Autor: Eve Kasearu, ERMi kogude hooldustalituse juhataja.
Fotod: Arp Karm.

Muuseumides võib aeg-ajalt leida putukate tegevuse jälgi või veelgi enam – kohata elus sitikaid. Kõige sagedasemad soovimatud külalised on riidekoi, mööbli-toonesepp, nahanäklased, majasoomukas ja lõuna-aidaleedik. See blogilugu tutvustab nende kahjurite elutsüklit ja argipäeva kultuuriväärtuste keskel, sh seda, millised esemed neile kõige enam mokkamööda on. Samuti räägib, milliste esemetega nad muuseumisse saabuvad ja ka sellest, kuidas neist vabaneda.

Riidekoi liblikad on aktiivsed hämaruses ja öö esimesel poolel. Koide valmikud (liblikad) ei toitu, nende ülesanne on levida ja paljuneda. Täiskasvanud isendite eluiga on umbes kaks nädalat. Toatemperatuuril kestab munade areng keskmiselt 6–7 päeva, röövikutel aga 9–16 kuud sõltuvalt temperatuurist ja toiduvarudest. Kuna valmikud elavad lühikest aega, siis ei tähenda liblikate puudumine muuseumis veel sugugi seda, et koisid ei ole. Lendavaid liblikaid võib siin kohata kõige sagedamini aprillist oktoobrini. Ringi lendavad isased koid, emased on peitunud.

Riidekoid satuvad muuseumisse tavaliselt villaste asjade ning esemetega, mis sisaldavad vildi- või riidedetaile (näiteks klaver).

Riidekoi

Mööbli-toonesepp on öise eluviisiga putukas. Kõigepealt jäävad silma surnud täiskasvanud isendid. Harilikult kestab elutsükkel kaks aastat, putukale ebasoodsates tingimustes võib vastsete areng kesta 2–6 aastat, väga soodsates tingimustes tekib 1–2 põlvkonda aastas. Mööbli-toonesepale sobivad tingimused on 22–23°C ja 70–80% õhuniiskust (puidu niiskusesisaldus 18–20%). Kui õhuniiskus langeb alla 50%, siis putukad hukkuvad, kuid vastsed puidu sees on vastupidavamad, sest nad on kaitstud lühiajaliste õhuniiskuse ja temperatuuri muutuste eest. Noored vastsed ei suuda tungida puidu sisse läbi õlivärvi, laki- või vahakihi. Väga vana puit ei ole toonesepale vastuvõetav.

Mööbli-toonesepad satuvad muuseumisse puidust esemetega, raamatute, albumitega. Eriti suure riskiga on euroalused, mis on tavaliselt töötlemata toorest puidust.

Mööbli-toonesepad

Nahanäklaste vastsed on väga liikuvad, nad roomavad ühelt esemelt teisele. Iseloomulik tunnus on omapärane saba keha tagaosas. Nad kahjustavad nii loomse kui ka taimse päritoluga materjale, kõige ligitõmbavamad on villane tekstiil, karusnahast ja sulgedest esemed, kroom- ja kroomtanniidparknahk. Eriti meeltmööda on jahukliistriga liimitud esemed ja nitrovärviga nahk.

Kahjustusi põhjustavad vastsed. Võrgundit ja väljaheidet ei esine, vaid putukate olemasolust annavad tunnistust vastsekestad. Nukkumiseks närivad nad süvendi kõikvõimalikesse mittesöödavatesse esemetesse (seinad, riiulid, raamatud, museaalid jne). Võrreldes teiste kahjurputukatega on nahanäklased väga vastupidavad keskkonna ebasoodsatele mõjudele. Nad suudavad elada temperatuurivahemikus miinus 15 kuni pluss 50°C ja õhuniiskuses 40–90%. Vastsed võivad mitu kuud olla ilma toiduta. Sobiva toidu puudumine aeglustab tunduvalt arengut. Paljunemisperioodil (aprill kuni juuni) on mardikad päevase, muul ajal öise eluviisiga. Väiksema ulatusega paljunemisperiood võib olla ka sügisel (september kuni november).

