Tekst: Karmen Maat, arhivaar
Oleks huvitav teada, kuidas me paistame ümbritsevatele inimestele. Üldjuhul annavad sellest aimu juhuslikult poetatud laused, kuna ei teki just palju vestlusi teemal „Mida sa minust arvad?“. Sama põnev oleks arutleda küsimuse üle „Kuidas ma näen iseennast?“. Enamasti ringlevad kujundatud arvamused meie mõtetes ja jutuajamistes, õnneks jõuavad mõned ka päevikutesse.
Üks aktiivne päevaraamatupidaja oli muusikateadlane, pedagoog ja helilooja Jaan Soonvald, kelle Tartumaa Muuseumile hoiule antud materjalide hulgas on igal eluperioodil kirjutatud päevikuid. Teine pool tema käsikirjalisest pärandist on tallel Tartu Ülikooli Raamatukogus (TÜR, fond 171, https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/bf65d72b-f746-4307-8de9-024ced7a162a/content).
Nõos talupidajate perekonda sündinud Jaan Soonvald (1890–1980) õppis Nõo kihelkonnakoolis ja Tartu Reaalkoolis, mille järel ta jätkas kooliteed Saksamaal. Rahaliste raskuste tõttu jäi tal aga lõpetamata nii Berliini polütehniline ülikool kui ka Darmstadti tehnikaülikooli masinaehituse eriala. Jõudnud tagasi kodumaale, alustas Soonvald 1911. aastal tööd matemaatika- ja lauluõpetajana, kellena tegutses 1956. aastani. Päevatöö kõrvalt jätkas ta enesetäiendamist muusika- ja matemaatikavaldkonnas. 1937. aastal lõpetas Soonvald Tallinna Konservatooriumis helikunstniku eriala. Paraku jäid pooleli õpingud Tartu Ülikoolis matemaatikateaduskonnas.
ERM TM Fk 2548 Jaan Soonvald perega, 25.06.1934.
Foto kirjeldustõlge: Õues tehtud mustvalgel fotol on tumedapäine kleidis naine, ülikonnas mees hoiab ta ümbert kinni. Mees on kiilaspäine ja tema ees seisab kaks traksipükstes väikest poissi.
1947. aastal alustas Soonvald muusika ja matemaatika seoseid põimiva interdistsiplinaarse kandidaadiväitekirja „Kaunikõlalise muusikasüsteemi heliread ja kooskõlad grafomatemaatilise analüüsi valguses“ kirjutamist. 79-aastasena sai muusikateadlane lõpuks oma elutööle punkti panna: 1969. aastal kaitses ta edukalt Tartu Ülikoolis väitekirja. Teoreetiliste käsitluste kirjutamise kõrvalt on Soonvald pseudonüümi Jaan Haoharu all kirjutanud ka laule, proosat ja näitekirjandust (rohkem infot Soonvaldist kui heliloojast ja muusikateadlasest vt „Eesti muusika biograafilisest leksikonis“, lk 236).
Tartumaa Muuseumi sulgemise järel ERMi jõudnud 22 päevikut kajastavad muusikateadlase elu ja tegemisi aastatel 1912–1967, kuid seda lünkadega. Siin on oluline meeles pidada, et päevikud tõi arhiivi Soonvald ise. Arvestades, kui privaatse materjaliga on tegu, jääb õhku küsimus, kas leidus ka päevikuid, mida ta ei soovinud avalikkusega jagada. Samuti kolis ta väga tihti, mistõttu on raske ette kujutada, kui suurt osa päevikutest tal õnnestus alles hoida. Mõningad lüngad täidavad Tartu Ülikooli raamatukogus hoiul olevad 17 päevaraamatut (aastast 1912 kuni 1980), mille andis üle tema poeg Jaan.
