Raamatupoes uue kirjanduse letti sirvides tekib kohe ohe: „Oleks mul vaid rohkem aega!“ Tahaks leiutada ajamasina, et lugeda nii nagu lapsena, mil päev tundus lõpmata pikk, ilma otsa ja ääreta, ainult ole ja loe. Kõlab hästi, eks ole?
Oleme jaanuarikuu jooksul jaganud muuseumitöötajate mälestusi lapsepõlve lugemistest. Teema kokku tõmbamiseks palusime kolleegidel mõtiskelda, millised lugejad nad on tänasel päeval.
Suhe raamatutega nüüd ja praegu
Võrdluses lapsepõlvega on lugemisharjumust vähemaks jäänud, peamiseks põhjuseks nimetati ajanappust. Võimalust mõnusalt raamatusse süveneda pakub puhkus, töönädala keskel argipäevatoimetuste kõrvalt on sobivat hetke raskem tabada. Meelepärast lugemist on leitud igasugustest žanritest alates krimiromaanidest kuni ulmekirjanduseni.
*Nüüd on lugemine pigem luksus, mida saab puhkuse ajal ja nädalavahetuse hommikutel voodis teha küljelt küljele keerates, vahepeal silmagi looja lasta. Agnes
*Nüüd enam palju ei loe, sest silmad väsivad ruttu ja aega ka pole. Siiski üritan vähehaaval seda teha ja kasutan ka kuulamise võimalusi. Anne
*Tänasel päeval olen vilets lugeja. Suvel pole üldse aega lugeda. Talve saabudes käin raamatukogus ja võtan korraga suure rõugu raamatuid. Läbi lugeda kindlasti kõike ei jõua. Küll aga jõuab need läbi lugeda mu pensionärist ema. Nii käingi kevadeni raamatukogus ja võtan aga järgmisi portse, millest läbi loen pigem ühe. Raamatute valik, mida lugeda, tuleb kas sõpradelt või raamatuarvustustest. Anu
*Olen pealiskaudne lugeja, põhiliselt krimkad ja naistekad, mis ununevad raamatu kinni panemisel. Aga üritan natuke muud ka lugeda. Aune
*Loen üsna palju erialakirjandust, harvem ajalugu jms. Ilukirjandust loen kahetsusväärselt vähe. Eve
*Praegu loen ma kindlasti vähem, hooti. Päris pikad pausid tulevad sisse. Ja uute teoste asemel vaatan rohkem juba mitmeid kordi loetuid asju: Sherlock Holmesi, Lutsu, Bradburyt ja Stephen Kingi, Pratcheti „Kettamaailma“ lugusid. Ja ikka ja jälle lasteraamatuid. Gerd
*Kahju tunnistada, aga loen tänasel päeval palju vähem, kui võiks ja tegelikult sooviksin. Arvuti, televiisor, internet on võtnud ajast liiga palju raamatute osa endale. Samas on ju maailmas niivõrd palju häid raamatuid. Olen alati väga õnnelik, kui olen sattunud mõne tõeliselt köitva raamatu peale. Kuid on olnud ka pettumisi, kui olen lugenud mõnda nn bestsellerit, millest on ajalehtedes palju kirjutatud, kuid mina pole suutnud seda õieti lõpunigi lugeda. Olen aru saanud, kui palju oleneb raamatu puhul lisaks autori tekstile tõlkija ja toimetaja tööst. Jane
*Loen ikka, aga võiksin lugeda palju rohkem! Kui Jupiteri poleks, loeksingi! Ja Facebook on saadanast. Loen tööga seotud kirjandust: ajaloost ja kui mõni äge uus näitus tuleb, siis vaimustun ja ahmin sellega seotud raamatuid (nt olin vahepeal tõeline Konrad Mäe spetsialist). Ilukirjandust. Väga meeldivad ka krimkad, eriti apteeker Melchiori lood. Kaari
*Oli aeg, kui kõik lapsed olid väikesed, siis jätkus väga vähe aega raamatutele. Seda magusam oli see hetk mõnel hilisõhtul, kui sain korraks raamatu kätte võtta. Nüüd, kui lapsed juba suuremad, on jälle aega rohkem ja lugemisvõimalusi enam. On tulnud arusaam, et aega on vähe ja raamatuid ilmub hiiglama palju. Tasub teha valikuid, seega tasuks lugeda ainult häid raamatuid.
