Muuseum ja vaikuse mets

Helena Tulve, helilooja

Kokkuvõte seminaril „Müra ja muusika muuseumis“ peetud ettekandest
11. mai 2015 Eesti Ajaloomuuseumis

Huvitav, et muusika ja muuseumi kui termini algtähenduses leiame nii mõndagi ühist. Muusika (kreeka mousikḕ) on muusade kunst – see, mida muusad oskavad, ja muuseum (kreeka mouseîon) on muusade asupaik. Nii võiks arvata, et muusikat tehakse just muuseumis või et muuseumis käimine puudutab meid nagu muusika.

Muusikas on oluline ajaline korrastatus, nii partituuris (kirja pandud muusika puhul) kui ka siis, kui muusikat esitatakse ja ta kõlab. Muuseumi kogemine on samuti ajaline ning muusika ning laiemalt helid (või nende teadlik või mitteteadlik puudumine) võivad seda protsessi mõjutada, kogemust mingil moel võimendada.

Meie elukeskkond ja kultuur on kaldu visuaalse info poole, kuigi tegelikult oleme tugevalt mõjutatud sellest, mida kuuleme. Kindlasti saame kuuldeliselt ka suure hulga infot ellujäämiseks ja toimimiseks. Nagu visuaali osas, nii ümbritseb meid aga ka auditiivses plaanis üsna suur saastatus, mis on küllalt väsitav. Kindlasti on vaja tähele panna võimalikke tõrkeid müra ees ja enesekaitsega seotud oskust tajutasandeid välja lülitada, sest info üleküllus ning vajadus selitatud ja struktureeritud info järele on muuseumide seisukohalt oluline.

20903_948620495158275_8136922391281478794_n

Helena Tulve seminaril “Müra ja muusika muuseumis”. Foto Vahur Lõhmus, Eesti Ajaloomuuseum.

Kasutasin juhust, et hetkeks peatuda ja endalt küsida, mis see muuseum üldse on ja mida me ootame seda külastades? Olen paljudes maades muuseume külastanud, nii Uus-Meremaal kui Indias, nii Kanadas kui Eestis. Üldistades jagaksin muuseumid kaheks: tegutsemismuuseumid, kus mingid impulsid juhivad meid mingil moel tegutsema ja avastama-mõistma, ning olemismuuseumid, mis mõjutavad meid oma atmosfääri ja ruumiga ning lubavad meil olla, mis on ka omamoodi aktiivne suhtestumise vorm. Mõlema tüübi puhul võiks ehk öelda, et parimal juhul ootaksin terviktaju või mingit uut teadasaamist – kogemust või teadmist möödunud aegadest, kadunud asjadest, nähtustest ja inimestest.

Sageli on muuseumikülastus seotud ka emotsionaalse vastuvõtuvõimega. Me ei saa teada ega edastada seda, kuidas lõhnas minevik, samuti ei suuda me tegelikult kujutleda kadunud helikeskkondi. Samas võib helide, muusika või nende puudumisega mõjutada asjade ja ruumi elusust ja see aitab meil saada laiendatud kogemust millestki, mida me esitame kas objektide, ruumide või verbaalse/pildilise (liikuva või liikumatu) info kaudu.

Lapsepõlve muuseumikogemustest on minu jaoks kõige rohkem esil just see, et muuseumis oldi tasa, muuseum oli vaikuse koht. Kas meie järjest mehhaanilisema müraga täidetud maailmas ei ole tekkinud karjuvat vajadust vaikuse konserveerimiseks? Kas muuseumidel ei peaks selles olema oma roll?

Vaikus on ka heli, teatud habras ja vastuvõtlik heli. Igal inimesel ja igal asjal on oma heli, oma olemuslik vaikus, mida võib kuulatada ja mis levib, kui sellele ruumi anda – vaikuse ruumi. Fred Jüssi on rääkinud vaikusest kui loodusvarast, mida me peame hoidma. Selleks peame aga vaikust tähele panema, kuulama (ka kuulama õppima ja õpetama).

Mõnikord kasutatakse muuseumis helisid teadlikult ja vahel tekivad need meie tahtest sõltumatult ning on ka neid, mida me kuulda ei tahaks, aga ei suuda mingil põhjusel vältida. Kõik need helid ja akustilised ruumid kokku mõjutavad inimese teekonda muuseumis rohkem, kui me arvame.

