Koloman Moseri toolist

Annes Hermann, Kõrgem Kunstikool Pallas.

Täna toimub ERMis sümpoosion “Talutoast parketile. Arutelu tooli ajaloost ja disainist”, millega seoses avaldub blogis Kõrgema Kunstikool Pallas mööbliosakonna õppejõu Annes Hermanni teemakohane lugu.

20. sajandi algus annab tarbekunsti arengule enneolematu hoo. Üheks sõlmpunktiks selles protsessis kujuneb Viin. Uuendustele avatud loovisikud vastandavad end 19. sajandi kordusstiilidesse klammerdunud vanale põlvkonnale. Uute suundumuste üldnimetuseks Austrias saab secession.

Setsessiooni esimesel näitusel Viinis osales rohkelt tarbekunstnikke ja kunstnikke Austriast ning teistest Euroopa riikidest. Koloman Moser, üks selle liikumise initsiaatoritest, esitas näitusele mitmesuguseid tarbekunstivaldkonda kuuluvaid esemeid, mille hulgas oli söögitoamööbli garnituur nimega „Rikkalik kalasaak“. Sellesse kuulus ka intarsiaga dekoreeritud puhvetkapp koos toolide ja lauaga.

Moseri selle perioodi tööde dekooris võime tihti leida kujunduselemendina kala. Selle söögitoa garnituuri juures on intarsiatehnikas teostatuna kasutatud eri spoonidest moodustatud karpkala kujutist. Kala on paljude rahvaste kultuuris olnud läbiv kujunduselement juba sajandeid. Varakristlikul ajal hakkasid uue usundi järgijad kasutama kala Kristuse sümbolina ja kristluse salamärgina. Kalajooniseid võis näha Rooma katakombides, kus need olid suunanäitajad kristlaste keelatud koosolekutele (minna tuli kala pea poolt osutatud suunas), samuti esines kalamotiive seinamaalingutel, mosaiikidel, valgustitel ja pitseritel.

Taustaks on ülestõusmise ja taevaminemise vahelisse aega jääv jüngrite kohtumine Jeesusega. Jüngrid olid kogu öö kala püüdnud, kuid võrgud jäid tühjaks. Hommikul, kui päike oli tõusnud, ilmus rannal nende juurde Jeesus ja küsis meestelt, kas nad on midagi püüdnud. Saanud eitava vastuse, soovitas Jeesus uuesti võrgu vette visata. Nad tegidki nii… ja ei jaksanud suure saagi tõttu võrku enam paati tirida. Johannesele tuli meelde, kuidas sama lugu juhtus siis, kui Jeesus neid jüngriks kutsus, ja ta ütles Peetrusele, et see on Issand.

Sellest siis ka garnituuri üldnimetus ja stiliseeritud kujundid toolide seljatoel ning ornamendiribadel. Terviklikult lahendatud interjöörisisustused on olnud väga populaarsed. Ka Koloman Moseri kavandatuna on nendest teada õige mitu varianti. Tavaliselt eristuvad nad üksteisest dekoorielementide poolest. Sisustusgarnituurist „Rikkalik kalasaak“ on Viini Tarbekunsti Muuseumis väljas puhvetkapp. Toolide kohta pole aga eriti informatsiooni. Väheseid toolipilte võib leida Christie 1999. aasta oksjonilt – need on käsitugedega toolid, mida garnituuris on reeglina kaks. Tugitoole kuulub komplekti rohkem.

1994. aastal jõudsid Tartu Kunstikooli töökotta tellimustööna kaks väga halvas seisukorras leentooli. Need olid saanud servamata laudadest külge käsitoed ja katteks lambanahkadest n-ö polstri. Rikkalik intarsia avanes alles pärast polstri eemaldamist. Pilt oli jahmatav ning tekitas kohe rida küsimusi, millele asusin vastuseid otsima. Umbes sel ajal külastas meie kool õpilaste töödega Kölnis mööblimessi, kus mul õnnestus samuti korra viibida. Käisin ka Kölni Tarbekunstimuuseumis sealsete esemetega tutvumas, kuid midagi analoogilist ei õnnestunud sealt leida. Küsimuse peale, kas kirja teel saadetud piltidele saab täiendavat infot, vastati, et materjal on huvitav, ent nende kogudes sääraseid toole ei ole.

Aastaid hiljem saatsin pildid Viini Tarbekunsti Muuseumisse. Sealt sain kuraator Christian Witt Dörringilt vastuse, et tema sõnul on materjal huvipakkuv ja ta peab ka võimalikuks, et tegemist võib olla Koloman Moseri kavandatud toolidega.

2016. aastal avatud Eesti Rahva Muuseumi uue hoone pidustustel kinkis Tartu Kõrgem Kunstikool tooli muuseumile, nii et sellega saab soovi korral kogudes lähemalt tutvuda.

Söögitoa garnituur „Rikkalik kalasaak“ (hr. Doktr. Z. Söögituba) 1900. a. Viini secession´i 8. näitusel eksponeeriti puhvetkappi. Foto: Viini kunsti ja tarbekunsti tutvustav ajakiri Interieur, IV aastakäik 1903, lk 36