Tekst: Mariliis Vaks, konservaator.

Ilmselt võib liialdamata öelda, et kiikhobune on tõeline lapsepõlve nostalgia. Ajatu mänguasi, mis toob rõõmu väikestele ja on suurtele ilus vaadata. Kuigi minu mälestustes teevad ilma eelkõige vineerist ratsud, olen ma alati muuseumides või fotodel nähtud meistritööna valminud ajaloolisi kiikhobuseid imetlenud. Lõpuks jõudis üks n-ö päris kiikhobu ka minu töölauale.

Tõnise ratsu

Äksi kihelkonnast pärit kiikhobune (A 1056:82) kuulus Tõnis Sakariasele, kes sündis 14. mail 1951. aastal ja elas Tabiveres Voldi külas Joosti talus. Pildil ongi kujutatud umbes nelja-aastast väikest Tõnist sellesama ratsu seljas. Kahjuks pole midagi teada hobuse varasema ajaloo kohta.

Okaspuidust voolitud polükroomne hobune kiikalusel on 115 cm pikk, 84 cm kõrge ja 37,5 cm lai. Pea koos kaelaga on välja voolitud ühest puidumassiivist, keha on eraldi tervik ning neli jalga on tapitud hobu keha sisse ning kinnitatud puunaeltega.

Hobune on värvitud tumepruuniks, kabjad mustaks, ninasõõrmed ja suu punaseks. Värvikihtide alt paljastub liivasegune kollakas-beež krundikiht (vt fotod all). Hobuse pead ilmestavad paar ümmargusi raudnaeltest silmi ning nahast valmistatud kikkis kõrvad. Ninale on tehtud sisselõige, mis märgib suud, ning voolitud väikesed ninasõõrmed. Saba on tehtud musta värvi jõhvist, päitsed dermatiinist. Hobuse lakk, suurem osa rakmetest ja sadul ei ole paraku säilinud. Nende kunagisest olemasolust annavad tunnistust kerele korraspäraselt löödud vaskkübaratega kinnitusnaelad ning iseloomulikud hõõrdumisjäljed.

Hobu kinnitub tüüblite abil kapjupidi okaspuidust alusplaadile, mis on omakorda kruvitud kasepuidust kiikaluse külge. Alus moodustub kahest pruuniks toonitud jalaskaarest, mida seob kaks keeltappühenduses põõna.

Enne konserveerimistööd

Muuseumisse jõudes oli kiikhobune halvas seisundis. Esmast tähelepanu nõudis ulatuslik putukakahjustus, mis oli nõrgestanud alusplaadi ja jalaskaarte puitu (vt kahte alumist fotot). Seetõttu võtsime enne konserveerimistööd ette kahjustunud puidu külmutamise sügavkülmkambris, et mööbli-tooneseppadel poleks enam jõudu elutegevuse jätkamiseks.

Kõige tõsisemad olidki tooneseppadest tingitud materjalikadu ning -varingud jalaskaartel ja neid siduvatel põõnadel, samuti oli hävinud ühe põõna tapikeel (kolmas foto all). Lisaks oli üks jalaskaartest tapi koha pealt pooleks murdunud ja hoolimata korduvast kunagisest parandamisest siiski lahku kuivanud.

Hobuse kere moodustav puit oli putukakahjustustest puutumata, kuid esines kuivamislõhesid, väiksemaid puidukadusid ning kasutamisest tingitud mehaanilisi kahjustusi (teine foto all). Need aga konstruktsiooni tugevust ei mõjutanud.

Rohkem tähelepanu vajas hobuse katteviimistlus: õhuke värvipind oli krakleestunud ja pude, kohati oli värvkiht tükkidena lahti või irdunud. Samuti oli see kaetud olmemustuse kihiga.

Kiikhobu välisilmet muutsid ka konserveerimist vajavad detailid: deformeerunud nahast kõrvad ning osaliselt säilinud, kuid rabedad ja pragunenud dermatiinist valjad (viiendal pildil). Samuti olid korrodeerunud kõik metalldetailid.

