Tekst: Tiina Tael, peaarhivaar

„Meil nii hea ett naa ett, muud kui läse kija. Terwitate Aijust[?] Sinu kaart käes tänan.“ Sellise sõnumiga postkaardi saatis sõpruskond 1910. aastal oma tuttavatele Tallinnasse, Vinogradovi kaubamajja.

Vanad postkaardid köidavad kollektsionääre, kes koguvad neid teemade, paikade, postmarkide ja -templite pärast. See postkaart ja veel 682 postkaarti/fotot pärinevad Soome kollektsionääri Olavi Kilpiö kogust, kelle huviks oli raudtee Soomes ja Eestis. Soome raudteefotod jäid sealsesse raudteemuuseumi, ent Eesti aines anti üle Eesti Rahva Muuseumile. Läinud aastal võtsime need vastu kogusse ERM Fk 3075.

Enamik sellest kogust on pärit eelmise sajandi alguskümnenditest, mil raudtee tegi Eestis võidukäiku. See oli aeg, mil sai rongiga sõita ka Petserisse, Irboskasse, Ruhja, Mõisakülla, Abjale, Pärnusse, Paidesse, Märjamaale, Vändrasse ning Roomasaarest Kuressaarde, rääkimata tänaseni säilinud raudteeliinidest. Raudteevõrgu laienedes elavnes ka kohalike fotograafide ja ärimeeste kirjastatud postkaartide hulk, kus peal mõni jaamahoone, raudteesild või tee-ehituses ja vahel koguni rongiõnnetus. Taolised postkaardid olid justkui kodukoha visiitkaartideks ja sobisid hästi uudiste saatmiseks.

Sageli on info selle kohta, mis pildil kujutatud, postkaartidel pildi poole peal (nagu nt ülal Viluvere postkaardil. Siit saab andmeid koha, pildistamisaja ja fotograafi kohta. Kui jälgida inimesi, siis võib arvatra, et küllap oli jaamahoones ka puhvet.

Postkaartide tagaküljelt saab vihjeid nendel kujutatud hoonete ja objektide kohta. Kui postkaarti on kasutatud sõnumi saatmiseks, siis on sellest abi pildi dateerimisel. Ent paljudel postkaartidel on veel oma lugu – need on isiklikud lood, mis on saadetud lähedastele, armsamatele, sõpradele ja kus kirjeldatakse emotsionaalseid reisiseiklusi, jagatakse tundeid, kirjutatakse uudiseid kodukandist või muljeid sõjaväeteenistusest, lepitakse kokku kohtumisi, mõnikord saadetakse lühisõnum mõne olulise teatega, õnnitletakse sünnipäeva või pühade puhul. Need sõnumid räägivad lugusid minevikust, mil inimesed ootasid kannatamatult oma lähedasi ja kirjutasid südamest tulevaid sõnumeid. Aegu, mil sidepidamine oli aeglasem, kuid sõnumid isiklikumad ja sügavamad.

So juurde õhtutukul[?]

Siin ihkab minu meel

So juurde linnutiivul

Ma lendaks kõrgel teel…

Nii kõlab 1923. aastal Tatermaalt ühele Käinas elavale neiule saadetud romantiline luuletus. Miks siin Tamsalu pilti on kasutatud, jääb praegu mõistatuseks.

1933. aastal Märjamaalt Lelle saadetud postkaardiga on lugu selgem, postkaardil kujutatu saabki sõnumis mainitud:

Tere armas vanaema. Kuidas sina sääl kaugel elad. Meie elame ika vana viisi ja oleme kõik terved. Mina käin leeris olen 1 pühal laual, tule siis ka meile. Uudist mul midagi kirjutada ei ole. Kaarti peal on Märjamaa vaksal, kus ehitatakse alles veetorni. Kirjutanud Leena.

Oma uuest teenistuskohast Irboskast on 1931. aastal Kilingi-Nõmmes elanud tuttavatele saatnud sõnumi Johannes Lensment. Pange tähele, postkaart on jõudnud kohale järgmisel päeval! Sellist kiirust võis tollal postkaartidel sageli kohata.

