Egle Mikkor, SA Virumaa Muuseumide teadur ja konservaator.

Tartu Linnamuuseumis avati 29. oktoobril näitus „Sinna, kus olen pärija. Muutuv matusekombestik keskajast ärkamisajani“, mis tutvustab Tartu kalmistute ja matusekabelite uurimise tulemusi. Näitusel eksponeeritud esemetest on silmatorkavaim 1757. aastal Lüübekis valmistatud Anna Elisabeth von Münnichi rohkete metallkaunistustega sark, mis leiti 1988. aasta Tartu Jaani kiriku uurimisel.

2021. aastal tehti Tartu Linnamuuseumi tellimusel Eesti Rahva Muuseumis Münnichi sarga konserveerimistööd, mille üheks osaks oli ka selle varasemate konserveerimistööde analüüs, millest tulebki siin juttu.

Sarga konserveerimistöid tegid Karl-Erik Hiiemaa ( ERM) ja Egle Mikko (SA Virumaa Muuseumid). Projekti juhtis Tartu Linnamuuseumi peavarahoidja Kaie Jeeser ja arheoloogiaosakonna juhataja Arvi Haak. Projekti teoks saamisele aitasid kaasa ERMi konserveerimisosakonna juhataja Eve Keedus ning konsultantidena panustasid Heige Peets ja Indrek Tirrul.

Varasemad konserveerimistööd

Münnichite hauakamber avati 1988. aastal seoses kiriku vundamendi kindlustamise ja restaureerimisega. Hauakambris oli viis baroksete kaunistustega tammesarka, millest ainsana oli terviklikult säilinud paruness Anna Elisabeth von Münnichi baroksete tina-plii sulamist (40% Pb, 60% Sn)  kaunistuste ja rikkaliku siidivooderdusega tammepuust sark.

Sarga terviklikkus on võimaldanud läbi viia selle ulatuslikke taastamis- ja konserveerimistöid, mida tehti kahes etapis ajavahemikul 1988–1998. Esmase suuremahulise konserveerimistööga alustati 1988. aastal pärast sarga hauakambrist eemaldamist. Konserveerimistööd viis läbi arheoloogiliste kaevamiste ja arheoloogiliste esemete konserveerimisega tegelev firma AGU arheoloogide Kalle Käsi ja Kaimar Jäägeri juhtimisel. Konserveerimistööde eesmärk oli muuta sark  linnamuuseumi Oru tänava näituse 1990. aasta väljapanekuks eksponeerimiskõlbulikus.

Esimestest konserveerimistöödest ei ole kahjuks palju teada, kuna selle dokumentatsioon on puudulik. Küll aga on konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanuti konservaatorid Heige Peets ja Jüri Peets toonud katkeid teisest etapist oma 2002. aasta Renovatumi artiklis „Anna Elisabeth von Münnichi sarga konserveerimine aastatel 1988–1998“. Esmastele konserveerimistöödele on siiski võimalik uut valgust heita Tartu Linnamuuseumi arhiivis leiduva fotodokumentatsiooni põhjal, mis olid oluliseks allikaks konserveerimistööde analüüsi juures.

Sarga teise etapi konserveerimistöödega saab põhjalikumalt tutvuda SA Eesti Vabaõhumuuseumi arhiivis ning ajakirja Renovatum Anno 2002. aasta väljaandes.

Konserveerimistööde esimene etapp – 1988–1990

Enne sarga eemaldamist hauakambrist tegid uurijad selle seisukorrast ja detailide asetusest tehnilised joonised ning fotod. Väidatavalt võeti sarga hauakambrist  ülesvõtmine ka videolinti, kuid see video ei ole kättesaadav. Sarga konserveerimistööde eestvedaja arheoloog Kalle Käsiga ei ole aastakümnete jooksul olnud võimalik kontakti saada. Konserveerimistööde eestvedajana on mainitud ka Kaimar Jääger, kelle roll sarga konserveerimistöödel oli puhastamiseks ning puidu konsolideerimiseks kasutatud kemikaalide ja lahuste jääkide järelkäitlemine, nii et tema konserveerimistöödega otseselt kokku ei puutunud. Vastutavate konservaatorite ja dokumentatsiooni puudulikkuse tõttu ei ole võimalik saada täit pilti tööde ulatusest, mistõttu on suur osa analüüsist oletuslik.

