Õigus lugeda kus iganes. Eesti raamat 500

Siret Saar, koguhoidja

Fotod: Anu Ansu

Raamat käes, muutub lugeja introvertseks eraldiseisjaks – on väljapoole suunatud sagijate hulgas sissepoole pöördunud jõudeolija. Ta vaatab pilku pööramata oma raamatusse ja jätab teistele tunde, et muu teda ei puudutagi. Lugeja teeb ennast maailma jaoks kättesaamatuks ja nähtamatuks. See on suursugune üksindus.

Eesti raamatu 500. aastapäeva raames palusime kolleegidel jagada lugemisega seotud mälestusi. Jaanuaris avaldasime neljas blogiloos nende kogemusi-elamusi. Siin on teemaks eelistatumad lugemiskohad. Eesti Rahva Muuseumi fuajeesse on loodud mitu lugemispaika elutoast pargipingini! Siin on aga ERMi inimeste meenutused.

Kirjeldustõlge fotole: Klaasseina ees on elutuba raamaturiiulite, tugitooli ja arvutilauaga. Taamal paistab ERMi restoran.

Nüüd, täiskasvanuna, meeldib mulle lugeda tugitoolis või diivanil, jalad pleedi sees. Tavaliselt siis, kui maja on tühi ja vaikne, kas hommikuti või hiljem õhtul. Mõnikord saab ennast tugitooli kerra tõmmata ja kui kõrval lauakesel on tass teed ja raamat on põnev, siis on see hetk küll nautimist väärt. Suvisel ajal tassin aiatugitooli kase alla ja naudin lugemishetke seal. Kadri-Liis

Kirjeldustõlge fotole: Põrandast kõrgemal väikeseruudulisel  alusel on jalgadel vann. Vann on keskelt pooleks tehtud – nii on loodud kaks istumiskohta. Vanni kõrval on kapike, sellel lebavad raamatud.

1990.aastatel oli küttekriis – sooja vett oli, aga radikad olid jääkülmad. Selleks, et sooja saada, logelesin tundide kaupa kuumas vannis. Avastasin enda jaoks vannis lugemise. Isalt sain lauajupi, selle sättisin üle vanniäärte, tekkinud lauale läks raamat ja rätik käte kuivatamiseks. Vannis lugesin enamasti vanu lemmikuid ehk ülelugemise raamatuid. Niiskusest hakkasid lehed lokkima ja raamatud muutusid kohevaks. See komme on mul säilinud siiani – ausalt, see on mugav ja mõnus. Siret

Kirjeldustõlge fotole: Rohelisel vaibal on kõrge seljatoega puidust pargipink. Pingi parempoolsel küljel kõrgub tänavalamp. Pingil lebavad raamatud ja binokkel.

Eelistan lugeda õues, kõige enam pargis, sest seal on pigem vähe segajaid ja värske õhu käes on kuidagi meeldivam lugeda kui kodus voodis. Petteri

Kirjeldustõlge fotole: Fotol on neli bussiistme paari: kaks paremal, kaks vasakul. Bussi vahekäigus on bussipeatuse silt tekstiga “loe raamatuid”.

ERMi tööle tulles muutus minu lugemisharjumus, kuna esimest korda pidin kasutama bussi, et siia jõuda. Selle 15-minutilise bussisõidu jooksul tajusin, et ei soovi kohe hommikul nii palju telefoni kasutada, kuid lihtsalt aknast välja vaadata oli ka igav. Sealt arenes mõte kasutada vaba aega ära lugemiseks. See annab hea laengu tööpäeva alustamiseks, et mõte jooksma hakkaks.

Alguses oli mul raske keskenduda, lugemisrütmi häirisid bussi ootamatud peatumised või panin tähele sisenevaid inimesi. Nüüd on minu suurimaks mureks see, kui kõik istekohad on hõivatud ja niigi piiratud lugemisaeg sõltub kellegi bussist lahkumisest. Avastasin ka seda, et buss kipub just siis peatusesse jõudma, kui toimuvad loo kõige pöördelisemad sündmused. Oma peatust ma veel maha maganud pole, aga juba on olnud paar nappi olukorda. Karmen

Kirjeldustõlge fotole: Tumerohelise riidekapi üks uksepool on avatud, sealt paistavad padjad ja raamatud.

Eks ma lugesin tavaliselt ikka diivani peal või voodis, aga nagu lastele ikka, meeldis mulle vahel n-ö koopasse pugeda ja suur riidekapp sobis selleks suurepäraselt. Korter oli meil väike, nii et ilmselt oli mul tunne, et tahan olla vahel täitsa omaette koos raamatuga peidus, teiste silmade alt ära. Taskulampi ma sinna ei võtnud, lampi ammugi mitte – lugesingi selle vähese valguse käes, mis lahtisest kapiuksest tuli (seega nii, nagu ei tohi). Nina mäletab, et riided lõhnasid veidi mingi koitõrjevahendi järele… Karin

Lisa kommentaar