Piret Jõgisuu, ERMi bibliograaf.
Proua Linda Petti – tippkokk, kokandusguru ja toiduekspert. Oma ala tõelise grand old lady sünnist möödub 13. oktoobril 105 aastat. Linda Petti (1918-2000) arhiiv, fotod ja raamatud anti perekonna poolt ERM-ile üle 2007. aastal. Petti arhiivkogu (ERM Ak 13) materjalid ja fotod on olnud kasutajatele kättesaadavad juba mõnda aega. ERM-i raamatukogus on nüüdseks korrastatud ja kõigile huvilistele kättesaadavaks tehtud ka Linda Pettile kuulunud raamatud (ligi 400 trükist).
Põhjalikumalt saab Linda Petti elust ja tegevusest lugeda Ülle Juki poolt kirjutatud artiklitest toidublogis Nami-Nami (2019) ja ERM-i blogis (2012). ERM-i arhivaarilt Kristi Umalaselt (Ütt) on ilmunud Linda Pettit ja tema arhiivimaterjale tutvustav artikkel ajalehes Värat nr. 2(10), 29. septembrist 2011, samuti lugu ERM-i blogis (2012).
Linda Petti raamatuid korrastades ja kataloogides jäi silma, et temaatiliselt moodustavad kogust suure osa erinevate maade rahvuskööke käsitlevad kokaraamatud alates Ameerikast kuni Euroopa, Aafrika ja Aasiani välja. Keelte poolest on enim esindatud saksakeelsed kokaraamatud, aga on ka inglise, soome, prantsuse, poola, tšehhi, slovaki ja venekeelseid. Tihti kohtab temale kuulunud raamatutes Petti enda poolt lugedes tehtud käsikirjalisi tõlkemärkusi.
Kokaraamatuid mitmelt mandrilt. ERM-i raamatukogu, Linda Petti kogu. Foto: Arp Karm
Suur osa nõukogude ajal soetatud toiduraamatutest pärineb endistest idabloki maadest: Poola, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari.
Toiduraamatuid idabloki maadest – Saksa DV-st ja Tšehhoslovakkiast. ERM-i raamatukogu, Linda Petti kogu. Foto: Arp Karm
Samas leidub ka raamatuid raudse eesriide tagant: Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Rootsist. Piiride avanedes 1990. aastatel kogunes Petti raamatukokku kokaraamatuid naabermaadest Soomest ja Rootsist.
Ameerika Ühendriikides 1958. aastal välja antud kokaraamat „Salad Book. Plain and fancy salads for every occasion. [Des Moines]. Meredith Publishing Company, [1958]. Tiitelleht ja näide raamatust. Kingitud Linda Pettile sünnipäevaks 1959. aastal. ERM-i raamatukogu, Petti 365. Fotod: Arp Karm
Nii mõnedki raamatud näivad pärinevat Petti enda välisreisidelt, samas on ka palju sõpradelt või tuttavatelt kingiks saadud pühendustega trükiseid.
Pühendus Linda Pettile raamatus „Savoir préparer. La cuisine a l’huile d’olive. Idées recettes.” Paris. Créalivres, [1990]. Kokaraamat oliiviõli kasutamisest toitudes. ERM-i raamatukogu, Petti 391. Foto: Arp Karm
Umbes pool Petti raamatukogust on temaatilised retseptiraamatud: aedviljad, taime-, liha-, kala-, piima- ja teraviljatoidud, nuudliroad, külmlaud, salatid ja mitmed muud teemad. Linda Pettit huvitas ka toiduteema laiemas mõttes – lisaks tavapärastele retseptiraamatutele leidub kirjandust teemadel toidu koostis, vitamiinid, toit ja tervis, laste ja meeste toidud, restorani-, hotelli- ja kohvikutoitlus. Serveerimine, laua katmine ja nõud – ka need teemad olid Petti lugemislaual tähtsalt kohal.
Kokaraamatuid erinevatest roogadest – aedviljad, kala, liha ja hõrgutised jäätisest. ERM-i raamatukogu, Linda Petti kogu. Foto: Arp Karm
Teda paelus toidu ajalugu ja toitumisfilosoofia ehk gastrosoofia – täpselt sellise sõna on ta mõnedele oma raamatutele juurde märkinud. Toidu-uurija Ülle Juki arvates on Petti selle sõna ise välja mõelnud (Nami-Nami blogi, 2012).
Proua Petti kirglikkus ja põhjalikkus toidumaailma vastu paistab välja ka talle kuulunud raamatutest. Petti töötas ja töötles erialased raamatud sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi: joonis olulisi lõike alla, tegi raamatutesse rikkalikult märkmeid ja märkusi, lisas raamatute vahele lugematul hulgal käsikirjalisi märkmelehti ja järjehoidjaid. Raamatukogunduslikku ettevalmistust ja huvi
võib muu hulgas märgata sellest, et Petti joonis tiitellehel alla trükikordused ja ilmumisaastad, ta signeeris peaaegu alati raamatud kuupäeva, aasta ja initsiaalidega. Raamatud olid varustatud templiga: „Linda Petti raamatukogu“, ka pidas ta oma raamatute kohta nimekirja.
