ERMi arhitekt Tsuyoshi Tane: vigadest tõmbekeskuste planeerimisel tuleb õppida

ERMi avalike ja välissuhete juht Illari Lään intervjueerimas Jaapani arhitekti Tsuyoshi Tane´ Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatud Uue-Raadi linnafoorumil ERMis 6.10.2021. Foto: A. Karm.

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Raadil sai tänavu juba viieaastaseks. ERMi avalike ja välissuhete juht Illari Lään küsis Jaapani arhitekti Tsuyoshi Tane käest, kuidas ta sellele ajale tagasi vaatab.

Mis mõtted teil tekivad, kui nüüd oma loomingule tagasi vaatate?

Olen siiamaani positiivselt üllatunud, et Eesti riik tegi julge otsuse ja korraldas rahvuslikule kultuurisümbolile rahvusvahelise konkursi. Paljud riigid pole minu kogemuste põhjal nii avatud olnud, sh näiteks Jaapan. Pigem näeme konkursside puhul liigseid piiranguid ja poliitilist korrektsust, mis ei pruugi loomingule kasuks tulla. ERMi avatud konkurss oli aga kingitus ja rahvusvahelise kogukonna võimalus Eesti kultuuriloos kaasa rääkida.

Mõistagi oli tegemist keerulise ülesandega, kuidas siduda omavahel Raadil paiknenud nõukogude aja pärand ning muuseumi uus tulevikukodu olukorras, kus ootused olid väga kõrged. Nüüd näeme, et algselt pigem Eesti inimestele rajatud uuest muuseumihoonest on saanud rahvusvaheline tõmbekeskus. Seda ei osanud me uue hoone arhitektuurikonkursi eel kindlasti ette näha.

Kas tahaksite praegu hoone juures midagi muuta? Kas algne „Raadi mäluvälja“ kontseptsioon elab edasi?

Arhitektuurse lahenduse puhul oleks võinud loominguliselt veel enamat teha, kuid alati tuleb lähtuda antud eelarvepiiridest. Usun, et tegime pakutud võimaluste ja meie enda toonaste kogemuste raames arhitektide meeskonnaga oma parima ning võime sellele uhkusega tagasi vaadata.

Praegu käib aktiivne arutelu selle üle, milliseks kujuneb Eesti Rahva Muuseumi hoone ümbrus ning kuidas see tervikuna sobitub algsesse n-ö mäluvälja kontseptsiooni. Siin on näha huvide põrkumist (ka kinnisvaraärist lähtuvalt) ning juba ka esimesi märke Raadi algse mäluvälja visiooni rikkumisest. Pärandi terviklik säilitamine ja selle kombineerimine tulevikuga on äärmiselt oluline – tuleb mõelda, mille me tulevastele põlvedele maha jätame.

See pole ainult Eestis nii, vaid samad väljakutsed on Prantsusmaal jt välisriikides, kus ma pean arhitektina konkurssidel osalemisel selle kõigega arvestama. Laias laastus usun, et ERMi rajamisega välja pakutud Raadi mäluvälja kontseptsioon elab edasi.  Väga oluline on saavutada ühiskondlik kokkulepe, kuidas me seda visiooni ellu viime; mille me endast maha jätame, et tulevikus enda üle uhked olla. Mäluvälja idee sisu ongi siduda meie minevik tulevikuga ehk hoida elus ajalooline pärand paralleelselt piirkonna tuleviku kujundamisega. Seda kõike tuleb oskuslikult inimestele kommunikeerida, sh ürituste ja Eesti jaoks oluliste tähtpäevade kaudu.

Kuidas suhtuda kinnisvaraarendusse sõna otseses mõttes ERMi külje all?

Minul tekitab selliste asjade nägemine südameataki (naerab). Seda oleks kindlasti tulnud vältida… Kuid siin on laiem mõttekoht: kas oleme rahul kinnisvaraäri jm majandusliku tegevusega Raadil või näeme visioonina teistsuguse Raadi väljaarendamist, kus rõhk on kultuuril ja rohealadel. Ja jällegi – samade asjade üle vaieldakse paljudes riikides. Juba iidse Rooma riigi päevadel oli otsustajatel piisavalt tarkust, et arendada välja nn kultuurilised kooskäimise kohad, kus ei andnud tooni elamupiirkonnad. Ehk peaksime minevikust rohkem õppima, et ajaloolise pärandi tulevikuga sidumisel edukamad olla. Kahju, et 10 ja enam aastat tagasi toimunud diskussioonid ei hoidnud ära selliste vigade tegemist. Kinnisvaraäri toomisega ERMi külje alla on tehtud viga, millest tuleb kindlasti oma järeldused teha.

Hiljuti otsustas Tartu linnavalitsus viia muuseumi peasissepääsu ees olnud bussipeatuse hoone n-ö tehnilisele küljele. Põhjuseks toodi bussiliikluse mugavam liikumine Raadi uuselamurajooni.

Selline samm tuleb halva üllatusena – kinnisvaraarendus dikteerib seega inimeste liikumist ning muuseumisse pääsemist. Kuid seda bussipeatuse nihutamisega tehtud viga ei ole tegelikult raske parandada. Eksimine on inimlik, aga oluline sellest õppida. Esmamulje on väga tähtis ning ERMi kui kultuurilise maamärgi ees tulebki anda inimestele esmane vaade eestlaste nn sümbolhoonest. Seejuures ei tohi unustada, et sama emotsioon tuleb edasi anda ka väliskülalistele, kes tulevad osa saama ERMi näitustest või kultuurisündmustest.

Kui te oma loomingule tagasi vaatate, siis kas ERMi uus hoone on jätkuvalt teie kui arhitekti üks paremaid saavutusi?

Meil on õnneks olnud võimalus osaleda ka mujal maailmas muuseumide arhitektuurikonkurssidel. Viimati võitsime Grand Prix Prantsusmaal ja Jaapanis muuseumi loovlahenduse eest. Praegu on meil töös üks põnev konkurss Pariisis, kus loodame 50. aastatest pärit hotellile välja töötada põneva muuseumiruumide lahenduse. Ning uusi väljakutseid ja konkursse on meil mujalgi.

Eesti Rahva Muuseumi hoone arhitektuurilahendus jääb alati minu esimeseks rahvusvaheliseks suurteoseks, mis avas meie meeskonnale ukse maailma. See võttis minu elust peaaegu 10 aastat, aga see on olnud parim aeg minu loomingus, mida ma kunagi ei unusta. ERM jääb mu meistriteoseks, mida kannan alati kaasas.

Lisa kommentaar