Ma ei ole väga suur raamatute ülelugeja, kuigi mitmed raamatud, mida noorukina sai loetud, kõnetavad aastaid hiljem hoopis teistmoodi. Lugemispäevikud on toredad! Pidasin ka täiskasvanuna seda mõnda aega. Kadri-Liis
*Mäletan ema hädaldamist, et ma olevat lugenud voodis. Ja seda tänitamist, et sellepärast mul prillid ongi, et silmad pikali lugemisega ära rikutud. Aga ma suur lugeja küll ei olnud ja ei ole tänaseni. Kohustusliku kirjanduse lugesin kooliajal ikka läbi, aga alati oli midagi muud tegemist (suviti vanaema-vanaisa juures Tõrvas ja maal põllul ja kodus aias, pigem meeldis õues olemine, teiste lastega mängimine, toiduvalmistamine).
Nüüdsel ajal on vahest täitsa tahtmine, et loeks midagi, aga lihtsalt ei suuda või ei oska keskenduda. Mõned aastad tagasi lugesin Silver Anniko „Rusikad“ läbi, ja siis veel Veera Saare „Kraakuvi mägi“, meeldisid mulle mõlemad. Selline haarav lihtne lugemine veel kuidagi passib, aga kipun enne magama jääma. Kairi
ERM Fk 2644:5655 Naistööline kodus raamatut lugemas. Foto: Viktor Salmre, 1966–1967.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol istub lillelise kleidiga naine voodi äärel ja loeb põlvedele asetatud raamatut.
*Loen meeleldi, aga mitte enam igapäevaselt (töö iseloom on selline, et viibin nagunii teksti sees enamjagu aega). Perekonnaromaanid meeldivad mulle väga, ent eeldavad minu arvates järjestikust, pausideta lugemist, seega loen tavaliselt midagi lühemat, ka teabekirjandust. Puhkuse ajal loen päris palju. Karin
*Viimastel aastatel loen ma võrreldes varasemaga siiski häbiväärselt vähe. Peamiseks põhjuseks pean seda, et veedan juba terve tööpäeva lugedes. Tõsi, nii arhiive korrastades kui raamatukogus töötades pole see samas nagu päriselt lugemine – pigem ikka kiirelt, diagonaalis, tööks olulist haarates ja meelde jättes. Aga õhtul koju jõudes naljalt raamatut enam kätte võtta ei taha. Tõsi hooti siiski loen, kas puhkuse ajal või siis, kui on töiselt rahulikum periood. Lisaks olen püüdnud harjutada end ka enne uinumist veidi lugema. Olen varasemalt olnud lugeja, kes lugedes end unustab, neelab raamatu korraga, on vahel poole hommikuni üleval, et lugeda. Seetõttu tunnen, et pooltunnike enne und ei anna seda õiget lugemisrõõmu ja hoogu. Karin K
*Olen igapäevane lugeja, aga minu loetud lehekülgede arv kõigub 10–200 vahel. Kummalisel kombel tekkis minu ainus lugemisblokk eesti kirjanduse bakalaureusekraad kättesaamisel. Nii intensiivne kokkupuude kirjandusega varjutas esimest korda elus vajaduse lugeda, ehkki just ülikooliainete tarbeks analüüsitud raamatud on mulle siiani väga olulised. Kuna mul on alati olnud vähemalt üks raamat pooleli, siis selline vastumeelsus oli minu jaoks raske. Tollel perioodil tundsin, nagu oleksin endast midagi kaotanud. Karmen
*Kehv lugeja, st tähendab, et tahaksin palju rohkem lugeda, aga vaba aega on liiga vähe. Mõnikord on päeval pikalt selline tunne, et täna tahan kindlasti õhtul lugeda, aga lõpuks uinun enne, kui raamatu kätte võtan, sest väsimus niidab. Viimastel aastatel on ka liialt palju tulnud lugeda erialakirjandust, seda tasakaalustan ilukirjandusega, kohati ehk kerglaste naistekatega isegi, et aju muust puhkaks. Kristi
*Loen ikka, külastan ka raamatukogu ning ostan poest raamatuid. Mulle meeldivad väga „Mürakarude“ koomiks, kunstialbumid, reisiraamatud, sõnaraamatud ja ka paljud teised raamatud. Maire
*Loen õhtuti enne magamaminekut kriminulle ja ulmekaid. Aega on vähe lugemiseks, muidu loeks rohkem. Piret
*Pigem loen vähe, sest tööalaselt on päris palju tööd seotud lugemisega. Enamasti loen ikka õhtuti enne magama minekut. Vahest tundub, et on raskem keskenduda või et raamatud ei ole enam nii põnevad ja ei haara endasse. Võib-olla on see seotud sellega, et on väga palju müra meie ümber ja alternatiivseid võimalusi. Samas pole ma ka eriline kinos käia või teleka vaataja. Lihtsalt kuidagi aega ei ole. Ja ei satu ette ka hirmus põnevaid raamatuid, ma kuidagi ei leia neid enam üles. Vist puudub see õige „raamatukogutädi“. Riina
*Olen jäänud regulaarseks lugejaks, alati pole ajaliselt võimalik lugeda iga päev, iga nädal aga küll. Ma ei loe sellepärast, et ennast arendada või asjadega kursis olla, vaid sellepärast, et ma armastan seda. Sõnainimesena saan lugemisest väga palju infot, tundeid, emotsioone, inspiratsiooni.