Linda Petti raamatukogu tempel. ERM-i raamatukogu, Linda Petti kogu. Foto: Arp Karm
Petti proovis tihti kokaraamatute retsepte läbi – seda on näha märkmetest retseptide juures: „rohkem soola“ või „asendada rõõsa koorega“, „päris hea“, „sobib“, aga harvad polnud ka „ei kõlba“ või „pole midagi erilist“. Mõnedesse raamatutesse kleepis Petti käsikirjalisi retseptilehti ja fotosid valmistatud roogadest. Linda Petti kogus toiduteemalisi väljalõikeid ajakirjanduses ilmunud artiklitest, kohviku- ja restoraniarvustustest, mis leidsid väga tihti koha vastava teema raamatute vahel. Kuid Petti hoidis nii-öelda kätt pulsil ka mitmesugustel ühiskondlikel teemadel – päris paljud väljalõiked käsitlesid muid aktuaalseid probleeme.
Kokandusiidoli raamatud on tema põhjalikest, täpsetest ja tihtilugu naljaga vürtsitatud märkmetest pungil. Selle tõttu oli raamatute korrastamine ja kataloogimine nagu ekskursioon erinevates rahvusköökides ja söökides koos proua Pettiga. Tema ääremärkused, tähelepanekud ja huumor hoidis meele vaheda ja mis seal salata, peaaegu iga kord läks kõht põhjatumalt tühjaks!
Kes soovib ülevaadet, milliseid raamatuid kogu sisaldab, saab täpsemalt uurida e-kataloogist ESTER, kasutades kohaviidaotsingut Petti: https://www.ester.ee/search~S53*est.
Tühi kõht on aga teadupärast kõige parem kokk, seega lõpetuseks üks lõunamaine ja teine kodusem Linda Petti retsept pikkadel sügisõhtutel kodus katsetamiseks. Kes soovib mõnd teist rooga proovida, on oodatud ERMi raamatukokku proua Petti retseptiraamatutega tutvuma.
Retsept Linda Petti Raamatust „Prantsuse köök“. Tallinn. Valgus, 1995. Lk. 51.
Tegemist on Lõuna-Prantsusmaa roaga.
Pärlkana jahimehe moodi
Pintade chasseur
3 pärlkana
Soola, pipart, majoraani, tüümiani, tilli, õli, ½ klaasi konjakit
100 grammi võid
300 grammi pekki
1 kg puravikke
4 šalottsibulat
Petersellilehti
Hakitud petersellilehed, tüümian ja till, segada vähese õli ja konjakiga. Hakkida osa seeni, šalottsibulat ja küüslauku. Saadud seguga täita linnud ja nõeluda kinni. Täidetud linnud pruunistada kuubikuteks lõigatud pekiga. Teine osa seeni ja sibulat praadida õlis, maitsestada, segada vaagnale lindude ümber. Valmis pärlkanad lõigata pikuti pooleks, et täidis oleks hästi nähtav. Kastmeks hautamisvedelik.
Retsept Lina Petti raamatust „Supipiibel“ [Tallinn], Maalehe raamat, 1995. Lk. 74.
Leivasupp sibulaga
1 liitri supi saamiseks on vaja 150 g tahket rukkileiba, 1 keskmine sibul, 3-4 sl võid, 2 muna, ¾ liitrit puljongit, 1 tl suhkrut ja 1 sl kohviveskis jahvatatud köömneid.
Peeneks lõigatud sibul hautada võis klaasjaks, lisada kuubikuteks lõigatu leib, leib praadida pruuniks, valada peale puljong, maitsestada, lasta keema, valada hulka lahti klopitud munad. Ühtlase konsistentsi saamiseks võib supi ajada läbi sõela, kuid enne muna lisamist.
Kasutatud kirjandus:
Ülle Jukk, „13 oktoobril oli Linda Petti 101. sünniaastapäev!“ Nami-Nami toidublogi: https://nami-nami.ee/uudis/linda_petti/ (13.10.2019)
Ülle Jukk „Perenaine on ju enda kodu tervishoiuminister!“ Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb: https://blog.erm.ee/?p=324 (31.05.2012)
Linda Petti „Prantsuse köök“. Tallinn. Valgus, 1995
Linda Petti „Supipiibel“. [Tallinn]. Maalehe raamat, 1995
Kristi Ütt „Daam leemekulbi ja kirjapulgaga“ Värat : Eesti Rahva Muusumi ajaleht nr. 2(10), 29. september 2011.
Kristi Ütt „Rohkem kui 10 000 sõna ehk retrokokkamine“ Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb: https://blog.erm.ee/?p=298 (20.05.2012)
