Kristjan Raba, ERMi näituste juht.

Marcus Maederiga tegi intervjuu Markus Köcher, Goethe Instituudi kultuuriprogrammide koordinaator.

Installatsioon „Silva“ Eesti Rahva Muuseumis, kuraator Marcus Maeder. Foto: A. Karm.

Muuseumi püüd võita inimese tähelepanu on pannud museolooge otsima viise, kuidas ja mis vahenditega tabada inimese emotsioone. Koostööd tehakse heliloojatega, kogenud režissööride, uue põlvkonna kunstnike ja teadlastega, samuti noortega ja koolidega. Eesti Rahva Muuseumil on näituseruumis helide esitlemisel päris põnevaid kogemusi. Teisteski Eesti muuseumides kohtab üha enam huvitavaid helilahendusi, kus on appi võetud nii ERRi arhiiv, välitööde salvestused või ka noored DJ-d, kes tunnevad hästi tehnoloogiat.

ICOM Eesti 2015. aastal korraldatud muuseumide kevadseminaril „Müra ja muusika muuseumis“  sõnastas helilooja Helena Tulve väga lihtsa tõe: „Kõik need helid ja akustilised ruumid kokku mõjutavad inimese teekonda muuseumis rohkem, kui me arvame.“ Vaata tema suurepärase ettekande „Muuseum ja vaikuse mets“ kokkuvõtet ERMi ajaveebist.

Kes on külastanud näitust „Uurali kaja“, see on kuulnud üsna peenetundelist helikujundust, mille lõi tunnustatud helikunstnik-muusik Taavi Tulev – soome-ugri elukõlad. Omamoodi ajatu ja diskreetne soome-ugri lugu ja maailmapilt on edasi antud loodushäälte abil, mis toetavad kujunduse tervikpilti.  Argieluliste helide kogumisel on ERM välitöödel teinud koostööd EKA vabade kunstide teaduskonna külalisdotsendi John Grzinichiga, kes on saanud salve väga unikaalseid helisid Ida-Virumaa maastikelt. Etnoloogide välitöödel korjatud intervjuud litereeritakse, olmeheli failid talletatakse digihoidlasse ning neist võib saada omaette võimsaid kunstiteoseid mõnel näitustel. Kunstnik Grzinich on ka teinud põnevaid kunstiprojekte, installatsioone ning vägagi helikeskseid filme. Ilmselt ei ole tänapäeva heitlikus maailmas see midagi erakordset, et sedalaadi lähenemine on üha enam galeriides ja näitusesaalides kasutamist leidnud. (Vt ka Tallinna Linnagalerii rühmanäitust „Mändfullnes“, samuti Tartu Kogo galerii „Bambi projekti“ jne.)

Muuseumimaastikul pälvis tähelepanu 2004. aastal loodud helikujundus depressiivse alatooniga näitusele „14. juuni 1941“ alateemadega „Minek“ ja „Aeg“. Esmaesitlus toimus Tallinnas kõrgete lagedega Kanuti Gildi saalis. Näitusel „Rahvas – see tähendab inimesi”, mis tükk aega ERMi galeriis üleval oli, sulatas Danil Taro helid maitsekalt ja tundlikult kokku ruumi valguslahendusega. Põrandal sillerdav n-ö vesi või õrnade fotokardinate vahel jalutav külastaja tajus teemaosade vahel kord valjemat ja vaiksemat taustaheli, aga kogu tähelepanu koondus siiski fotodele. Eesti püsinäitusel „Kohtumised“ kostab enamasti filmide või intervjuude heli. Täiesti omaette nähtus püsinäitusel on aga nn vibrokino „Keelekatlas“ – siin peabki tundma füüsilist kontakti keelega. Ning üks kummalisemaid elemente on jaapani kunstniku loodud kõriorel, mis kostab omamoodi arhailise tehisintellekti karjatusena. Helinäiteid on kindlasti väga palju, aga üks hitte on näiteks muusik Peeter Rebase geniaalne nn vaibamasin teemasaalis „Aja jälg vaibal“, kus külastaja saab ise sekkuda heliloomesse, kasutades digiandmebaasis leiduvate vaibakujutiste motiive. Nii hakkab tööle puhas füüsika: värvispekter, heledus-tumedus, mustrite kontrastid, lõimede vahe jne. Osalus läheb isegi nii kaugele, et endal parasjagu seljas oleva riideeseme skännimisel võib kohapeal luua täiesti uue arranžeeringu, nii et kohapeal tekkinud heli täidab kogu saali ja ulatub selle kaugematessegi nurkadesse.

Äsja avati ERMis kuraator Marcus Maederi  kunstiinstallatsioon „Silva“, kus kõlab ümbritsev heliväli, puude-putukate-lindude-õhuvoolude tugev heli, mis jõuab püsinäituse ajarajalegi. „Silva“ näitusel on võimalik 360-kraadiste panoraamvideotega ekraanide sees ise puutetundlikul ekraanil orkestreerida loodushelisid nii ükshaaval iga puu kaupa kui ka metsahelinana. Giidid saavad seda kasutada muuseumiõppes, rääkides teemal „Puud ja inimesed“, mida saab vaadelda omamoodi kummardusena  etnoloog-kirjanik-kunstisõber Ants Viirese pärandile, kuna kaasaeg on lisanud teemasid: Eesti mets kui ökosüsteem ja oluline majandusressurss, elurikkus, jne. Lisaks leiavad keskkonna teemad juba ammuilma kajastust paljudes galeriisaalides ja muuseumides.

