Siret Saar, ERMi koguhoidja, kirjeldustõlk (läbinud Tallinna Ülikoolis kirjeldustõlke koolituse).

Täna, 15. oktoobril, tähistame Eesti Rahva Muuseumis rahvusvahelist valge kepi päeva. Lisaks majas planeeritud giidituuridele avaldame ERMi blogis ka Siret Saare kirjeldustõlget tutvustava loo.

Mis on kirjeldustõlge?

Ühes mu lapsepõlve lemmikraamatus, Rodari „Cipollinos“, on laisk ja hea isuga tegelane parun Apelsin, kes armastab rongiga sihitult ringi sõita, et kuulata konduktori maastikuseletusi. Ta oli liiga ametis söömisega, et aknast välja vahtida. Meelistoit on tal praetud oinas, mida ta nautis sellal, kui konduktori mahe hääl selgitas: „Siin vasakul on lambakari. Nad on lumivalged, nende seas on vaid üks must talleke, kes lõbusasti kepsleb….“ Vahel kui udu maha tuli, kaebasid reisijad, et nad ei näe maastikku: „Reisid nagu kohvris!“ Sel puhul asus viisakas konduktor jälle ümbrust kirjeldama – see oli tal peas. (G. Rodari 1983 „Cippolino seiklused“ Tallinn, Eesti Raamat 1983.)

See on minu esmakordne, küll teadvustamata, kokkupuude kirjeldustõlkega. Lihtsustatult ongi kirjeldustõlge elamuse visuaalse poole lühike ja täpne edasiandmine. Kirjeldatakse näitust, filmi, teatri- ja tantsuetendust, laulu- ja tantsupidu või spordivõistlust, et nägemispuudega inimesed saaksid kogeda sarnaselt nägijatega visuaalset maailma.

Kirjeldustõlke sünnimaaks peetakse Hispaaniat, kus 1940. aastatel asuti raadios kirjeldama filme, teatrietendusi, härjavõitlusi. Laiemalt hakkas kirjeldustõlge aga levima 1990. aastatel.

Eestisse jõudis kirjeldustõlge 2000. aastate alguses Sülvi Sarapuu eestvedamisel. Ta on Eestis läbi viinud neli koolituskursust: Viljandi Kultuuriakadeemias 2013. aastal ja Tallinna Ülikoolis täienduskoolitusena 2019. 2020. ja 2021. aastal

Me võtame umbes 70% teadmistest välise maailma kohta vastu nägemismeele kaudu. Selleks et nägemispuudega inimesed saaksid osa visuaalsest kultuurist lisaks helide tasandile, on hakatud looma kirjeldustõlkeid, mis aitavad kogeda nägemismeelega tajutavat.

Kirjeldustõlkel on oma reeglid ja tavad. Ehkki rahvusvaheliselt ühtset standardit ei ole ja riigiti lähenetakse selle loomisele erinevalt, võib siiski välja tuua juhised, millest tõlkijad lähtuvad: tõlge peab ajaliselt mahtuma dialoogidevahelistesse pausidesse; kirjeldada tuleb ainult seda, mis on hetkel nähtav; eeldada ja oletada ei tohi; kirjeldus peab olema võimalikult objektiivne ja neutraalne, vältida tuleb hinnangute andmist, ebamääraseid väljendeid ja liigseid sünonüüme. Vt ka https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pimedate-ja-vaegnagijate-teekond-kultuurini

Kirjeldustõlge valmib alati koostöös konsultandiga, kes on ka ise nägemispuudega – see tagab, et tõlge on pimedatele ja vaegnägijatele loogiline ning arusaadav.

Kirjeldustõlge muuseumis

Muuseumiseaduse kohaselt arvestab muuseum ka puuetega inimeste vajadustega. Eestis on ligi 200 muuseumi, mitmes neis, nt Eesti Meremuuseumis, KUMUs, Tartu Kunstimuuseumis, on selgeks liiniks võetud ligipääsetavus, sh kirjeldustõlked nägemispuudega inimestele, Samuti on paigaldatud juhtteid, valmistatud kombatavaid makette, audiogiide, punktkirjas ja kirjeldustõlkega selgitusi, korraldatud kirjeldustõlkega tuure… Siiski võiks üldine pilt olla tegusam ja süsteemsem – enamikus muuseumides kirjeldustõlget pole.

Kui pole ressursse asi suurelt ette võtta, ei maksa heituda. Alustada võib väikestest asjadest, näiteks ühe muuseumi võtmetähtsusega eseme, foto või maali kirjeldustõlge, kombitav hoonemakett, kodulehe kohandamine, kirjeldustõlke lisamine sotsiaalmeedia pildimaterjali juurde, üks kirjeldustõlkega tuur. ERMis oli näiteks kirjeldustõlkega loodusretk muuseumi ümbruses – vaja oli ainult head matkajuhti, sest keskkond ise pakkus kõike katsumiseks, nuusutamiseks ja kuulamiseks (https://www.erm.ee/et/kirjeldustolkega-tuur-ermi-umbruses).