Sarga kirstukaas oli sisse vajunud ja sellel olnud plii-tinasulamist Kristuse figuur, pealuuga padi ning metallpanused olid halvas seisukorras. Münnichite vapi poolne külg, mis oli vastu hauakambri seina, oli suures osas lagunenud, mistõttu see võeti välja detailidena. Sarga üks (Weitzendorfi poolne) külg ning päise ja jaluse osa saadi aga kätte tervikuna. Need fikseeriti puidust tugedega kastidesse, et vältida konstruktsiooni deformeerumist suhtelise õhuniiskuse muutumisel.

Sark hauakambris, kaane osa on sisse vajunud. Foto: Tartu Linnamuuseum.

Sarga jaluse alumine osa spetsiaalses puidust ümbrises. Foto: Toomas Kalve.

Esmaste konserveerimistööde eesmärk oli arvatavasti sarga eksponeerimiskõlbulikuks muutmine. Konservaatoritel tuli leida lahendusi, et toestada pehkinud ning kõdunenud tammepuidust laudu, mille kalasabatapid ja naelkinnitused ning konstruktsioonid olid lagunenud. Sargal puudusid ka põhjalauad, seega tuli leida viise, kuidas toetada tammepuidust laudiste konstruktsiooni.

Sarga konserveerimismetoodika väljatöötamiseks kutsuti kokku komisjon, kelle märkmete põhjal on teada selleks kasutatud materjalid. Näiteks pidas komisjon otstarbekaks puidu tugevdamiseks kasutada polümeeri PBMA 2 – 5% tolueeni lahust.

Pleksiklaasist karkass, mis toetub kroomitud terastorudest jalgadele. Foto: Toomas Kalve.

Kinnituslahendused (seespoolt vaadatuna) Foto: Egle Mikko.

Sarga toestamiseks monteeriti säilinud puitosad koos metallpanustega paksust pleksiklaasist sisemisele karkassile, mis toetub kroomitud terastorudest jalgadele. Pleksiklaasist sarga külg on avatav Münnichi vapi poolsest küljest (nii pääseti ligi pleksiklaasist karkassi sisemusele). Puitdetailid ja metallpanused monteeriti pleksiklaasist karkassile peenete tsingitud roostevabast terasest naelte ja tsingitud rauast kirurgiliste naelte abil. Seest õõnsate kirurgiliste naelte pikendamiseks suruti õõnsusesse jalgrattakodarad, mis kinnitati pleksiklaasist karkassi sisemisele küljele peene keermestusega mutrite abil. Läbipuuritud kinnituste tõttu on jäänud puitosade ja pleksiklaasi vahele peen pleksiklaasipuru.

Weitzendorfi vapi poolne külg ning jalus ja päis monteeriti pleksiklaasist karkassi külge esimesena, kuna tegemist on sarga kõige paremini säilinud osadega. Selleks toestati detailid pleksiklaasist karkassi külge puitlattide abil, seejärel puuriti umbes 1,5 mm läbimõõduga augud läbi detailide ja pleksiklaasi, et kinnitada kirurgilised naelad. Puitdetailide kinnitamiseks tugikarkassile kohtades, kus puudusid metallpanused, laiendati kinnitusnaelte päid okaspuidust  tükkidega (u 2 x 3 cm ja 5 mm paksused tükid). Paar sellist okaspuidust toestustükki on veel siiamaani sarga küljes, sest neid ei ole võimalik ilma puitu kahjustamata eemaldada. Sarga enamalt jaolt siidist vooderdise tagasipaigaldamine leiti olevat ebaotstarbekas. Kuigi siidikanga katkeid jäeti sarga alumises osas pleksiklaasi ja puidu tagakülje vahele nii Münnichi kui ka Weitzendorfi vapi poolsel küljel.