Säilinud allikate põhjal saab öelda, et Soonvaldi tavapärases sissekandes on täpne kuupäev ning viide kirjutaja asukohale. Nagu igal päevikupidajal olid ka temal omad rituaalid. Esmalt kirjeldas ta ilma ning seejärel päeva jooksul tehtut. Igapäevatoimetuste all on isiklikud mõtisklused, meeldinud tsitaadid, matemaatiliste tehete lahenduskäigud, kirjade mustandid, ülevaated loetud raamatutest ja rahalistest väljaminekutest. Väga suure osa päevaraamatute sisust moodustavad Soonvaldi heliteooria, näidendid, laulud ja noodid.
Selleks et isiklike mõtete ja loominguliste käsikirjade rägastikus kiiremini orienteeruda, alustas Soonvald 1926. aastal päevikute sisuregistri koostamist, mida ta tegi 1929. aastani (põhjalikumalt selgitab ta oma tegevust 1926. aasta päevikus, lehed 6–7). Selgelt joonistus välja viis peamist teemat: luuletused, ooperid, mõtted, teooria ja päevaraamat. Loomingulistele tekstidele viitas ta lühendite ja sümbolitega. Selline süsteemsus annab aimu, et Soonvald kasutas päevikuid töövahendina. Päevikutesse kirjutatud enesepeegeldus toetas tema loomingut. Sisuregistris on välja toodud ka info varasemate päevikute kohta, mida arhiivis ei ole. See kinnitab, et terviklik korpus Soonvaldi päevaraamatutest jääb paraku kättesaamatuks.
Jaan Soonvaldi päevaraamatute sisuregister. Foto: Anu Ansu.
Käsikirja kirjeldustõlge: Lehel on kaks tulpa. Vasakpoolse tulba ülemises osas on jupp 1918. aasta sisuregistrist. Selle all ja paremas tulbas on 1926. aasta päevaraamatute sisu kohta. Lehe all paremas nurgas on loetelu Soonvaldi näidenditest ja ooperitest.
Arhiivi jõudnud päevikute tundelaadi kohta on raske üldistusi teha. Mõnes sissekandes on kirjutaja oma sisemaailmas toimuva sõnadega paberile puistanud, teises jääb sellega napisõnaliseks. Nii mõneski sissekandes vahelduvad ootamatud emotsioonipursked nappide ülestähendustega päevasündmuste kohta: „Magasin. Käis Juuli. Lugesin“ (24. märts 1918, leht 11). Seesugune napisõnalisus võis sõltuda päevikutäitja meeleolust ning pealegi ei toimunud ju kogu aeg midagi põnevat. Tundub, et oma rolli mängis ka käsil olnud eluetapp – mida vanemaks Soonvald sai, seda vähem aega kulutas ta sisevaatlusele ning kirjutised jäid emotsioonivaesemaks ja lühemaks. Olenemata muutusest ei kadunud aga päeviku täitmise harjumus. Soonvaldi vanim säilinud päevik on kirjutatud tema viimasel elukuul (vt TÜR, fond 171, säilik 13).