Olen nn hoogude inimene, on pikad perioodid, mil jälgin kirjanduskriitikat ja teen palju valikuid selle põhjal, siis tuleb vastukaaluks periood, kus loen vanu asju üle. Kirjanduse põhiliikidest – luule, proosa, draama – loen kõike. Žanritest ei fänna väga ulmet ja reisikirjandust, aga on säravaid erandeid, mida olen nautinud.
Ajas on muutunud see, et on keerulisem keskenduda ja tundideks loetusse kaduda. Jah, eks seda mõjutavad muud täiskasvanu kohustused, aga kindlasti on ka keskendumine ühele tegevusele muutunud halvemaks, olen palju katkendlikum lugeja kui lapsena. Sellest on mul kahju. Siret
Pilk kodusele raamatukogule
Kui teha läbilõige meie inimeste raamaturiiulist, siis leidub seal erialaseid teoseid (eriti ajalooteemalisi) koos ilukirjandusega. Lugemisvarude täiendamisel eelistatakse ostmise asemel kasutada raamatukogust laenutamise varianti. Uute raamatute soetamise kahe peamise takistuseni toodi välja ruumivähesust ja kõrget hinda.
*Ma ei usalda inimesi, kellel ei ole kodus raamatuid. Mul on endal harjumus raamatuid osta, peamiselt raamatupoodidest, sest uue raamatu lõhn on väga meeldiv. Kodune raamatukogu ei ole mul just liiga suur, raamatuid on ligi 30–40. Peamiselt on need spordi-, investeerimis-, filmiajaloo- ja 20. sajandi ajaloo teemalised. Petteri
*Raamatuid ei osta (ilukirjandust). Laenutan raamatukogust ja päris tihti, kaks korda kuus käin ikka Lutsus. Koduses raamatukogus on ikka ilukirjandust ka ja põhiliselt ajalooteemalist erialakirjandust. Piret
ERM HM Fk 183 Heimtali raamatukogu.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol ulatab rätiga naine raamatukoguhoidjale üle laua raamatu. Tema kõrval istub naine toolil, kellel on samuti raamat käes.
*Ma ostan väga-väga harva raamatuid ja pigem siis erialaseid, mida kindlasti vaja on. Ilukirjandust ei ole väga ammu ostnud. Siiski, olen ostnud kõik Kiviräha lasteraamatud alates raamatust „Sirli, Siim ja saladused.“ Minu eriline lemmik on „Kaka ja kevad“.