ERMi konservaatori Rein Olli konserveeritud rauast käepidemed ja lõvikäpp-jalgade tugikinnitused. Foto: Tartu Linnamuuseum.

ERMi konservaatori Rein Olli konserveeritud rauast kirstunaelad ja kaks sarga külge kinnitunud küünlajalga. Foto: Tartu Linnamuuseum.

Sarga küljes olnud kaheksast raudkäepidemest oli ilma puitu kahjustamata võimalik eemaldada vaid kaks, ülejäänute konserveerimine pidi toimuma koos sarga puitosadega. Käepidemed, lõvikäpp-jalgade sees olevad rauast tugikinnitused, kirstukaanekinnituse naelad ja kaks küünlajalga konserveeris ERMi metallikonservaator Rein Olli. Kahjuks ei ole kinnitusnaelte ja küünlajalgade praegune asukoht teada, samas ei saa ka kindel olla, et need sarga juurde kuulusid. Esimesel etapil jäid konserveerimata kõik sarga tina-pliisulamist metallpanused.

Sarga metallpanuste konserveerimistöödel kasutatud metoodika analüüsiks leidub Tartu Linnamuuseumi fotode hulgas ka paar tükki, mis pakuvad rohkem huvi. Ühel fotol võib näha konservaatorit, kes puhastab mehaanilisel meetodil sarga jalusel oleva käepideme tagumisi kinnitusi. Teisel fotol on näha, et sarka ääristavale metallpanustele tehakse arvatavasti märgpuhastust või keemilist menetlust, nii et ala kaeti ilmselt kompressi jaoks marliga. Võib öelda, et konserveerimistööde käigus puhastati vähemalt osaliselt tina-pliisulamist kaunistusi ning rauast käepidemeid, mida ei saanud eraldada.

Jaluse käepideme kinnituste puhastamine mehaaniliselt. Foto: T. Kalve.

Kaane ornamendi märgpuhastus või keemiline menetlus. Foto: Tartu Linnamuuseum.

Esmaste konserveerimistööde etapp lõppes 1990. aastal. Pärast sarga paigutamist Tartu Linnamuuseumi ekspositsiooni toimus muutunud suhtelise õhuniiskuse tõttu puitosade mõningane deformeerumine ja pragunemine, halvenes ka konserveerimata jäänud metallpanuste seisukord. Tinasulamist detailidel kahtlustati tinakatku, nii et sark vajas täiendavat konserveerimist.

Teise etapi konserveerimistööde eesmärk oli puhastada ning tagada tina-pliisulamist metallpanuste ning sarga kui terviku säilimine. Jüri Peetsil ja Heige Peetsil tuli lisaks keerukale metallpanuste konserveerimisprotsessile leida uusi kinnituslahendusi metallpanuste, Kristuse figuuri, padja ja pealuu toestamiseks ning fikseerimiseks. Samuti oli neil vaja teha ulatuslikke immutustöid puitmaterjali tugevdamiseks.

Sarga mõlema etapi konserveerimistöödel tehti ära väga suur ja tänuväärt töö. Selle kinnitamine pleksiklaasist karkassile oli hea lahendus ning Kanuti konservaatorite töö metallpanuste konserveerimiseks ning puidu tugevdamiseks oli aluseks 2021. aasta konserveerimistööde metoodika väljatöötamises. Sellest tuleb aga juttu järgmises osas.

Kasutatud kirjandus

Peets, H. Peets. Anna Elisabeth von Münnichi sarga konserveerimine aastatel 1988–1998. Renovatum, 2002.

Metsallik. Tartu linna kultuuriväärtustega asjade ja mälestiste register. Anna Elisabeth von Münnichi sarkofaag, 2008.

Konservaator E. Mikko telefonivestlus K. Jäägeriga. Tartu, 20.05.21.

C. Michel. Poly(Butyl Methacrylate) and Carboxymethyl Dextran Copolymers: Synthesis, Mechanical and Anti-Adhesieve Properties. 2017.