Anti Lillak, muuseumiõpetaja.
Eesti Rahva Muuseumi asukoha suhtes Tartu linna piiril on arvamusi avaldatud nii- ja naasuguseid, aga üks selle vaieldamatuid eeliseid on lähedus maailma metsikule poolele. Lisaks inimestele peab Raadit oma koduks terve müriaad taime-, seene- ja loomariigi esindajaid, mikroskoopilistest tegelastest kõnelemata. Kõik nad panustavad omal moel selle kandi kujundamisse, sestap pole tulemus alati sündinud ühe konkreetse maastikuarhitekti idee ja käe järgi, vaid lugematute osapoolte ühistöös.
Raadi järv ja selle kõrvale rajatud tiigid pakuvad võimalust heita pilk põnevatele veega seotud kooslustele. Selleks ei pea ilmtingimata sukeldumisvarustust otsima hakkama, sest palju sagimist toimub ka veepinnal ja kalda ääres. Siin askeldavad ringi kiilid, liuskurid, mudateod, tiigikonnad ja mitut sorti linnud. Viimastest kirjutangi siin veidi lähemalt.
Suuresti tänu lennuvõimele ja paindlikule kohastumisvõimele on linnud maailma ühed liikuvaimad olendid, kes on jõudnud meie koduplaneedi kõikvõimalikesse paikadesse, kaasa arvatud ülikarmi pakasega lõunapoolusele (nt lumi-tormilind), enam kui 11 kilomeetrit taevastesse kõrgustesse (kõnnu-kaeluskotkas) või isegi üle 500 meetri meresügavusse (keiserpingviin). Asi see siis sulelistel ERMi ümbruski vallutada, kus tingimused märksa mahedamad! Tartu kandi veelinnustiku põhibaas asub Emajõel ning selle sonnide ja lisajõgede käärudes, kust nad teevad väljalende ja invasioone teistele lähikonna veekogudele, sealhulgas Raadi järvele ja tiikidele.
Igaühel neist on järvele omad ootused. Kes tunneb kulinaarset huvi siin elutsevate kalade ja konnade vastu, keda tõmbavad kaldataimestiku varjulised pesitsusvõimalused ning kes maandub veele lihtsalt korraks hinge tõmbama, et siis oma teekonda jätkata. Linnurahva liikuva loomuse tõttu ei saa siinne nimekiri olla sugugi lõplik, mistõttu olen välja valinud vaid mõned Raadil märgatud liigid. Kes teab, võib-olla lisandub sellesse seltskonda juba mõne aasta jooksul veel mitu huvitavat tegelast.
Sinikael-part ilmselt põhjalikku tutvustamist ei vaja – Emajõel ja teistel Tartu veesilmadel on nad pea sama tavalised kui varblased hekkides. Isalinnud paistavad kaugele silma oma ilusa sinakasrohelise pea ja beežikashallide külgedega, emaste säbrulist pruuni sulerüüd ehivad sinimustvalged siilud tiibadel. Raadi järvelgi on sinikael-pardid ühed kõige tavalisemad veelinnud, kes väikeste gruppidena ringi toimetavad ning toiduks taimi ja väikseid veeloomi otsivad. Sinikaelad kuuluvad nii-öelda ujupartide sekka. See tähendab, et nad ei suuda sukelduda sügavamale, kui pea ja kael lubavad – tagaots jääb ikka pinnale hulpima nagu õngekork. Nõnda eelistavad nad süüa hankida pigem madalas kaldavees.
Kolm sinikael-pardipoega saavad peagi täiskasvanuks, aga emapart hoiab neid endiselt oma valvsa pilgu all. Foto: Arp Karm (ERM)
Sõtkas on samuti partlane, aga üsna teist masti. Mustvalge isalinnu roheka helgiga mustal peal paistavad kohe silma lumivalged põsed, emalind on ühtlasema tumehalli keha ja tumepruuni peaga. Sõtkas käib Raadil peamiselt igasuguseid järvepõhjas elutsevaid pisiloomi noolimas. Erinevalt sinikael-pardist pole sügavus talle probleemiks – sõtkas võib vabalt sukelduda nelja meetri sügavusele järvepõhja. Raadi järve maksimumsügavus on 6,2 meetrit, kuid enamasti märksa vähem, mistõttu põhjamudas elutsevad olendid ei saa ennast naljalt sõtka eest varjata. Pesa teeb sõtkas veekogu lähistele puuõõnde, mis võib asuda maapinnast päris kõrgel. Seni pole ma ise poegadega sõtkaid Raadil veel näinud, nii et nähtavasti pole järveäärse dendropargi võimalused nende jaoks piisavalt head.
Küll aga on Raadi järve heaks kiitnud lauk ehk vesikana, kes tänavu kevadel kahe paariga siia pesitsema tuli. Lauk on musta sulekuuega paraja pardi suurune lind. Nimetuse on ta saanud oma valge noka ja lauba järgi – samamoodi on valge laubaga lehmigi ikka kutsutud laukudeks või laukideks. Pesapaiga valisid Raadi laugud hundinuiade vahele, kuhu ehitasid taimevartest ja -lehtedest ujuvad pesad. Laugupojad ei pea sellises paatmajas niiskust kartma, kuna pesa keskel olev lohk kuivab kõvaks ja siledaks. Lauk on hea ujuja, kuid sukeldumine tal eriti välja ei tule. Pealtnäha töntsakas lind suudab siiski päris hästi lennata ja nii lahkub lauk igal sügisel talvepuhkuseks Lõuna-Euroopasse.