Kõik on võimalik, kui selleks tekib äkiline vajadus – seda tõestas pandeemiaaeg mitmesuguste kultuurisündmuste ülekannete ja lahendustega. Midagi saab alati teha ja maailm on taas vähem klišeesid täis, sest võime ausamalt öelda: „Meie muuseumisse on kõik oodatud.“

Igal inimesel ja asutusel, sh muuseumil, on võimalus muuta maailm natuke paremaks paigaks. Ligipääsetav näitus, selle kujundus, kirjeldustõlked jms annavad kindlasti lisaväärtust kõigile, ka nägijatele, luues inspireeriva keskkonna. Näiteid on palju: makett maalist, mida saab katsuda, kunstinäituse kirjeldustõlkega veebituur, mida pikal autosõidul kuulata ning oma keskendumis- ja pildiline ettekujutamisoskus proovile panna. Näitust kujundades maksaks mõelda sellele, et lisaks kuulmis- ja kompimismeelele võiks kaaluda ka lõhnameele kasutamist. Seegi rikastaks kõigi külastajate kogemust.

Kirjeldustõlget saab luua juba valmis näitusele, seega tuleb nuputada, kuidas oleks võimalik nägemispuudega külastajal seda nautida rohkem kui kuulamistasandil. Kirjeldustõlke loomise võimalus ERMi näitusele „Õige keha, vale keha?“ tekkis siis, kui näitust hakati juba füüsiliselt üles ehitama. Lahenduseks oli kirjeldustõlke veebituur kodus kuulamiseks ja audiogiid kohapeal kasutamiseks. Enne näituse külastamist saab aga broneerida saatjateenuse. Valisime koos juhtkuraatoriga välja esemed, mida tohib näitusel kompida (voodi, juuksuritool, varbsein, kits). Lisaks panime kasutuskogu põhjal kokku nn meeltekohvri, kus on näitusel olevate esemete analoogid, mida saab kompides uudistada (https://www.erm.ee/oige-keha-vale-keha).

Näituse „Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest“ puhul arvestati aga kirjeldustõlkega juba alguses. Kirjeldustõlke kuulamisele lisaks saab näitusel puudutades tutvuda rätikute sidumisviisidega mannekeenidel, toas näituseruumi keskel on lubatud kõike puudutada ja seal on ka mahukaartidel väljaprint rätikute kujundusdetailidest ning reljeefse markeriga kõrgemaks joonistatud mustritega rätikud (https://www.erm.ee/sonumid-kolmnurgas-heli-kirjeldustolge).

Kuidas valmib kirjeldustõlke tekst muuseuminäitusele?

Ka juhul, kui näituse kirjeldustõlkest valmib ainult veebiversioon, on oluline kirjeldada näituseruumi. Kui nägija siseneb ruumi, kus ta pole kunagi varem käinud, piisab vaid pilgust-paarist ning üldpilt ongi selge. Silm registreerib selle üldise suuruse, esemete paigutuse, inimeste hulga ja ilmselt veel palju muudki.

Kui pime inimene läheb näitusele, kuulab ta meeleldi enne kirjeldustõlkega tuuri läbi. Nii on tal kohapeal lihtsam – tuleb ajust õige kujutluspilt välja otsida ja ruum kerkib vaimusilmas esile. Ruumi kirjeldades liigutakse üldiselt detaile pidi: ruumi suurus, värvid, liigendus, vitriinid, istumiskohad, esemete paigutus ja kinnitusviis jms. Rõhuasetused ja teostus on iga kunstiliigi puhul erinev (ruum, fotod, maalid, esemed, videod).

Filmi kirjeldustõlge erineb esemete kirjeldamisest, seega tutvustan seda pisut lähemalt. Tänapäeval sisaldavad peaaegu kõik näitused videomaterjali. Ka siis, kui tegemist on intervjuuga, annab tausta, inimese välimuse, miimika ja žestide kirjeldamine nägemispuudega külastajale palju juurde. Näide kirjeldustõlkest ERMi püsinäituse alateemale „Rahvas ja riik“ (https://www.erm.ee/et/rahvas-ja-riik-heli).

Kirjeldustõlge helisubtiitrina: 00:09:27-00:09:41 Trepist läheb üles tumedapäine viigipükstes naine, taskulamp käes.

Videotekst: 00:09:42-00:09:48 Siin pööningul on üks vana riidekirst.

Ma mäletan teda oma varasest lapsepõlvest.