Soonvald on teinud sissekandeid korrapäraselt, millest saab järeldada, et tal oli vajadus oma tegevusi jäädvustada. Päevikupidamine aitas leida ka pidepunkti, kuna püsivust oli Soonvaldi elus väga vähe: tema elu- ja töökohad muutusid pidevalt. Soonvaldi süda kuulus aga muusikateooriale, millele pühendumine oli raskendatud mitte ainult eraelulistel põhjustel, vaid ka ühiskonnas toimuva tõttu. Pöördelised ajaloosündmused, nagu esimene maailmasõda, kus Soonvald pidi võitlema, ja teine maailmasõda, mille järel Nõukogude võim mõistis ta riigireeturina süüdi ja saatis kodumaalt välja, räsisid ning piirasid tema eluvalikuid. Lisaks varjutasid hariduse ja karjääriga seotud valikute tegemist Soonvaldi õlgadele langenud kohustus kanda hoolt vanemate talu eest. Kuna Soonvald jagas päevikutes rohkem kurvameelseid kui rõõmsaid emotsioone, näib mulle, et ta otsis päevikupidamise kaudu tuge raskustega toimetulemiseks:
„Viimastel kuudel tunnen oma elu traagikat.” (20. juuli 1923, leht 8)
„Kõiki põlgan praegu, ainult oma algupäralisest suundmusest olen joobunud.” (29. mai 1924, leht 15)
„On kätte jõudnud kevade ja nukrus asunud hingesse… Nii raske raske on minu meel.” (11. juuni 1924, leht 12)
„Mu elu on täis kannatust.” (4. märts 1925, leht 26)
„Iseloomulik on et sügise mõnu ei tunne, vist seepärast et kodu pole, tulevik kindluseta. Sa loodad võib olla seda, et oleks ammu pidanud kusagilt au, raha saama ja „kodanliselt elama hakkama”. Seda ära looda. Surma tunnini virelen nii loomingus.” (16. oktoober 1926, leht 26)
„Ma alla jäänud elule, mul kiri seisab laual.“ (29. veebruar 1928, leht 1)
Paberil ei pidanud muusikateadlane vestlusi ainult iseendaga, vaid ka Jumalaga. Usk pakkus talle lohutust ja jõudu edasi minemiseks. Jagan 1912. aastast pärit katkendeid, millega saab põhjalikumalt tutvuda Tartu Ülikooli Raamatukogus (vt TÜR, fond 171, säilik 12):
„Tunnen et praegu mul puudub midagi; aga kui sa Jumal minuga oled, ei siis mul ei puudu midagi.” (13. detsember, leht 88)
„Nüüd tuli usk: Ei saa mulle keegi midagi teha. Jumal juhatab mind.” (15. detsember, leht 93)
„Õhtul sängis, palusin Jumalat. Mõtelsin, kes küll peaks minu tulevane naine olema. Kas lugemise laua neiu? Kujutasin, kuidas ma saaksin temaga olema. Huvitav oleks, kui ma ühe armastuseprotsessi hingeliselt läbi elaksin. Aga ei ole, keda ma armastaksin, ehk teise sõnaga, ei ole kedagi, kes minuga sõna räägiks.” (16. detsember, leht 95)
Need filosoofilised arutlused või tsitaadid avavad, kuidas Soonvald maailma nägi. Üks teema, mille üle talle meeldis arutleda, oli kirjandus:
„Kirjaniku ülesanne ei ole mitte inimeste elu parandamine. Kõik, mis on, on hää. Kõik, mis on, on Jumala tahtmine. Kirjaniku ülesanne on seda inimeste elu, üks kõik missuguses küljes, näidata, mis meile näitab õige olevat. Selle ülesandega valmistab ta meile rõõmu, rahu. Kas siis kirjanik üksinda meile rõõmu võib valmistata. Ei kunstnik ja ülepea; igaüks võib meile rõõmu, rahu valmistada. Ise võib ka.” (16. september 1912, lehed 94–95, TÜR, fond 171, säilik 11)
„Sängis mõtelsin. [M]a tahaksin näidata, et silmapilkne armastus on enam armastajate iseenese armastus ja see võib pea kaduda nagu mängu asi, mida laps nurka on visanud; kui tal tast villand on saanud; ülepea ütelda, inimene armastab ennast ikka kõige enam.“ ( 13. detsember 1912, leht 86, TÜR, fond 171, säilik 12)
„Kus lõpeb kirjandus, kus kunst, ja algab ühiseluteadus, sugueluteadus, hingeteadus, psühholoogia jne. Kas on ülepea ruumi kirjandusel, kui puhtal kunstil? Kas on ruumi kirjanikul – kunstnikul väljaspool teadusemeeste, hingeteadlast jne? /—/ Kas võib teadusemees kiidelda: temale ei ole üllatav kirjaniku saavutus, tema seletab oma mõistusega selle ära, ehk kirjaniku vaimuavaldus on otsekohene järeldus teadusemehe mõistuse teooriast.“ (28. märts 1918, lehed 3–4)
„Kõrgem elu mõte seisab filosoofias, maapealse elu õnn arstiteaduses, ühiskondlik elu käib ajaloorada.“ (5. veebruar 1919, leht 27)
Jaan Soonvaldi päevikusissekanne 5. veebruaril 1919. Foto: Anu Ansu.