Lauk tunneb ennast vees imehästi. Foto: Arp Karm (ERM)
Nimetuse on lauk saanud oma lumivalge otsmiku ehk laugu järgi. Foto: Arp Karm (ERM)
Noor lauk pole veel vahetanud oma halli beebikuube täisea sulerüü vastu. Foto: Arp Karm (ERM)
Teine tänavu meile kolinud mustkuub on laugu veidi väiksem sugulane tait ehk tiigikana. Laugust eristab teda lisaks suurusele ka kollase tipuga punane nokk ja laup. Kõige eriskummalisemaks osaks taidi välimuses on küllap tema väga suured ja pikad varbad. Nagu looduses ikka, on neil väga praktiline eesmärk – varvaste lai pind aitab taidil toetuda madalas vees kahlates pehmele taimestikule justnagu lumeräätsadega. Tavaliselt ei paista taidi pikad varbad kaugemalt väga silma, sest need jäävad tal kõndides või ujudes vee alla. Eluviisilt on ta üsna laugu sarnane.
Tait uurib teraselt ümbrust – ehk leidub taimerägus midagi maitsvat. Toiduks kõlbavad talle nii taimed kui ka väikesed loomad. Foto: Arp Karm (ERM)
Bioloogilise klassifikatsiooni kohaselt kuuluvad lauk ja tait mõlemad kureliste seltsi ruiklaste sugukonda. Kurelised on üks omamoodi selts, kuhu on teinekord liidetud ka selliseid liike, keda kuhugi mujale paigutada ei osata. Kureliste tuntuim esindaja on kindlasti sookurg. Ruiklaste sugukonnas on laugu ja taidi sugulased Eestis rukkirääk, rooruik ja kaks-kolm liiki huikusid. Ruiklased pole üldiselt kuigi virgad lendajad ning näiteks mitmed Vaikse ookeani saartel elavad liigid on lennuvõime täielikult kaotanud.
Hõbekajakas on selles nimekirjas isegi justkui pooleldi tinglikult, sest algselt suurtele veekogudele spetsialiseerunud eluviisiga lind on tänapäeval vallutanud linnaruumi ning võib kalapüügi asemel edukalt jahtida inimese tekitatud toidujäätmeid. Siiski pole urbanistlik betoondžungel suutnud vaigistada aastamiljonite jooksul juurdunud tõmmet vee järele ning seepärast kohtab hõbekajakaid sageli Raadi järve õhuruumiski. Teine asi, mis neile siin väga meeldib, on muuseumimaja lai ja tasane katus. Katused imponeerivad hõbekajakale iseäranis sellepärast, et seal ei pääse igasugused tülitekitajad, nagu koerad ja rebased, nende poegadele ligi. Hõbekajakatega on mõnikord pundis ka kalakajakas, keda kohtab merest kaugemal siiski harvem.
Hõbekajakas on suurepärane linnakeskkonnas kohaneja. Foto: Arp Karm (ERM)
Noor kajakas (tõenäoliselt kalakajakas) puhkab jalga ja tiiba. Foto: Arp Karm (ERM)
Järve kohal võib vahel lendamas näha hõbe- ja kalakajaka väiksemat sugulast naerukajakat. Tema tunneb enamasti ära tumepruuni pea järgi, kuid selline näeb ta välja ainult sigimisperioodil. Muul ajal on naerukajakas nii-öelda puhkesulestikus, tema pea on siis valge ning vaid kummagi kõrva juures leidub väike tume laik.
Jõgitiir on usin kalapüüdja. Kajaka sugulasena on temagi sulestik alt valge, pealt helehall ning pealagi kuni silmadeni must. Kiirel lennul paistavad tiirust ära ka punased jalad ja nokk (ainult nokaots on must). Ent kogult on tiir kajakast palju väiksem ja saledam. Jõgitiir teeb alatasa patrull-lende Raadi järve ja tiikide kohal, tuvastades valvsuse kaotanud kalu. Nemad võivad siis oma elupäevad loetuks lugeda – nad lõpetavad kiiresti tiiru noka vahel ja seejärel juba kõhus. Jõgitiir ei ole toidu suhtes sugugi peps ega ütle ära ka putukatest, vähilaadsetest, limustest ja ussikestest.
Jõgitiir patrull-lennul, nokk veel eelmisest jahisööstust märg. Foto: Arp Karm (ERM)
Kala tabamine eeldab kiirust, täpsust ja ennekõike julget pealehakkamist. Tiirul jagub kõike. Foto: Arp Karm (ERM)
Hallhaigur, toonekureliste seltsi kuuluv kalastaja, käib aeg-ajalt Raadi püügivetel. Kui jõgitiir panustab saagi kättesaamisel kiirusele, siis haigur varitseb vaikselt kaldavees seistes lähedale eksinud kalu. Hallhaigur ei piirdu toiduotsinguil ainult Raadi järve kaladega ja lendab siit peagi edasi. Lendava haigru tunneb ära S-kujuliselt keha vastu tõmmatud kaela ja pikalt taha sirutatud jalgade järgi. Olen Raadil korra kohanud ka teist haigruliiki, hõbehaigrut, ühte Emajõe vetevõrgu ilusaimat olendit. Särava lumivalge sulestikuga graatsiline lind oleks kohale lennanud justkui mõnest muinasjutust. Tegemist on üsnagi uue asukaga meie aviofaunas, kellega kohtumine oli veel paarkümmend aastat tagasi Eestis väga harukordne sündmus. Kuna Emajõel – peaasjalikult Tartust väljas – kohtab hõbehaigrut praegusel ajal tõepoolest võrdlemisi tihti, siis usun, et ta leiab edaspidigi tee Raadile.
