Ajalooga asjad: esimene sularahaautomaat

Agnes Aljas, ERMi teadussekretär

1990. aastate alguse märksõna oli majandusvabadus. Selle nähtavam osa oli rahareform, mille tulemusel võeti kasutusele suure sümboolse tähtsusega ja loodetavalt finantsilist stabiilsust tagav Eesti kroon.

Finantskanalid tegid 1990. aastatel läbi kiire arengu. Igapäevaelus asendus igakuine Hoiukassast palgaraha välja võtmine elektrooniliste pangakanalitega. Erinevalt Lääne-Euroopast ei tegelenud Eesti 1990ndate esimesel poolel mitte panganduse reformimise, vaid uue pangasüsteemi ülesehitamisega. Seetõttu rajati korraga nii pangasüsteemi tervikuna kui ka selle osana internetipangandust. Pangad olid Eestis esimesi interneti kasutuselevõtjaid.

Muutuste märgid olid ka 1990. aastate alguses kasutusele tulnud sularahaautomaadid. Esimesed neist jõudsid Eestisse 1993. aastal. Fotol on ERMi püsinäitus „Kohtumised“ väljas olev Hansapanga esimene sularahaautomaat. See varustati vajaliku tarkvaraga ja seati üles Hansapanga peakontorisse. Sealt võtsid palgaraha välja panga oma töötajad.

ERMi püsinäitusel “Kohtumised” asuv sularahaautomaat. Foto Arp Karm

Esimesed sularahaautomaadid on lahenduselt pigem ekraaniga seifid. Esimesel Hansapanga automaadil oli sees vaid üks sularahakassett, seetõttu sai sealt võtta vaid ühes vääringus rahatähti. 1994. aasta lõpuks jõudsid panka neljakassetilised sularahaautomaadid. Neid said kasutada juba ka panga kliendid. Eesti esimese kliente teenindanud sularahaautomaadi käivitas 1993. aasta oktoobris Keila Pank.

1991. aasta lõpuks oli esimene vabaduseufooria ümber, saabus argipäev kus 1990. aastate esimeses pooles vahetas töökohta 2/3 eestlastest. Otsus töökohta vahetada ei tulnud enamasti vabatahtlikult, vaid sageli koondamise, ettevõtte erastamise või sulgemise tõttu. Mõni ootas tulutult toetust ja abi töö leidmisel. Palju asutati väiksemaid eraettevõtteid, seniste ettevõtete põhiselt või uusi ettevõtteid uutes tegevusvaldkondades. Eestisse sisenes väliskapital, mis tõi kiirelt kohale uue töökultuuri ja majandusliku mõtlemise. Saabusid uued ametinimetused – müügijuht, turundusjuht, projektijuht, avalike suhete- ja kommunikatsioonijuht või kvaliteedijuht.

1994. aastal hindas oma pere majanduslikku seisundit heaks ainult 4% inimestest. Vaesuses võidi elada ka siis, kui töökoht oli olemas. Keskmine kuupalk oli tänases vääringus veidi üle 30 euro, mis võrduks ehk tänapäevase 300 euro ostujõuga. Ka riigisektoris töötades ei pruukinud töötasu katta korteri üürikulu, mistõttu töötati mitmel töökohal. Uueks vanasõnaks sai lause „Mitte töö ei tee rikkaks, vaid müük“.

Artikkel ilmus ajalehe “Postimees” arvamusrubriigis.

Lisa kommentaar