Käsikirja kirjeldustõlge: Tumeda tindipliiatsiga kirjutatud päeviku sissekannete vahele on hariliku pliiatsiga lisatud noodikiri.
„Kunst on liikumine ajas ja ruumis.“ (22. mai 1924, leht 4)
„Kogu ilm, elu on paradoksi, paroodiat täis.“ (16. oktoober 1926, leht 26)
„Vaevalt et ükski kirjanik kirjeldab tõsist elu.” (22. veebruar 1928, leht 7)
„Parimaks näopuudriks on puhas õiglane süda.“ (6. märts 1928, leht 14)
„Puu… Mets. Kas puu tunneb valu, kui teda lõigatakse. Ei tunne. Mu süda tunneb valu, kui puud lõigatakse.” (18. juuni 1959, leht 17)
Soonvaldi päevikud annavad mõista, kuidas tema minapilt on põimunud ametialaste valikutega. Ta määratleb ennast eelkõige loomingu ja teadustöö kaudu. Vaikiva vestluskaaslase ehk päeviku vahendusel avaldab Soonvald oma kõhklusi edasiste plaanide osas: kuhu minna õppima, milline samm tagaks tööedu. Samuti arutles ta selle üle, kuidas oma loomingut võimalikult heaks lihvida.
ERM TM K 56 Voldemar Kangro-Pooli portree Jaan Soonvaldist, 1915.
Maali kirjeldustõlge: Maalil on kujutatutud rohelises sõdurivormis meest pruunil taustal, mis on äärtest must. Tal on tumedad lühikesed juuksed. Mehe keha ja pilk on suunatud kõrvale.
„Tähtis tähendus. Kui Sa enam Riia Muusika kooli ei lähe. Ära Sa oma sääl kogutud teoreetilisi teadmisi muusikavallas ära heida. Vaid vaata nende peale, kui väärtuslist asjade peale, ja süvenda neid.“ (15. mai 1918, leht 59)
„Mida tuleks sügisel 1919 a ette võtta?
Võimalused: 1) Jääda Tartu Eesti muusikakooli
2) Käia ühtlasi muusikakoolis ja ülikoolis (Eesti)
3) Minna Mäole kooliõpetajaks, ja vahetevahel linna sõita ehk [Mart] Saare juures käia.
4) Asuda maale elama ja linna sõita
5) Minna välja Eestist muusikat edasi õppima (Peterburi, Paris, Helsing)
6) Ära surra, aaa_____!“ (14. veebruar 1919, leht 29)
„Jälle õpetus: Ära hakka midagi ilma plaanita tegema. Oled raisanud umbes 12–13 tundi Lembitu mälestusele peaaegu asjatu vaimunärivalt ja tervist tapvalt. Meetod: märgi laulus oluline (õhtuks ära). (24. jaanuar 1929, leht 13)
Inimesele, keda huvitab Soonvaldi muusikateooria ja/või helilooming, on langenud sülle tõeline varandus. Tema päevikute kaudu avanevad loomeprotsessi telgitagused. Näha on ka loominguliste tekstide muudatused ja lisandused ning autori lahti kirjutatud ideed. Samuti selgub, mida ta luges ja kelle mõtted võisid tema loomingut mõjutada. Päevikud annavad uurijale eheda kujutluse ühe muusikateadlase elust, mille kohta Soonvald ise ütleb oma eluloos nõnda: „Minu elu on kirju olnud ja elutee pikk ja lai“ (TÜR, fond 171, säilik 1, leht 11).