Kirjeldustõlge 00:09:49  Hämaral pööningul seisab keset põrandat pruun kaanega riidekirst.

Videotekst 00:09:50-00:09:59 Ja just sellepärast mäletan,

… et millegipärast meil oli keelatud vaadata siia sisse,

… kuniks siis kusagil 50. aastate alguses selgus, milles asi on.

See on väga ajakriitiline töö: tekst peab mahtuma dialoogide vahele, seega tuleb iga sõna hoolikalt kaaluda. Kõiki tühje kohti ei tohi tõlkega täita, sest kuulaja vajab õhku ja pause, tahab kuulata ka taustahääli ja -helisid. Kasutada tuleb filmi stiilile vastavat sõnavara, tempot ja tooni. Hea tõlge koondab tähelepanu filmile, mitte kirjeldustõlkele, luues orgaanilise terviku (tõlge on abiks, see ei tohi domineerida).

Enne näitusele tõlke kirjutamist tuleb teemaga tutvuda. Faktide kontrollimist ei maksa alahinnata – oma mälu ja teadmisi ei saa pimesi usaldada, sest vastutus on suur. Võimalusel tuleb väljenduda täpselt (selle asemel, et öelda lihtsalt „lind“ ja „lill“). Miljard Kilgi näitusetuuri kirjeldustõlget ette valmistades sain abi sõpradelt, et määrata ära maalil „Dinee“ skeleti järgi kala (haug), koeratõug (bullterjer), lind (loorkakk) jm.

Üks tõeliselt kehv asi, mida kirjatööga saab teha, on sõnavara n-ö vahtu lüüa, otsida pikki  ja/või keerulisi sõnu. See mõjub samamoodi, nagu tõmmata lemmikloomale pidulikud riided selga. Loomal on piinlik ja inimesel, kes selle ettekavatsetud nunnususe lõi, peaks olema veelgi piinlikum. „Paks“ on „täidlane“, mitte „pükniline“, ja tassis on „mõra“, see pole „lõheline“. Hea on kasutada tavakeele sõnu ja väljendeid, siis võib kindel olla, et kõik saavad aru. Eelistada tuleks lühemaid lauseid, nii on pimedal kergem kirjeldust jälgida.

Kirjeldustõlke teksti stiil peab ühtima materjaliga, samas võimalusel tuleks vältida slängi. Kui näiteks vanemaealine tõlk kasutab noortefilmis sõna „sell“, siis ta annab kõigele vale tooni. Parem olgu „poiss“, „noormees“… midagi neutraalset. Pole midagi hullemat kui vale släng vales kohas.

Kirjutamine võib hirmu tekitada, nii et hakatakse alateadlikult kasutama passiivseid tegusõnu, määrsõnu, umbisikulist kõneviisi. Teine asi, mis tekste moonutab, on teesklus (püüe olla peenem ja targem, kui sa oled). Pigem vältida määrsõnu, ebamäärasust, liigset infot ning väljendada end selgelt. Näiteid: „Lööb autoukse kõvasti kinni.“ Milleks „kõvasti“? Parem on „Lööb/virutab autoukse kinni“. Või: „Mees on keskmise kehaehitusega.“ Mida „keskmine“ tähendab?

Kirjeldustõlkes ei saa loba lubada, iga hetk on arvel. See on hea õppetund nii vahutajatele kui ka liiga kitsidele kirjutajatele. Tekst on hea, kui see on kaugenenud sõnade vahust ja püüab omadussõnade jõudu (mis annavad hinnangulisust) maha suruda.  Kirjeldustõlk ei anna hinnanguid ega tõlgenda, vaid ainult kirjeldab. Hea kirjeldustõlke tekst on maniakaalselt täpne, konkreetsuse liiasus on seal omal kohal. Puhas olemuslik keel, ei mingit kirjanduslikku keelepruuki.

Kirjeldustõlkes tuleb aeg-ajalt asju üle korrata, sest pime ei saa tagasiulatuvalt silmadega üle teksti libistada, et mõnda nime või detaili enda jaoks kinnistada. Kordustega võib keeleliselt tekitada omamoodi sisemise rütmi, kõikumise.

Paljudele inimestele pakub mõnu lugedes või filme vaadates tajuda argielu detaile. Samamoodi võiks kirjeldustõlke tekst edasi anda argiseid ja tavalisi tähelepanekuid (lõhe, luitumine, kriim, kulumisjälg, lohakas õmblus).

Olgu siin toodud ka mõned kirjeldustõlke reeglid. Kokkuleppeliselt antakse suunad vitriini, seina vms ees seistes – mis on paremal, see ongi parempoolne. Jälgitakse objektide dünaamikat, kuidas esemed teineteise suhtes asuvad. Võimalusel määratakse suunad: vasakust ülemisest nurgast suunaga alla paremale, kella 11 suunas jne.