Eesti Vabariigi president Alar Karis näitust avamas, mis tõi koostööks kokku Järvselja, ERMi ja Goethe Instituudi. Foto: A. Karm.

Teaduse kunst

Geeniuse subjektiivsest kogemusest loodud kunst ühelt poolt ja teisalt teaduse objektiivne maailm! Juba aastaid on kasvanud vastastikune huvi ühe ja teise seose vastu. Teadlased tõstatavad küsimusi, mille motiivid on kunstilised, kunstnikud kasutavad oma uurimuste jaoks teaduslikke meetodeid. Saadud teadmised avardavad vaatevälja mõlemal pool, andes ühtlasi uusi impulsse ühiskondlikeks aruteludeks.

Helikunstnik Marcus Maeder on ühtlasi ka teadlane. Ta loob kunstiteoseid teaduslikult kogutud andmetest ning jagab oma tulemusi ka teiste teadlastega. Ta on aastaid uurinud kliimamuutuse mõju metsale ja selles vaimus on ka Goethe Instituudi projekti „World Wild Wald“ raames rahvusvaheline näitus „Silva“, mis on nüüd siis Eesti Rahva Muuseumi filmisaalis püsinäitusel „Kohtumised“. Selle rahvusvahelise projekti ettevalmistuse juures andsid oma suure panuse Eesti Maaülikooli metsanduse ja maastikuehituse instituut,  Järvselja Õppe- ja Katsemetskond eesotsas doktor Marek Metslaiuga.

Arutelu „Silva“ näituse avamisel koos Goethe Instituudi, Zürichi kunstiülikooli, EMÜ Metsanduse- ja maastikuehituse Instituudiga. Foto: A. Karm.

Järgneb intervjuu Markus Maederiga, keda küsitles Markus Köcher Goethe Instituudist.

Looduse kõla! Olete põhjalikult uurinud puude helisid ja kõla ning tegelenud isegi mulla helidega. Selle uurimisvaldkonna nimetus on bioakustika. Millega on tegemist?

Bioakustika on ökoakustika vanim haru, mille fookuses on peamiselt elussüsteemide akustilised signaalid. Ma pean end pigem ökoakustikuks, kuna tegelen oma projektides mitmekesiste ja osalt ka üldisemate küsimustega. Kõla on informatsioon – selles, mida me keskkonnahelidest kuuleme, peitub alati ka ökoloogiline teave. Näiteks võimaldab loomahäälte mitmekesisus helimaastikus teha järeldusi selle paiga elurikkuse kohta. Lisaks kuulub ökoakustika juurde ajaloost tingituna nende helide esteetiline analüüs, mida me oma keskkonnas kuuleme: kuidas me neid tajume või millist esteetilist väärtust me neile omistame.

Mida olete oma uurimuste käigus seni teada saanud?

Taimede bioakustikas suutsime näidata, kuidas nn kuivastress akustiliselt ja aja jooksul väljendub. Alpide piirkonnas järjest kauem kestvate kuivaperioodide tõttu jõuavad teatud puuliigid oma füsioloogilise piirini ja kuivavad ära. Need puud saadavad ultraheli vahemikus välja stressihelisid. Taimede kuivastressi signaale tuntakse alates 1960. aastatest. Meie oleme toonud need kuuldavasse vahemikku ja teinud kliimamuutuse mõju nii vahetult kogetavaks. Üks teine projekt tegeleb mulla ökoakustikaga. Siin tuleb ilmsiks siiani veel uurimata akustiline maailm: mullaloomade, taimejuurte jne helid moodustavad ülimalt keerulise helimaastiku, mille kõla muutub vastavalt päeva- ja aastaajale.

Teie teine kirg on helikunst ja elektroonilise muusika loomine, tihti ka seoses oma bioakustika projektidega. Kuidas sünnib teaduslikest andmetest kunstiteos?

Minu strateegia seisneb enamast selles, et mõtlen mõlemast, nii teaduslikest kui kunstilistest perspektiividest ja meetoditest. Näiteks ei anna mulle rahu mõni küsimus maastiku puhul (kuidas kliimamuutus seda mõjutab jne). Siis mõtlen, kuidas saaks muutusi mõõta ja neid mõõtmisi esteetiliselt/kunstiliselt uurida ning kasutada. Enamasti kangastub mulle varsti ka võimalik kunstiline vorm, milles saan seda objekti koos publikuga edasi uurida ja kasutusele võtta. Kunst võib viia teaduslikke teadmisi diskursiivsesse vormi vahetu ühise esteetilise kogemuse kaudu. Publik saab osa elamusest minu kunstiteoses ja hakkab sellest rääkima. See on minu jaoks koht, kus hakkab tekkima kunsti ja teaduse teadliku miksimise ühiskondlik mõju.