Eraldi tähelepanu tuleks pöörata mürale. Mis on üldse müra? Kuidas me müra tajume?
Hiljuti puutusin kokku hea definitsiooniga, mis ütles, et müra on see, mis häirib. Nii on võimalik, et igasugune heli võib kellegi jaoks mingis kontekstis osutuda müraks – heliks, mis häirib. Teisalt võib vahetevahel ka müraheli kuulata suure huviga ja isegi nautida seda, aga see peaks toimuma inimese vabal valikul. Tänapäeva keskkondades on väga palju tehnilisi müratekitavaid elemente: valgustus, ventilatsioon, küttesüsteemid, projektorid jne. Kõik nad tekitavad mehhaanilist perioodilist heli, mida akustilised ruumid sageli võimendavad. Seda tüüpi müraga võideldakse isegi ruumides, mis on otseselt mõeldud muusika esitamiseks, rääkimata siis teistest keskkondadest, mida ka vahel samal eesmärgil kasutatakse.

Tehnoloogia võidukäiguga on kaasnenud suur muutus: kõiksugu tehniliste vidinate ja lahenduste tulemusena on sageli rohkem või vähem märgata foonimüra ja isegi kui meie aju suhteliselt edukalt seda neutraliseerib (me ei pane seda enam tähele), siis konstantne mürataust tegelikult ikkagi väsitab. See väsitab ka muuseumis, nii külastajat kui veelgi enam töötajat, kes veedab selles keskkonnas vahel kogu päeva. Akustika võib müra võimendada, aga ka vähendada, absorbeerida. Isegi arhitektid ja sisearhitektid ei pruugi seda probleemi alati nii teravalt tähele panna, vaid lähtuvad tihti üksnes efektsetest visuaalsetest ideedest. Selles küsimuses on väga oluline teha koostööd eelkõige akustikuga, kuid see praktika on meil kahjuks veel lapsekingades ja sageli on see üks kokkuhoiu kohti.

Vahel võib teatud müra mõne teise, orgaanilisema mitteperioodilise heliga varjata. Kasutatakse ka n-ö passiivset summutamist, kus vastasfaasis heliga häirivat heli neutraliseeritakse, ehkki see lahendus ei ole avatud ruumis siiski eriti efektiivne. Kõige selle juures aga saab nõuga abiks olla helidega tegelev inimene, helilooja või heliinsener. Vahel tajume, et mõnes ruumis on meeldiv olla, mõnes mitte – see ongi sageli seotud just konkreetse ruumi heliga ja akustikaga. Vanal akustikal on omad väärtused, oma vaikus, omad (ülem)helid, iseärasused ja muusemiruumideks disainitud keskkonnal võivad olla omad eelised.

Visuaalsete ja ka igasuguste eluoluliste tehniliste lahenduste ja nende teostuse kvaliteedimärk peaks olema vaikus. Uutest muuseumidest, mis meil on valminud, on nii mõnigi erilise akustikaga, mida võiks käsitleda täiesti omaette väärtusena. Samas toovad visuaalsed elemendid sageli ohvriks vaikuse ja ruumi olemusliku heli. Oleks väga tervitatav, kui koostöös eri valdkondade professionaalidega leitaks optimaalseid müravabasid lahendusi ühelt poolt igapäevaseks meeldivaks toimimiseks ja teisalt ka lisaväärtust andvate sündmuste korraldamiseks, mis tooks konkreetset ruumi eriliselt fookusesse ning avaks seda heliliselt ja muusikaliselt.

Muuseumid võistlevad 21. sajandi maailmas üha laieneva meelelahutamisega. Olgu siin välja toodud paar tsooni, mis minu jaoks kaudselt ka muuseumimaailma puudutavad.
Esimene on videomängutööstus, kus arendatakse omaette haruna välja videomängude helilis-muusikalist poolt. Mida sellest võiks õppida? Seda, et igasuguste heliliste keskkondade loomise puhul tuleks pöörduda professionaalide, filmi-, raadio- ja teatrivaldkonna kogemuse poole. Meil ei ole otseselt muuseumimuusika professionaale, et luua nii sisu kui tehnilise lahenduse poolest kvaliteetne, keskkonda respekteeriv ja muuseumi eesmärke arvestav tulemus.

Teine viimasel ajal levinud arendus on brändiheli keskkondade loomine – tellitakse helikeskkond või -signatuur, mis muudab olemise meeldivaks mõnes „tehisruumis“ ja mis on seotud nende omadustega, mida antud (luksus)bränd loojate-omanike arvates kannab. Heli loob siin emotsiooni.

Ka muuseumis köidab heli tähelepanu, hoiab inimest ruumis või juhib mõnest tsoonist ka eemale – mõjutab üldisemalt liikumissuundi ja -kiirust, vahel ka tõlgendab, loob emotsionaalseid seoseid ja kaasab, kõnetades kujutlusvõimet, võimaldades teistsugust ruumikogemust, toetades süvenemist ja mõistmist.