Härra ning proua K-sed. Ligi kuu aega saab elatud, aga kirjutamiseks ei leidu mahti. Saadan oma teenistuskoha vaate. Elul polegi siin häda midagi, nagu vast enne sai kardetud. Toiduained on kindlasti 20% odavamad kui Nõmmes. Korter 2 tuba 10 kr, on veidi kallim. Leidub ka odavamaid vene majades. Üldiselt peab rahulolu konstateerima. Palun ka lahkelt minule kirjutada. Tervised-hääd Lensmentid.

Ka Pauli 1930. aastal Värskast sõjaväeteenistusest Võrru saadetud postkaart on kohale jõudnud järgmiseks päevaks:

Kodused! Täna me liigume… On viimaks ometi saabunud päev, mil võid istuda sadulasse ja öelda: „Ei Setumaad ma enam näha taha, Tartulinn jääb järjest armsamaks!“ Siiski lahkudes tundub kahjugi, igatahes rohkem kui kevadel Tartust. Suvel oli siin kena. Ilusad õhtud ja ööd, mis meelitasid mind väsinuna Kostkova ja Ersova kallastele. Veetsin ilusaid silmapilke, neid tihti tuletan meelde ja nüüd, mil sõidan Leili seljas 45 km päevarännakule, vaatan järgi laagrile ja hüüan: Nägemiseni Põhja-Petseri laager!“ Aga sarnasena nagu ta viimasel ajal olid, ei taha ma iialgi näha ega tunda. Panen kaardi Värska pk, saadan viimaseid tervitusi kõikidele. Elage hästi, kunni kord kohtame: „Ma maha jätan punased püksid, kannused ja mõõk ja Põhja Petseri laagriplats. Aga enne tuleb läbi lüüa manööver. Sõidame kuhugi Laiuse ümbrusse. Olen täna öösi toimkonnas. Hommikul k. 4 üles. 14. sept. 1930 k. 1/21 öösil. P. S. Teilt kirja pole saanud. Riided, kirjad ja m. saata: Ratsarügement…

Sellel postkaardil pole andmeid ei aadressi ega dateeringu kohta. Võib vaid oletada, et see pärineb 1930. aastatel ja kaardi vahendusel paistab, et selle saatja Minna tahtis jagada oma erilisi elamusi Aegviidust:

Meie saadame Teile ka Aegviidu jaama waade pilti on kangesti tore koht iseäranis suwitajade ja huwi reisiade elu koht siine ümbrus on wäga tore siin on wäga palju järwesiid mina sõitsin siia see sui Nelipuhiks ja olin siin kaua aega waatasin seda ümbrust ja tema toredust Minna elap praegu kahe kortses majas teise korra peal kahiu aga et ei ole pilti oleks teile ka näha saatnut kui juhtub edaspidi saama siis kohe sadame. Elage hästi terwitades Maali.

Elamusrikkad on ka rongireisidelt saadetud postkaardid…

1912. aastal Valgast Pärnusse saadetud postkaardilt saab lugeda, kuidas reis kulges. Selgub, et üks äparduski on juhtunud:

Armas memm. Olen onnelikult Walka jõudnud. Tee peal enne Rujha [Ruhja?] jaama murdus üks waguni telg. Pidasin mittu tundi tee peal ootama, saan hilja Tartusse, aga see ei ole minu süüd. *Palju terwised kõigile. Oswald.