Nahanähklane

Majasoomukas (tuntud ka kui hõbekalake) on väga liikuv, sooja- ja niiskuslembene öise eluviisiga putukas, kes võib elada 2–3 aastat. Kuna ta on kaetud kuivamist takistavate soomustega, võib ta tegutseda ka kuivas ruumis, kuid munade ja vastsete arenguks on niiskus ja soojus siiski hädavajalik. Meeleldi toituvad need putukad taimsetest liimainetest (jahukliister, nisutärklis), aga ka tselluloosist. Nad kahjustavad niisket paberit (eriti kriitpaberit), eelistades sellist, mis sisaldab puhast tselluloosi. Samuti kahustavad nad siidi, villa ja nahka. Kui köidetel on kuldsed kaunistused, kus sideainena on kasutatud munavalget, siis majasoomukas sööb selle ära, nii et kullast osa kukub esemelt ära. Suuri kahjustusi põhjustavad nad fotodele, toitudes nii paberist kui ka želatiinist.

Majasoomukas

Lõuna-aidaleedik on majapidamises leiduv jahukahjur, kes on algselt pärit Indiast. Leediku liblikad, vastsed ja röövikud elutsevad jahu- ja teraviljatoodetes. Oma päritolumaalt on lõuna-aidaleedik mujale, ka Eestisse, levinud näiteks kuivatatud puuviljade kastis.

Lõuna-aidaleediku elutsükkel kestab 40–55 päeva. See tähendab, et aastaga võib üles kasvada 7–9 põlvkonda. Täiskasvanud emane leedik muneb toidule 100–300 muna. Röövikud kooruvad sõltuvalt keskkonnatingimustest 2–14 päeva pärast. Koorudes toituvad röövikud teravilja peentest osadest, kasvades söövad vastsed teraviljaidusid. Peagi keerutavad nad kokku siidise kookoni ning nukkuvad. Täiskasvanud leedikud väljuvad kookonist 4–30 päeva pärast, misjärel toimub paaritumine ja emased munevad järgmise põlvkonna mune. Täiskasvanud lõuna-aidaleedikud elavad 5–25 päeva. Meie muuseumisse jõudsid putukad kuivatatud juurviljadega, mida kasutati püsinäitusel keskkonnaekspositsiooni pinnakattematerjalina.

Lõuna-aidaleedikud

Kardavad külma

Kahjurputukad on enamasti külmatundlikud ja seega on muuseumides efektiivne meetod nendega võitlemisel esemete külmutamine sügavkülmkambris temperatuuril miinus 30°C. Külmutamise kestus oleneb materjalist. Massiivpuidust esemeid külmutatakse 10 päeva, teisi 7 päeva.

Tuleb siiski meeles pidada, et külmutamine on ühekordne meede – see ei anna pikaajalist efekti, mis puudutab esemete kaitsmist. Enne külmutamist tuleb eraldada materjalid/objektid, mida tohib külmutada ja mida mitte. Oluline on õhutsirkulatsioon külmkambris, muidu ei jõua külm külmkambri keskel olevate esemeteni. Esemed tuleb pakkida õhukindlalt kilekottidesse või toidukilesse. Külmutamisel ja ülessoojenemisel võib veeaur kondenseeruda jahedale pinnale, nii et pakitud esemeid tuleb hoida suletuna seni, kuni kogu pinnale kondenseerunud vesi on kadunud. Pärast külmutamist tuleb paari kuu pärast teha esemetele järelkontroll.

Putukate seireks kasutatakse hoidlates ja näitustel feromoon- ja kleeppüüniseid. Need ei lõhna, ei sisalda mürke ja on kergesti kasutatavad. Seiret püünistega tehakse aprillist oktoobrini, mil putukatel on aktiivne tegutsemisperiood.

Kleeppüüniseid saab ise teha liimiga kaetud papist. Pealt kaetud püünis (telgi-, karbikujuline vms) meelitab putukaid paremini ligi ja kaitseb ka liimikihti tolmu eest. Põrandal asetatakse püünised seinaääre ligi, mitte nurkadesse. Kuna mõned putukad on head ronijad ja lendajad, tuleb püünised panna ka kappide, riiulite, vitriinide peale. Püünised ei ole siiski putukate tõrjevahendid, vaid kontrollimeetod, et tuvastada kahjurid.

Feromoonpüünised