Liigutakse üldiselt detailidele. Eseme põhiomadus on kuju, sellele lisanduvad täpsustused ja detailid. Materjale kirjeldatakse täpselt nii palju, kui on näha ja aru saada. Kui tõlk on kaasatud kohe näituse ettevalmistamise protsessi, siis saab mõõta, pildistada ja materjalid määrata enne, kui esemed vitriinidesse lähevad.

Võrdluseks võib kasutada teada-tuntud suurusi ja kuju (rusika-, ruudukujuline). Mõõtudega ei maksa liiale minna, vahel saab suurust edasi anda ka tavalisemalt (seelik ulatub kandjale pahkluudeni, pikad varrukad).

Kirjeldustõlke tekst liigub mitu korda tõlgi ja nägemispuudega konsultandi vahel, enne kui muutub arusaavaks, selgeks ja täpseks. See võib tekitada väsimust: sõnad on otsas, sõnastamine suisa võimatu ja ühtegi head ideed ka justkui pole. Siin tulevad abiks mitmed nipid, mina soovitan näiteks teha füüsilist tööd või trenni. Kui pea on tänu pingutusele tühi ja klaar, on hea hakata taas ajus sobrama. Kõnnid oma koduse raamaturiiuli ette, sulle vaatab vastu Leida Kibuvitsa raamat „Soomustüdruk“ ja ongi käes – sirvi seda Johannes Pääsukese agulimiljöö edasiandmiseks. Sa ei saa küll n-ö konkreetselt midagi, aga mingi tabamatu õhustiku tunne tuleb sinuni.

Teinekord on õigeim sõdida sõnaväsimuse vastu sõnaga. Mängi! Võtame näiteks Konrad Mäe maali „Bronislav Orlovski“ kirjeldustõlketöö … Oled jõudnud kulmudeni – lihtne asi –, aga pea on tühi. Mängi siis näiteks Raymond Queneau „Stiiliharjutuste“ eeskujul, luba endale lapsikust ja tobedust. Kulmude puhul oleks mäng umbes selline (stiil kas naiselik, üllatuslik või kõhklev):

Issand kui ilus mees! Millised kulmud! Tahaksin neid silitada, suudelda! Ma pole iial nii võrratuid kulme näinud – mustad kui augustiöö, läikivad, tihedad. Ja milline kulmukaare joon! Kas on maailmas midagi kaunimat? Ei! See pole kulmukaar, see on unistus.

Oppaaa! Kus on alles kulmud! Säändseid ma varem küll pole näinud. Uskumatu, kui mustad ja tihedad! Nagu grusiini mõõgad!

Ma väga täpselt ei tea, mis need nüüd on. Need seal silmade kohal. Vist on kulmud. Vabandage mind, kui ma eksin. Ehk ikka on kulmud. Need on siis… Kuidas ma nüüd ütlengi? Tumedad? Kas võiks öelda „mustad“?

Ja lõpuks saad kirjeldustõlkena valmis imelihtsa lause: „Modelli kulmud on mustad ja tihedad, ühtlase kaarja kujuga, välisnurk suunaga alla.“

Lõpetuseks

Ükski inimene pole omaette – iga elu mõjutab ja muudab teist. Pole midagi elementaarsemat kui vahetada üksteisega kogemusi, teadmisi ja arvamusi. Iga kord kui sa midagi kirjeldustõlgid, saad midagi vastu. Õpid midagi teisiti vaatama, aega teisiti hindama, sõna teisiti tähtsustama. See muudab elu ja kogemise värvikamaks. Kirjeldustõlkides pead sa arvestama reeglitega, ajapiirangutega; igal sõnal on kaal ning iga sõnavalik on põhjendatud. See, millised valikud sa teed, näitab midagi olulist sinu enda saladuse kohta, millele argipäevas mõtled harva.

Lisalugemist

https://ligipaasuke.ee/blogi/kas-uks-pilt-peab-olema-ikka-rohkem-kui-tuhat-sona-ehk-kuidas-kirjutada-head-pildikirjeldust

https://www.sirp.ee/ muuseumide-kestlikkus/?

https://pimedateliit.ee/valguse-kaja-kevad-2023/ Kuidas pime ruumi tajub ja seal liigub?

https://www.tlu.ee/bfm/kirjeldustolge-visuaalsuse-vahendaja

https://blog.erm.ee/salapäras on ilu. Konrad Mäe maali „Bronislav Orlovski” kirjeldustõlge

Stephen King „Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest“ (Hea Lugu, 2018)

Raymond Queneau „Stiiliharjutused“ (Varrak, 2007)