õpik oli nii põnev, et laps tahtis ise selle vabatahtlikult n-ö ette ära lugeda. Või olid seal juba esimesed vihjed ajaloo huvi suhtes. Riina

*Tegelikult on väga raske muinasjutte teatud eluperioodi paigutada, sest nad käivad inimesega kaasas terve elu. Nad lihtsalt on eatud. Ja nad lõpevad alati hästi. Siin siis nimekiri: „Päikesele külla“ (slovaki muinasjutt), „Lugu kolmest põrsakesest“ (inglise muinasjutt), „Konn- kuningatütar“ (vene muinasjutt), „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Okasroosike“, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Breemeni linna moosekandid“ (need kõik vennad Grimmid), „Saabastega kass“ (Ch. Perrault), „Imelik peegel“ (J. Kunder), „Vaeslapse käsikivi“ (Kreutzwald), „Siis kui loomad veel rääkisid“ (I. Franko) jne. Ma mitte lihtsalt ei tea neid lugusid, vaid ma näen neid. Ka praegu. Sirje

*Et sugulased tõid linnast asju ja raamatuid eest ära maale, siis oli raamatute osas sinna mingi assortii kogunenud. Mäletan erinevast ajajärgust pärinevaid aabitsaid, „Pan Kleksi akadeemiat”, Mats Traadi „Pommeri aeda” (sellest pole ma tänaseni ikka veel rohkem lugenud kui ainult raamatuselga), Pikreid, aastakäikude kaupa ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus …. Teiste hulgas avaldas mulle omal kombel mõju nt raamat „Ribamaa Ribala”. Seda lihtsa juturaamatuna lugedes raputas see kuidagi mu aju. Sain aru, et see on ka täiesti võimalik (ja üldse mitte kõige halvem) variant, kui raamat on minu jaoks põhiliselt lihtsalt sõge. Tiit

*Kõik see oli minu jaoks täiesti kustumatu elamus. Avastus, et maailmas on selline imepärane koht, kus on NIIII palju raamatuid!! Suures ärevuses valisin laenutatavaks raamatuks Annie M. G. Schmidti „Viplala lood I”, millest ma varem midagi kuulnud polnud, aga mis tundus väga põnev. Olin teinud õnnestunud valiku, raamat oli suurepärane, lugesin selle ühe õhtuga läbi. Kehv lugu oli see, et mul oli ju ainult esimene osa – aga mis ometigi edasi juhtub?! Niisiis olin juba järgmine päev tagasi raamatukogus, läbiloetud esimene osa kaasas, ja soovisin laenutada teist. Raamatukoguhoidjale tundus vist natuke kahtlane, et ma nii kiiresti tagasi olin, ja mäletan, et ta tundis huvi, kas ma ikka juba esimese osa läbi lugesin. Minus tekitas toona suurt hämmingut, et miks ta arvab, et ma EI ole tagastatavat raamatut läbi lugenud. Ilmselt suutsin ma siiski piisavalt pädevaid vastuseid anda ja mulle laenutati järgmiseks „Viplala lugude” teine osa. Selle lugesin ma sama kiiresti läbi ja olin juba varsti tagasi, et järgmine raamat laenutada. Karin K

Raamatud ja väärtushinnangud

Lugemisel on tundemaailma harimisel keskne koht – see annab võimaluse panna ennast tundma teise inimese tundmusi ja süveneda enda aistmisvõime silmapiiri ning seda avardada. Samuti on raamatulood tihti ajend, mis paneb inimesi oma elu muutma. Need, kes loevad rohkem ilukirjandust, suudavad paremini lugeda ka teiste inimeste emotsioone. Pole õige väita, et empaatilised inimesed loevad rohkem, vaid tegelikult lugemise kaudu inimeste empaatiavõime kasvab.

*Minu raamatukangelaseks oli ja on siiani Pipi Pikksukk. Arvan, et tema põhimõtted on mulle omased siiani. Anne

*Lindgreni maailm kujundas kindlasti mind väga palju. Tundsin end lapsena vägagi Eva-Lotta Lisandrina. Anu

*Minu ideaalkangelane oli Mary Poppins. Tegelikult tahaks siiani selline olla, aga no mitte pole! Aune

*Kõik need õrnas mõjutatavas eas loetud raamatud musketäridest, rüütlitest, õilsatest indiaanlastest ning muudest vapratest kangelastest jätsid mu kujunevale iseloomule oma jälje. Tundsin, et tahan olla samasugune – aus, lojaalne, vapper. Astrid Lindgreni raamatus „Vennad Lõvisüdamed” ütleb Joonatan oma väiksemale vennale Korbile, et tähtis on olla inimene, mitte väike rämps – ja see on minu jaoks oluline mõte praegugi. Karin K

*Ma ei julge öelda, kas lugemine mõjutab meie väärtushinnanguid. Ma ei tea, kas palju lugenud inimene on ka parem inimene. Kivirähki „Helesinises vagunis“ võrreldi inimesi, kes ei loe raamatuid,  ketšupipudelitega, kes saavad hästi hakkama teiste samasuguste ketšupipudelite seas. Loodetavasti muudab lugemine meid rohkem inimlikumaks – saame vähemalt aru, millest teised räägivad. Gerd

ERM Fk 3009:152 Noormees soome kelgul raamatut lugemas.