Ka 1927. aastal Rakverest Võru kaudu Kõllestesse saadetud postkaardiga tahab kirjutaja näidata, millisesse kohta ta on jõudnud ning kuidas rongisõit on seni kulgenud:

Kallis sõts. Istun praegu Rakvere jaamas ja ootan Võsu omnibussi, kuid kahjuks ei tule see enne kui õhtul kell 7. Praegu on kell alles kaheksa hom. Kole aeg oodata aga midagi – peab ootama. Et igavust eemale peletada seks kirjutan sulle mõne rea kuidas senini[?] sõit on möödunud. Tead kui hästi läks! Tartu jaamast vagunisse minnes kohtasin Riksi, nad sõitsid Almaga Kriisalt nüüd ära kodu. Küll oli veel hää sõita oli seltsi muidu oleks kole igav olnud. Nad tervitavad teid kõiki. Muud uudist ei ole. Kui Käsmule saan siis kirjutan pikemalt kuidas lood on. Nüüd lähen Rakvere linnaga tutvunema, eksnäe milline ta välja näeb. Saadan sulle Rakvere jaamast ülesvõtte, võid vaadata, kus ma praegu jalutan, lähen seda kaarti posti panema. Ela hästi! Ida.

Sellel Kuressaarde saadetud postkaardil on mark eemaldatud ja pole ka muid vihjeid saatmise aja kohta. Sõnumist saab järeldada, et küllap saatis Irja isale oma teekonnal mandrile teisigi postkaarte: Armas Isa! Sellepärast kirjutan et lubasin igas peatuskohas kaardi saata. See on Mõisaküla jaamahoone Peatume kolmveerand tundi teised on juba vagunis Irja.

Sellelgi Ristilt Kuressaarde saadetud kaardil puudub mark ja templijäljed on loetamatud. Preili Verale saadetud sõnumist on näha igatsust:

Kallis! Jõudsin õnnelikult Ristile – 10 min. peatust. Mõtlen sinule.

Sellest, et rongisõit oli seiklus ja elamus, mida kõige lähematega jagada, annab kinnitust ka see 1931. aastal Tamsalust Narva saadetud kaart:

Kallis tütar Veera Olen praegu Tamsalus sõidan vist Rakvere või Tartu ei tea isegi kuhu poole oleks paremb sõita Olin Jarve Jaanis kui saad kaardi kätte kirjuta vastust kuidas elad Tervitates sinu pappa.

1938. aastal Kuressaare reisi kohta saadetud postkaart pajatab rõõmsaid uudiseid ja muidugi tahetakse siin tädile näidata, milline rong saarel on:

Kallis tädi Liine! Oleme õnnelikult pärale jõudnud. Laevasõit oli väga ilus. Siingi on tore olla. Papi käib mudavannides. Ta käis arsti juures ja see soovitas tal minna. Papi palus, et sa kirjutaksid talle kuidas sääl kodus lood on. Kas töödega on kõik korras? Siis papi saaks kauem mudavanne võtta. Siin Kuressaares on praegu väga ilus. Ilmad on palavad ja me käime igapäev suplemas. Praegu on siin laat. See on väga huvitav, kestab 2 nädalat. Pildil on Kuressaare rong. Palju tervisi. Maimu. Minult ka tervisi Helene.

Näib, et selle postkaardi saatjad olid 1939. aastal puhkusereisil Taevaskojas ja tegid käigu Põlvasse, kus leidsid sobiva postkaardi, millega oma Narva-Jõesuus elavat lähedast tervitada:

Gertu! Tead ka, et oleme praegu Põlva ptk-as. Ja vihma valab mis hirmus. Tulime siia, et kingi lasta parandada, sest tallad juba läbi, sellest traavimisest. Õhtu pool 10 läheb rong ja 3 klm on jaama – vot ei tea, kas pääseme eluga Taevaskotta. Muide me elu vana moodi, sööme ja magame – oleme tublisti juurde võtnud. Tuleva teisip siis sõidame koju ja võib olla et tulen reede või laup. sindki külastama. Mul ju esmasp. 24-ni aega. Me Aali sõitis ikkagi Pärnu. Ja Kaala pidada Jõesuhu tulema. Tervit siis sulle ja Ilsele. Erts ja Ems.

Piltpostkaartidega saadeti muidugi ka teateid ja määrati kohtumisi. Sageli kasutati oma kodukoha vaateid.

1909. aastal Uue-Karistelt Viljandisse kaupmees Leokesele saadetud postkaardil on Abja vaated: Спасибо kaardi eest. Wiimasel poeskäigul unustasin kammi eest maksmata прошу зажисать на мой счетъ. Terwised nime kirja järele. JK.