Enamasti laenutan ERMi raamatukogust või Tartu Linnaraamatukogust. Tammelinna harukogu on minu kodust paarisaja meetri kaugusel, tellin raamatud sinna. Loen ka sopakaid ehk selliseid raamatuid, millest pärast enam midagi ei mäleta, aga lugeda on hea ja haarab kaasa – ilusad armastuslood, alati õnneliku lõpuga. Neid ei telli kunagi, vaid käin ja nopin neid raamatukogus riiulist või siis toob mu õde need raamatukogust koju ja jagame neid siis omavahel. Riina
*Lapsepõlvekodus mul palju raamatuid ei olnud, meie peres raamatuid ei kingitud. Soov omada oli suur, kui kooli läksin sain oma riiuli, tassisin linnavanaema juurest isa lapsepõlveraamatuid endale koju. Sättisin nad riiulisse hajutatult, et tekiks visuaalne efekt, et neid on rohkem. Põhikoolis hakkasin käima Jõgeval antikvariaadis, mäletan, et sealt sai olematu raha eest nt Varamu sarja raamatuid. Unistus oma toast, mis on täis raamaturiiuleid, pole täitunud, kodune raamatukogu on mul suur, aga oma tuba pole. Praegu ostan raamatuid oluliselt vähem, aastas u 10, laenutan pigem raamatukogust. Siret
*Külastan palju raamatukogusid. Kuna tunnen ikka veel sealseid töötajaid (tegelikult üle Eesti), muudab see külastused eriti meeldivaks. Minul on veel see kiiks, et armastan raamatute lõhna. Erilise vastutuleku korras lubatakse mind näiteks ülikooli raamatukogus hoidlasse, kus vanu raamatuid hoitakse – ma lihtsalt seisan ja hingan. Ja kui mõnda väärikat trükist käes hoian, teeb see hingele pai.
Aga kui järjekordselt lugemise juurde tagasi tulla, siis ema oli see, kes mind õpetas raamatuid armastama. Rõõmustasime koos ja lugesime koos. Näitlesime ka koos. Tema hoiatas mind, et kui pikali loen, tulevad kaela peale kortsud. Ma ei uskunud seda … siis. Tema enda raamatukogu oli lõpuks suur ja minu omas on praegu isegi peale seda kui ca 2000 eksi hooldushaiglatele ja mitmele lasteasutusele annetasin, ikka veel üle 3000 trükise. Professionaalse raamatukoguhoidjana kasutan koduses raamatukogus kümnendliigitust ehk siis UDKd. Kui teed raamatunäitust (olen neid elu jooksul koostanud sadu), on nii lihtne kohe soovitud teema juurde kõndida. Sirje
*Eesti autorite teoste lugemine jääb tavaliselt detsembrisse jõulupuhkusesse ja jaanuarisse. Kuna lugemist palju ei jõua lubada, siis on aastas regulaarseks kaaslaseks Loomingu raamatukogu numbrid, hea ka reisidel kotti pista. Erialast kirjandust tuleb liialt palju lugeda. Viimast püüan pigem raamatukogust laenata, vananemisprotsess on raamatutel liialt kiire. Aga laste osakonnas saab senini käidud, lapse lugemisharjumuse, raamatukogus käimise toetuseks. Agnes
*Raamatuid ma enam ei osta. Kui midagi tahan lugeda, lähen raamatukokku ja laenutan. Kodune raamatukogu on (tänapäeva mõistes) suur. Tahaks väiksemat. Aga pole sellist revideerimise aega lihtsalt ette tulnud. Anu
*Raamatukogus ei käi, kui midagi väga tahan, siis ostan. Koduses raamatukogus on natuke kõike vanemat (nõukaaegset) ja uuemat; kui keegi on kuskil oma raamatukogu likvideerinud, siis ma olen platsis. Kõike läbi lugeda pole veel jõudnud. Aune
*Raamaturiiul on mul alati olnud. Kolisin mõni aasta tagasi ja siis sai raamaturiiul kriitilise pilguga üle vaadatud ja osadest loobutud (leidsid tee taaskasutusse). Ka vanematekodus on/oli raamatuid palju. Laenutan ka raamatukogudest ja loen/ostan e-raamatuid, kuna kõike pole mõistlik endale osta (ruumiline piirang). Üldiselt väldin ajakirjade ostmist/tellimist ja eelistan osta/lugeda raamatuid. Eve
*Lapsena ma raamatukogus ei käinud. Mu ema töötas raamatupoes ja mul olid vist küll kõik raamatud olemas. Paljud neist jäidki läbi lugemata. Praegu ma raamatukogus ikka käin, sest osta on keeruline – raamatud ei mahu koju hästi ära. Need raamatud, mis mind lapsena ümbritsesid, on maal isa ja ema juures. Praeguse kogu puhul olen tõsisemat kirjandust täiendanud kriminullide, fantaasia-, ulme- ja lasteraamatutega. Gerd
*Kodulähedases raamatukogus hakkasin käima juba algklassides. Mäletan rahulikku kampsuni ja suurte prillidega raamatukogutädi, kes vaikse häälega oskas väga toredaid raamatuid soovitada. Kõige rohkem käisin raamatukogudes ülikoolis õppimise ajal, kuna õppetööks oli vaja mitmesugust kirjandust kas laenutada või kohapeal lugeda. Viimasel ajal käin kahjuks harva, jällegi – võiks käia palju sagedamini.