Helikunstnik ja teadlane Marcus Maeder istub metsas murumättal, kõrvaklapid peas ja arvuti põlvedel. Ökofüsioloog Roman Zweifel paigaldab mõõtmisseadet puutüvel. Maeder seab koos Šveitsi metsa, lume ja maastiku uurimisasutuse bioloogi Roman Zweifeliga metsa mõõtejaama… Töötasite projekti „World Wild Wald“ jaoks välja ruumiinstallatsiooni, metsavaatluskeskuse, kus töödeldakse ja esitletakse kunstiliselt metsast pärinevaid teaduslikke andmeid. Mis külastajaid installatsiooni sisenemisel ees ootab? Mida seal uurida saab?

Me soovime, et metsa või metsatukka saaks kogeda täiesti uuel moel. Seal tehakse varjatud protsessid akustiliselt kuuldavaks, näiteks puude elektrilised signaalid, mis juhivad paljusid füsioloogilisi protsesse, või helid metsamullas, mis muutuvad päeva ja öö jooksul. Sinna juurde salvestame metsatuka helisid või sonifitseerime mõõtmisandmeid, st kasutame andmeridu, et juhtida arvutiga genereeritud kõlasid. Uuritava metsatuka keskele paneme lisaks 360° kaamera, mis salvestab teatava intervalli tagant pilti. Nii peaks tekkima meeliköitev keskkond, mille helidesse ja piltidesse on võimalik sukelduda ja mis võimaldab kogeda rohkemat kui metsas jalutades.

Külastaja puuteekraan, kus saab metsahelisid valida. Foto:  K. Raba.

Metsa vaatluskeskus vahendab nagu paljud teie varasemadki kunstiteosed keskkonnaprotsesse täiesti uuel, kunstilisel viisil. Mis teid ajendab neid kunstiteoseid looma?

Loomulikult ei anna mulle asu juba praegu nähtavad-mõõdetavad kliimamuutuse mõjud. Kui räägitakse hädavajalikust uuest suhtumisest looduslikku keskkonda, siis peab selle aluseks olema looduslike protsesside ja eluvormide teistsugune tajumine. Teadus ja tehnika võimaldavad seda ühelt poolt: nad suudavad protsesse ja elusolendeid muuta meie jaoks tajutavaks, nii-öelda anda neile hääle. Kunst teiselt poolt kujundab neid hääli ehk vastavaid looduse kogemise vorme – ta küsib, kuidas me maailma kogeda saame: kuidas tajume oma keskkonda ja kuidas seda tõlgendame, milliseid lugusid genereerime. Kuidas me iseend tajume, kas kõigest looduslikust kõrgemal seisvana või suuremate seoste ja süsteemide osana? Ma üritan neid küsimusi uurida oma vahendite ja võimetega.

Lisaks on Eestis viimastel aastatel intensiivselt vaieldud metsa kasutamise üle. Peaaegu puutumatus Järvselja metsas, kuhu paigaldasime oma salvestus- ja mõõtejaama, ühendasime kolm kuuske juhtmete abil oma instrumentidega. Eestis on see puuliik lausa kahetise surve all: nagu kõikjal Euroopas kannatab ta süveneva kuivuse all ja oletatavasti kaob järgnevate aastakümnete jooksul madalamatelt kasvukohtadelt. Teisalt vaieldakse Eestis ikka ja jälle selle üle, kui intensiivselt seda liiki – aga ka terveid metsaalasid – kasutada tohib või tuleks neid hoopis rohkem kaitsta. Meie installatsiooni eesmärk on võimaldada teistsugust, intensiivsemat ja esteetilisemat juurdepääsu puutumatule kodumaisele metsaökosüsteemile, kus muutub kuuldavaks, kui seotult kõik organismid keerukas (akustilises) kogukonnas koos elavad.

Installatsiooniga „Silva“ tahame suurendada teadlikkust metsast kui haprast ja kaitset vajavast ökosüsteemist. Vaata ka https://www.goethe.de/ins/ee/et/kul/sup/www/avk.html, kuidas mets on kasvama pandud nii Vabaduse väljakul kui ka Eesti Rahva Muuusemi mõisapargis

Tehnoloogia aitab mõista Järvselja ürgmetsa helisid. Foto: M. Maeder.

***

Marcus Maeder on helikunstnik, teadlane ja elektroonilise muusika helilooja. Maeder õppis kujutavat kunsti Luzernis (Šveitsis) ja filosoofiat Hagenis (Saksamaal). Praegu teeb ta doktoritööd keskkonnasüsteemide teaduste alal. Zürichi Kunstide Kõrgkooli (Zürcher Hochschule der Künste) arvutimuusika ja helitehnoloogia instituudi teadlasena tegeleb Maeder andmete sonifitseerimise ehk helide kujul esitamisega, akustilise ökoloogia ja ökoakustika valdkonnaga. Lisaks uurib ta kunstilisi vahendeid kasutades ökoloogilisi protsesse ja nähtusi, mis on seotud keskkonnaküsimustega.

Milliseid helisid võiks muuseum koguda?
Vastused võid salvestada siia.  Aitäh!