1937. aastal Tapalt Tallinna saadetud postkaardil seisab:

Herman! Esimesena luba end õnnitleda. Pajatan teiseks sulle suure uudise. Tead, ma käin nüüd Tapa keskkoolis. Eks ole imelik. Siiani on läinud päris kenasti. Seal on väga tore olla. Palun tule kui sinul võimalik on laupäeva õhtul kell ½ 8 meile. Austusega Aino.

Kehras, 3. juuli 1938. Sõidan homme so 4. juuli õhtul Kiltsi. Kui sul on aega siis tule jaama. Sõidame rongiga mis väljub Kehrast 4,15 ehk veerand viis on Tapal wist kella 5e ajal. Seal peame ümber istuma. Ants Tallinnast pole saanud veel käia. Vist tulev nädal läheb kui lubatakse. Nii siis nägemiseni Alice.

Kas see postkaart 4. juuliks Tapal elava adressaadini jõudis, pole teada, sest kaart kannab templit Kehra 4.08.1938.

Loodetavasti jõudis aga järgmine postkaart õigeaegselt kohale, sest kirja saatjal oli 1909. aastal suur mure, kuidas ta linnas venna üles leiab.

Loodetavasti jõudis aga järgmine postkaart õigeaegselt kohale, sest kirja saatjal oli 1909. aastal suur mure, kuidas ta linnas venna üles leiab.

Armas wend ja wena naine tänan teie lahkuse eest mina sain teie kardi 19 Junil kätte ja nüid saadan tile wastest mina palun olge nii lahked ja tulge mulle jaani päwa lauba wastu se on 23 Junil aga et meie ei tune üks teist ja mina ei olle enne linas keind sellepärast mina kartan, et mina ei osga kuskile mina ja kuidas teie mind tunete mina panen omal waljas oled riited selga ja mina rätiku panen sirmi[?] otsa külge ja walge salli pähe ja ühe korwi wõtan ka ligi teid terwitab O. Kõlli. 

Näib, et Valga-Tallinna postivagunist Paluperra saadetud postkaart jõudis kohale õigel ajal ja küllap said Adele ja Osvalt Puka basaaril ikka rõõmsalt kokku, mis siis, et pildil on kujutatud rongiõnnetus. Elad sa veel?? Pole kihku ega kahku. Või oled koguni pahane – põhjus?! – Kui Sul veel tahet on ja ma Sind veel liigselt tülitanud pole, siis paluksin Sind, et oleksid nii hää ja tuleksid Pukka k. o. pühap. s.o. 19. On suurim pidu ja basaar – ent mina olen ju ka niikuinii ikka nendesinatsete hulkas. Oleks küll armas kui näeksin Sind üle kaugete aegade – ent siiski – kui koorman Sind – siis palun vabandust ja andesta. Tervisi kõigile. Nägemiseni Adele.

Raudteeteemalised postkaardid sobisid ka õnnitluste saatmiseks, eriti kui need näitasid seda paika, kust õnnitleja oma head soovid on teele saatnud. Nii läkitati oma pühadesoovid teele Aegnast, Viljandist ja Rakverest.

Soowin sulle noor Ottu häid pühi ja rohked munade saaki. See pilt kuiutab meite tulekud Aegnasse.

Häid pühi teile kõigile soovib Alvi.

Soovime häid pühi! Helmi, Riks. P.S. Alma käest sain ka täna kaarti ja ühe ülesvõtte. Elage siis hästi. Helmi.

Viimaste postkaartide puhul on kirjastajad leidnud viisi, kuidas lisada postkaartidele pühadehõngu.

Pumpernikkel – Täna on pühapäev. Tegime Raine’ga ühe väljasõidu õppeotstarbes Vaiste lahte. Saadan sulle siit tervist – Ilm on ilus ja tuju hea.

Südamega kirjutatud postkaart teeb ikka tuju heaks.