Kodune raamatukogu on tänapäeva kohta ilmselt küllalt suur, arvuliselt ei oska öelda, pole kokku lugenud. Kõige rohkem on ilmselt ilukirjandust, nii Eesti kui välismaa klassikat, veidi ka kaasaegseid autoreid, samuti luuleraamatuid. Palju on muidugi kunstiraamatuid ja raamatuid kunstnike elulugudega, ajaloo- ja kunstiajalooraamatuid. Küllalt palju on ka raamatuid loodusest ja loomadest, reisiraamatuid jms, samuti aiandus- ja taimeteemalisi. Jane
*Varem ostsin raamatuid rohkem, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et mul ei pea nad kõik ju kodus olema, ning toon raamatuid ka raamatukogust. Kõiki, mida olen ostnud, pole kahjuks läbi lugenud. Tegelikult võikski teha omale väljakutse, et enne järjekordse uue raamatu lugemist/ostmist, loen läbi juba raamaturiiulis oleva raamatu.
Koduses raamatukogus on nii ajaloo-, krimi- kui ilukirjandust, teaduskirjandust, lastekirjandust. Seda viimast olen üritanud aeg-ajalt sorteerida, aga väga ei raatsi – mõtlen , et nii head raamatud, ühel heal päeval on hea neid oma lastelastele näidata, nendega kaasneb ju nii palju isiklikke lugusid. Kaari
*Lapsepõlvekodus oli väga palju raamatuid. Minu ema oli oma põhitöö kõrvalt ka raamatulevitaja ja seetõttu olid meil alati kõik uued ilmunud raamatud (ka defitsiitsed!) kodus olemas. Mäletan seda uhiuue raamatu lõhna hästi! Ema ja isa lugesid mõlemad väga palju.
Samas on väga tore, et meil on suurepärased raamatukogud (käin neis sageli ja samuti ka mu lapsed) ja kõiki raamatuid ei ole kindlasti vaja koju riiulile soetada. Raamatud on kallid ja neid raamatuid, mida endale koju ihaldada, jääb vähemaks. Mu praeguses kodus on samuti palju raamatuid, osad on vanaema aegadest, osad lapsepõlvekodust, paljud olen ise ostnud. Ja muidugi on Raamatute Raamat.
On lihtsalt imeline, et meil on raamatud. On imeline, et meil on klassikud ja ka uusi, noori, sisukaid loojaid. Kadri-Liis
ERM Fk 1184:242 Siimusti k/n raamatukogu juhataja sm Lall, Laiuse khk. Foto: Uudo (Hudu) Rips, 1951.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol seisab naine küljega avatud klaasustega raamaturiiuli ees, tema kõrval on tool raamatuvirnaga. Ta vaatab otse kaamerasse, samal ajal kätega raamatuid sirvides.
*Ülikooli ajal ostsin ikka ajalooraamatuid, hiljem rohkem kokaraamatuid. Eks neid raamatuid ongi saanud liiga palju, pole neid aega lugeda, koguvad tolmu ja võtavad ruumi. Pärnu kodus tegin juba harakiri, nüüd on linnakorteris selleks järjekord kätte saabunud. Raamatute koht on raamatukogus. Kokaraamatud ikka jätan. Ja vbla mõne „kalli“ veel.