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol istub soome kelgul küljega vaataja poole ujumispükstega poiss ja loeb raamatut.

*Ei oska öelda, kas just mõni konkreetne tegelane on väärtushinnanguid kujundanud. Vahest ehk tõesti musketärid oma vapruse ja üllusega. Alati jättis sügava mulje hea ja kurja võitlus ning muidugi headuse võit kurjuse üle. Ausus, vaprus ja õiglus on olnud need väärtused, mis köitsid, samuti tõeline sõprus ja truudus. Elasin väga kaasa tegelaste surmale, haigustele, üldse traagilistele sündmustele. Mõnesid raamatuid ei ole tahtnud seepärast rohkem lugedagi, sest need mõjusid liiga raskelt ja panid pisaraid valama, näiteks „Kadri. Kasuema“ või „Pál-tänava poisid“. Üks mu lemmikraamatuid oli „Muumitroll“. Sealne rahulik kulgemine, aga kuidagi omamoodi imeline maailm väikeste salapäraste olenditega meeldis mulle väga. Jane

*Ma arvan, et kõige enam on Astrid Lindgreni teosed mu väärtushinnanguid kujundanud, eriti kindlasti „Bullerby lapsed“. Olen seda kümneid kordi lugenud. Kui lapsena haige juhtusin olema, siis see oli minu „tervekssaamise raamat“ – lugesin seda alati, kui juba parem hakkas. Selles raamatus on hästi palju soojust, kodu- ja turvatunnet, õnnelikku lapsepõlve. Minu jaoks oli palju äratundmisrõõmu, lisaks andis see inspiratsiooni igasugu ettevõtmisteks. Ja kinnistas eluks väärtushinnangud, et mis on tähtis. „Röövlitütar Ronja“ ja „Vennad Lõvisüdamed“ meenuvad mulle täiskasvanuna siis, kui kellegi lähedane on lahkumas või on leinaaeg. Annavad tuge. Kaari

ERM Fk 2644:4699 Poiss rannas raamatut lugemas. Foto Viktor Salmre, 1966.

Kirjeldustõlge fotole: Rannaliival päevituslinal on kõhuli väike ümara näoga poiss, ta toetab lõuga küünarnukist kõverdatud käe peopesale ja loeb süvenenud ilmel raamatut.

*Just inimeste käitumise ja nende mõttemaailma mõistmine on minu jaoks väga oluline. Nii lihtne on inimesi hukka mõista, aga nendest arusaamine on juba keerukam. Ka eneseanalüüs on käinud mul tihti läbi kirjanduse: loed ja käib klõps, et vot just seda ma tunnengi. Karmen

*Lapse ja teismelisena neelasin tohutult raamatuid ja kindlasti on need mind inimesena palju mõjutanud. Eriti arvan, et puberteedieas loetu on suure jälje jätnud. Kunagi põhikoolis ütles klassijuhataja mu emale, et olen õigluse apostel, st kui kellelegi tehakse liiga, siis astun alati vahele, isegi, kui see tähendab enda halba valgusesse seadmist. See ülekohtu ja ebaõigluse vastu võitlemine on ehk ka kuskilt raamatutest tulnud? Kristi

 *„Pál-tänava poiste“ peategelane Nemecsek Ernõ – väikse poisina näitas ta üles tõelist sihikindlust ja julgust nii-öelda suurte poiste mängumaal. Äärmiselt sümpaatne tegelaskuju, kelle surm raamatu lõpus oli minugi jaoks suur tragöödia. Samastusin temaga väga ja unistasin millegi sarnase tegemisest oma toonases jalgpallivõistkonnas, kus kõik olid minust vähemalt peajagu pikemad ja tugevamad. Petteri

*Lugemine on mind inimesena kindlasti tohutult mõjutanud ja kujundanud. Lapsepõlves inspireerisid mind julged, põhimõttekindlad, ausad, südamlikud ja lojaalsed tegelased. Võlusid ka humoorikad tegelased – Karlsson eriti õilis polnud, aga tema aus jonnakus ja huumor võitsid mu jäägitult. Nüüd imponeerivad mulle samad omadused, mitte enam küll nii mustvalgelt. Raamatute lugemine on väärtuslik lisavõimalus elu ja inimeste tundma õppimiseks. Siret

ERM Fk 2133:2393 Mees raamatu ja pudeliga. Foto Jakob Bockmann.

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol istub toolil habemega mees, nokats peas. Ta surub vasakpoolse käega rinnale raamatut, paremas käes on tume pudel.

*Võin häbenemata öelda, et armastan raamatuid. Ja armastan nende abil elu muinasjutu sisse minna. Sirje

Lapsena teeme oma esimesed lugemisvalikud, loeme mingi labürindi kokku ja siis eksleme ning kasvame seal mõnuga, kujundame välja oma lugemisharjumused. Järgmises loos heidame pilgu sellele, millised lugejad me oleme praegusel ajal.