10959742_948620281824963_862743953551028338_n

Seminar “Müra ja muusika muuseumis”. Foto Vahur Lõhmus, Eesti Ajaloomuuseum.

Kas muuseum on reaalse elu koht? Kas ja kuidas see on seotud tänapäevaga? Kuidas muuseum on elus? Igal muuseumil peaks olema oma nägu ja ka kõla, mida teadvustatakse ja väärtustatakse. Hindan väga klassikalist muuseumi, kus külastajat ei üritata iga hinna eest lõbustada ja kus valitseb vaikus ja rahu. Selline muuseum arendab märkamatult inimese kuulamisoskust ja ka seda, kuidas vastu võtta eset, objekti, teavikut, kunstiteost. Samas on keskkondi, kus heli muudab kogemuse nähtavast elusamaks, isegi kui tegemist on salvestatud heliga. Helilainete võnkumine on reaalne. Helilained läbistavad ruumi ja meid füüsiliselt. Isegi väga diskreetne keskkonnaheli võib meid tavataju olukorrast välja viia ja avada meid teistsugusele kogemusele. Heli annab objektidele elu, muutes kuuldavaks nende hääle, mis on isiklik.

Olukordade kogemine hämaruses, nagu muuseumide ööl, võiks olla ka üks võimalus luua teistsugust tajuolukorda. Hämarus, mis on samuti kaduv loodusvara, võimendab meie kuulmist ja helidest lähtuvat kujutlust. Helide ja valguse intensiivsustel on omamoodi seos: üks võib teist toetada või ka vastupidi, nii et igati kohane on neist koos mõelda.

Omaette küsimus on, kuidas säilitada või arhiveerida helikeskkonda? Ka helimaastikud meie ümber on kaduv väärtus, muutudes läbi aastasadade ja -kümnendite väga iseloomulikul moel. Kaovad nähtused ja igapäevapraktikad – kaovad ka helid, mis nendega seotud. Mõeldes kaugetest aegadest, võõrastest kultuuridest ja keskkondadest ei ole meil aimugi, milline helikeskkond eluga kaasnes. Siiski, n-ö pildi sisse minnes, kasutades oma kujutlusvõime piiramatut ruumi, võime puudutada ka kadunud helimaastike. Kuid selleks vajame teatud sisemist vaikust, mis on meis kõigis olemas. Emotsionaalset kommunikatsiooni pakuvad kõik meie tajud. Heli võimuses on muuta aeg n-ö nähtavaks, väljendades elu ja muutumist selle ümber ja sees.

Igale nähtusele tuleb leida oma koht. Kunstiteos, me eeldame, on tervik iseeneses. Siiski mängib selle vastuvõtmisel rolli ümbritsev keskkond ja see, mis valitseb meie peas ja hinges. Nii on ka oluline leida ka helile selles keerulises ja mitmetasandilises protsessis tundlikult oma pesa potentsiaalses aegruumis.

Ja lõpuks räägin ühest oma viimasest helilisest muuseumikogemusest. Nimelt oli mul just hiljuti võimalus külastada Jaapanit, kus Kyotos kuulsas Ryōan-ji templis ja võimsas Nijō palees võis kuulda, kuidas kõlasid n-ö ööbikupõrandad. Siseruume ümbritsevate koridoride põranda alla ja vahele on paigutatud metallnaastud, mis hõõrdudes tekitavad linnuvidinasarnast heli, selleks et vaenlane ei saaks kuuldamatult ligi hiilida. Hämmastav oli kuulata seda heli, mida külastajad vaikselt sokkides põrandatel sahistades tekitasid.

blogi_Nijo castle

Kyoto, Nijō palee.

Seal võis kuulda mingit ammuste aegade resonantsi ja kujutleda, kuidas see õukonnaelu toimis. Midagi sarnast võib kogeda ka meie väikestes tubamuuseumides, kus põrandakriuks toob kohale kirjaniku või kunstniku vaimu, või vanades kirikutes, mis valitsevad nagu metski oma vaikust ja heliruumi, andes igale helile oma mõõdu.

blogi_Nightingale_Floors1

Nijō palee „ööbikupõrandad“.

Lõpetuseks soovitaksin kuulata helilõike prantsuse helilooja ja elektroonilise muusika pioneerilt Pierre Henrylt (plaadilt ja siit). Need on linnakeskkonna helid, mille salvestistest on komponeeritud omalaadne emotsionaalne, seoseid ja kujutlusi tekitav helirännak, kus kõikvõimalikud igapäevahelid, nagu kella tiksumine, lapse nutt, liiklusmüra jne, vormuvad ühel hetkel intensiivsete rongihelide järgnevuses võimsaks helimaastikuks.

Lisa kommentaar