Raamatukogus mõni harv kord ikka käin. Kui on vaja mingi artikli jaoks või kui TÜ psühhiaatriakliiniku projekti jaoks midagi ette valmistame. Ja endiselt mulle meeldivad väga koka- ja aiaraamatud, kui lugemiseni jõuan. Kairi
*Kodune raamatukogu ei ole väga suur – olen jõudumööda raamatuid taaskasutusse või lennujaama viinud. (Kolm eraldi riiulit on mu enda toimetatud raamatute all – need ei lähe arvesse). /—/ Mul on tore tava käia raamatupoes kas iga laupäev või pühapäev, just hommikul. Tavaliselt ei lähe ma sinna, et kindlasti midagi osta, vaid pigem lihtsalt aega veetma, raamatuid sirvima. Karin
*Tartus elades hakkas ka mu isiklik raamatukogu hoogsalt kasvama. Käisin küll tihti raamatukogus laenutamas, aga sellest mulle ei piisanud. Kui küsimus „omada või olla” puudutab raamatuid, siis olen seda meelt, et omada. Mulle lihtsalt meeldib, kui mu läheduses on raamatuid. Meeldib, et mul on võimalik oma lemmikuid riiulis näha ja soovi korral piisab vaid käesirutusest ning raamat ongi kohe käepärast, ükskõik siis, kas soovin ainult sirvida või põhjalikumalt süveneda.
Mõistnud, et ma ei jõua enam nii palju lugeda kui varem, püüan ma sellevõrra ka vähem raamatuid osta. Sellest hoolimata on mul veel praegugi riiulites küllalt raamatuid, mis alles oma lugemisjärge ootavad. Karin K
*Mäletan, kuidas käisin ükskord pärast tunde klassiõega koos koolitööks vajaminevat raamatut laenutamas. Pärast ta hämmeldanult uuris, kuidas või miks erinevad töötajad mind nimepidi teadsid. Tema üllatusest oli suurem minu oma, kui avastasin, et raamatukoguhoidjatel polegi kõigi külastajate nimed teada. Kodulinna raamatukogu on mulle siiani väga kallis, Tartus sarnase atmosfääriga paika ma kahjuks pole veel leidnud.
Minu isiklik raamatukogu on väga eriilmeline lemmikžanri puudumise tõttu. Raamatute juurde hankimine toimub väga hoolika kaalumise tagajärjel koduse ruumipuuduse tõttu, mistõttu eelistan raamatuid laenata raamatukogust või sõpradelt. Kuigi loen proosat ja luulet võrdselt, siis kipun ostma rohkem luulekogusid või kultuuriloolisi raamatuid. Proosas peab osutuma sündmustik või tegelased väga köitvaks, et viitsiksin uuesti lugeda. Seevastu luulekogu puhul on raske kõiki tekste meelde jätta. Karmen
*Kui rahakott oleks paksem, ostaksin palju rohkem raamatuid, eriti lapsele. Ehkki juba praegu on kodused raamaturiiulid juba liiga täis. Võrreldes lapsepõlvekoduga on kindlasti vähem ilukirjandust, rohkem ajalugu, kokandust, hobidega seonduvat kirjandust. Raamatukogus olen ma n-ö üles kasvanud ja seetõttu tunnen end neis alati koduselt, ilukirjandust laenutangi peamiselt sealt, üritan võimalikult sageli. Hiljuti hakkasime ka pojaga lasteraamatukogus käima ja laenutasime raamatuid piraatidest. Kristi
*Suur raamatute ostja pole, ma ei pea seda otstarbekaks, arvestades tänapäevaseid hindu. Eelistan kasutada raamatukogude võimalusi. Anne
Raamat kingikotis
Nagu näha, tehakse ostud raamatupoes ikka läbimõeldult, arvestades rahakotti ja ruumilisi piiranguid. Samas raamatuid on ikka tore juurde hankida! Kolleegid jagasid oma heameelt lähedastelt saadud raamatute üle, mida samasuguse rõõmuga neile vastu kingitakse.