Konserveerimisprotsess

Eesmärgiks oli kiikhobuse stabiliseerimine ning eksponeerimiseks vajaliku tugevuse ja visuaalse terviklikkuse saavutamine. Laias laastus jagunes töö kaheks: polükroomia kinnitamine ja puhastamine ning kiikaluse stabiliseerimine. Kuna kiikaluse materjal oli kaotanud oma füüsikalised omadused ja tugevuse, ei olnud see enam piisavalt vastupidav hobuse raskuse kandmiseks. Seetõttu otsustati valmistada originaali eeskujul täpne koopia. Originaaldetailid aga konserveeritakse ja hoiustatakse koos kiikhobusega.

Töö kestis 23. maist kuni juulini ja mul oli rõõm juhendada seejuures Kõrgema Kunstikool Pallase mööbliosakonna konserveerimissuuna tudengit Anette Orast.

Hobuse konserveerimine 

Kõige pikaajalisemaks tööks kujunes lahtise polükroomia kinnitamine ja puhastamine. Pude värvipind liimistati läbi loorpaberitüki sooja 5% jänesenahaliimiga ning triigiti üle kuumaspaatliga läbi polüesterkile Melinex. Liigne liim eemaldati filterpaberi abil ja kinnitatud pind jäeti liivaraskuste alla kuivama üheks ööks. Liimijäägid ja olmemustus eemaldati deioniseeritud vees ja 5% triammooniumtsitraadi vesilahuses niisutatud puuvillavatitikuga.

Nuputamist pakkus nii koguka kolmemõõtmelise eseme puhul eelkõige keeramine ja paigal hoidmine. Kõhualuse pinnaga töötamiseks tuli hobune pea peale keerata, sabataguse värvipinna kinnitamiseks aga lausa ninali panna. Seega oli vaja ese ohutult fikseerida päris pikaks ajaks, et oleks võimalik sentimeetri kaupa lahtiseid kihte kinnitada ning neil raskuse all kuivada lasta. Abiks olid kõik vabad liivakotid, penoplastiribad, puuklotsid ja pitskruvid.

Kui värvikihid said fikseeritud, parandati naharebendid toonitud Jaapani paberi ja nisutärklisekliistriga ning nahapinda tugevdati Klucel G ja etanooli lahusega. Metalldetailidelt eemaldati fiiberpliiatsi ja peene terasvilla abil lahtine rooste ja kaeti seejärel mikrokristallvahaga Renaissance.

Puhastatud polükroomne pind kaeti lõpuks dammarlakiga, et kaitsta eset võimalike kahjustuste eest. Konserveeritud värvipinda ei retušeeritud, kuna enamik kadusid olid tekkinud hobu aktiivsest kasutamisest.

Kiikaluse konserveerimine 

Paralleelselt värvikihtide kinnitamisega tuli tegeleda kahjustunud alusraamiga. Putuknäritud originaaldetailid puhastati pinnamustusest ning immutati tõmbekapi all puidustruktuuri tugevdamiseks konserveerimisel tunnustatud akrülaadi Paraloid B72 atsetoon-etanooli lahuses (2–5%). Kui materjal oli saavutanud vajaliku tugevuse ja stabiilsuse, paigutati raamidetailid kasespooniga kaetud tislerikilbist valmistatud tugikarkassile. Sel viisil oli võimalik objekti ohutult transportida ning edaspidi hoiustada.

Seejärel monteeriti hobune tagasi okaspuidust plaadile ja kruviti vanu auke pidi koopia-kiikaluse külge. See valmistati originaali eeskujul kasepuidust: lõigati ja hööveldati vastavasse mõõtu ja vormi ning viimistleti pruuni vesipeitsi ja linaõlivärnitsaga (kaks ülemist fotot).

Kokkuvõte

Konserveerimistööde tulemusena paranesid kiikhobuse visuaalne terviklikkus, stabiilsus ning esteetiline välimus. Lahtised värvikihid on puhastatud, kinnitatud ja kaetud kaitsva dammarlakiga. Samuti on konserveeritud metall- ja nahkdetailid.

Hobune on kinnitatud uuele kiikalusele, mis tagab selle turvalise hoiustamise ja võimaluse seda näitusesaalis eksponeerida. Originaaljalaskaared koos põõnadega on stabiliseeritud ja tugevdatud ning neid säilitatakse koos hobusega eraldi raamil. Nii saavad uurijad nendega soovi korral tutvuda.