*Kingin küll raamatuid ja meeldib ka endale kingituseks saada. Viimati kingiti mulle „Pühapaikade teejuht“. Ise ma kinkisin „Võitlus tule pärast“ ja „Muinasjutt Tulipoisist“. Maire
*Raamatute kinkimisse suhtun väga hästi, see harjumus on tulnud ka minu emalt, kes alati tähtpäevadeks ja jõuludeks meie peres raamatuid kingib. Kui lapsed olime, siis muidugi valis rohkem ise, sest oli töö tõttu hästi kirjandusega kursis, aga praegu ootab alati meie soove. See tähendab, et jõuluvana toob alati mõne hea ja veidi kallima raamatu, mida ise osta ei raatsikski ehk. Kinkimise puhul on ainult see häda, et saajal võib teos juba olemas olla, seetõttu teen ise enne kinkimist alati eelluuret. Kristi
*Rõõmustan, kui keegi mulle raamatu kingib või saan ise sellise kingi teha. Karmen
*Mulle meeldib raamatuid kingiks saada. Kui ise kingin, siis pean teadma, kas saajale meeldiks. Piret
*Meeldib, kui raamatuid kingitakse. Ise kingin ka, aga pühendust sisse enamasti ei kirjuta: kui inimesel juhtub see raamat juba olemas olema, siis minugipoolest võib ta selle edasi kinkida. Kaari
*Kui üksi elasin (peret veel polnud), meeldis mulle küll teistele raamatuid kinkida, jõuludeks või sünnipäevaks. Laste sünnipäevadeks muinasjutukogumikke, tädidele ja emale kokaraamatuid, ka ajalooraamatuid. Nüüd ei kingi enam. Sünnipäeval käik piirdub koogi küpsetamise või mõne praktilisema asjaga. Kairi
*Raamatute kinkimisse suhtun väga hästi. Kingin neid sageli sugulastele ja olen tänulik ka raamatuid saades. Olen saanud kingiks nii häid raamatuid, mida ise polekski osanud otsida ja leida. Järelikult on kinkijad osanud hästi ära arvata, mis võiks mulle meeldida! Jane
*Raamatute kinkimine pole paha, aga peaks olema väga hästi läbi mõeldud. Nagu iga teinegi kinkimine tegelikult. Tänases tarbimisühiskonnas peaks igal võimalusel vältima seda, et inimene saab asja, millega ta tegelikult midagi pihta ei hakka. Riina
*Raamatuid meeldib nii kinkida kui kingiks saada, eriti hindan pühendustega raamatuid – neis on lähimineviku hüüdnimesid, siseringi nalju ja erinevaid tundetoone. Siret
*Tänapäeval püüan osta ja kinkida uuemat eesti kirjandust igal aastal vähemalt paar raamatut. Lisaks midagi rahvusvahelisest kirjandusest. Mõned ostmised, aga mitte palju, sest raamaturiiulid on ühest eluperioodist lookas teostest, mis pidid kindlasti olema. Ühe sõbraga peame oluliseks ikka üksteisele soome kirjandust kinkida ning uuemate teostega kursis hoida. Agnes
ERM Fk 2957:369 Hans Voolmanni tütar Vaida raamatukapi juures raamatut sirvimas. Foto: Hans Voolmann, u 1945–1946.
Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol seisab klaasustega raamaturiiuli ees lühikeste juustega kleidis naine, kes sirvib käes olevat raamatut.
*Kinkimiseks ostetakse tänapäeval raamatupoest pigem kinkekaarte, aga lähedastele saab raamatuid kinkida küll. Mul endal on alati hea meel, kui ma mõne raamatu saan. Gerd
*Raamatuid kingin ainult siis, kui keegi on selleks soovi avaldanud. Anu
*Ühe sugulasega on vastastikune kinkimine ja siis anname teisele ka lugeda, samuti kui muidu ostame. Üks mu sõbranna oskab mulle alati õigeid raamatuid kinkida, kusjuures ta enne ei küsi ka! Aune
*Raamatupoodides käia ja raamatuid kinkida meeldib. Eve
*Mäletan ka seda, et kui mind lapsena sünnipäevale kutsuti, siis alati andis ema mulle kingituseks kaasa mõne raamatu. Ta ütles, et raamat on parim kingitus. Tollal, teismelisena, ei olnud ma sellega sugugi nõus, sest teadsin, et ega raamatut väga keegi sünnaks saada ei tahtnud. Imelik, et mind ikka sünnipäevadele kutsuti, kuigi teati, et minult saab alati igavaima kingituse – raamatu. Praegu, täiskasvanuna olen täiesti nõus, et parim kink (lugejale inimesele) ongi raamat! Kadri-Liis
Raamatuaasta raames kogutud Eesti Rahva Muuseumi töötajate meenutused näitavad, et lugemine on ikka oluline, hoolimata sellest, et seda jõuab vähem teha kui lapsena. Harjumus võib muutuda ja see ongi normaalne, ent kirjandus toimib ikka samamoodi: üks tekst kõnetab, teine mitte. Õnneks on valik suur ja lai, nii et kõik leiavad endale sobivat lugemist. Vanade ja uute lemmikute rägastikus ekseldes võime kogeda nii juba tuttavat kui ka tundmatut.