“Õige keha, vale keha?” , “Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool” ja “Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest“ – sellised näitused avanevad ERMis peagi. Siit saate lugeda, kuidas kuraatorid neid tutvustavad…

Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool.

Liisi Jääts, kuraator.

Näitus „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool“ kutsub tutvust tegema toolidega, mis on tehtud käsitööna ja olid taludes kasutuses 19. sajandi esimesest poolest kuni umbes 1940. aastateni.

Kujuta ette, et kui vajad uut tooli, siis ei saagi seda veebilehelt, kataloogist ega poest valida, vaid see tuleb ise teha. Millise tooli sa teeksid? Sellele küsimusele oli vaja leida täitsa praktiline vastus sadakond aastat tagasi paljudes Eesti kodudes. Mõned neist toolidest on lihtsad istmed, mille talumees valmistas kolde ees istumiseks, aga on ka keerukamaid toole, mis telliti koduküla tislermeistrilt, ja selliseid, mille peigmees tegi pruudile pulmakingiks või isa tütrele kaasavaraks.

Ka maailma mööblimood ei jäänud siinkandis märkamata. Oma jälje on talutoolidele jätnud Inglise rokokoo, ampiir ja biidermeier. Kohaliku versiooni on saanud Euroopas laialt levinud redelseljatoega ja pinktoolid. Saareti olid talutoolid erinevad, oma eripärad olid neil Muhus ja Kihnus, Pakri saartel ja Ruhnus.

Näitusel on üle 100 tooli, millest enamik pärineb ERMi kogudest, kus ongi hoiul suurim talutoolide kollektsioon Eestis.

Näituse kuraatorid on Mariliis Vaks, Liisi Jääts ja Indrek Tirrul, kujundajad Emma Eensalu ja Silver Rannak, produtsent Reet Mark.

Toolinäituse materjali põhjal on ilmunud ka rikkalikult illustreeritud raamat „Eesti talutoolid“ Angelika Schneideri suurepärases kujunduses.

 

Õige keha, vale keha?

Kristel Rattus ja Anu Kannike, kuraatorid.

Meie kehakogemus on keerukas nähtus. Tajume maailma keha kaudu, kuid mõtestame oma kehalisi kogemusi kultuuri vahendusel. „Õige“ ja „vale“ tähendused on ühiskonnas kokkuleppelised – arusaamad loomulikust ja ebaloomulikust, puhtast ja mustast, tervest ja haigest jne erinevad kultuuriti. Aja jooksul normid ja tõekspidamised muutuvad, uuendused saavad harjumuseks ja endastmõistetavaks. Nihked toimuvad enamasti aegamisi, järkjärgulise kohanemisena, ent mõnikord võivad aset leida ka järsku, ootamatu või traumaatilise sündmuse tagajärjel. Normid toimivad piirimärkidena, inimesi ja rühmi ühendades, aga neid ka üksteisest eraldades. Kehanormid survestavad inimesi, ent samas annavad erinevad keha katmise, kaunistamise ja vormimise viisid võimaluse oma välimust muuta ning identiteeti väljendada.

Näitus „Õige keha, vale keha?“ heidabki valgust keha kultuurilistele tähendustele Eestis. Need on olnud päevakorral minevikus, aga tekitavad arutelusid-vaidlusi ka tänapäeval. Milline keha on ilus? Milline keha on sünnis? Mis toidud on kehale head ja mis ohtlikud? Kas tarkus teeb pikaks? Millisel eluetapil on keha tavapärasest haavatavam ja kuidas teda siis kaitsta? Kuidas on õige lastega ümber käia? Kes tohib kellega seksida ja kes selle üle otsustab? Mil moel asendada kaotatud kehafunktsioone? Kuidas täiustada keha, laiendada kehalise võimekuse piire või saada lausa supervõimed? Kuidas mõista valu? Kuidas distsiplineerib keha ümbritsev ruum? Millist keha ühiskond tõrjub? Missuguste kehaliste omadustega kodanikke vajab riik? Kelleks on end kujutletud fantaasiates? Jutustades lugusid kehanormide muutumisest ning mitmekesistest ja vastuolulistest kehakogemustest nii üksikisiku kui ka rahva tasandil, huvitab kuraatoreid ja uurijaid, kuidas mõjutab ühiskond meie kehakogemusi ning neile tähenduste omistamist.

„Õige keha, vale keha?“ põhineb kultuuriteoreetilistel kehakäsitlustel ning vahendab Eesti etnoloogide, ajaloolaste ja teiste humanitaarteadlaste uusimaid uurimistulemusi. Näitusega samal ajal ilmub ka teadusartikleid ning kuraatoritekste ühendav kogumik.

Hoiatus! Näitusel käsitletakse ka seksuaalsust, alastust, surma ja kehalist valu. Lastel soovitame näitust vaadata koos täiskasvanuga.

Näituse kureerisid Anu Järs, Anu Kannike, Ellen Värv, Karin Leivategija, Katrin Alekand, Maido Selgmäe, Reet Piiri, Tenno Teidearu, Terje Anepaio, Kristel Rattus (Eesti Rahva Muuseum), Ingrid Ruudi (Eesti Kunstiakadeemia), Inna Jürjo (Tallinna Ülikool), Liis Ehrminger (Eesti Punane Rist), Marge Konsa, Oskar Poll (Tartu Ülikool), Toomas Gross (Helsingi Ülikool).

Konsulteerisid Rebeka Põldsam, Ken Kalling (Tartu Ülikool), kujundasid Ivar Põllu, Kristiina Põllu ja “Velvet”.

 

Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest.

Kertu Saks, kuraator.

Laulupidude, olümpiamängude, linnade, festivalide, asutuste jms suveniirrätikud olid 20. sajandil hinnatud aksessuaarid, mis ilmestasid nõukogude ajal Eesti argipäevi. Neid disainisid tunnustatud kunstnikud, neis kajastusid eri kümnendite kunstivoolud ja moed ning tihti olid need disaineritele ka eestluse lõuendiks, kandes nii nõukogude halli argipäeva, vabaduspüüdlusi kui sõnumeid vabast maailmast.

13. aprillil avame ERMis näituse, kus on väljas ligi poolsada põnevat lugu jutustavat rätikut.

Aastakümneid olid suveniirrätikud väga populaarsed ning neid loodi ja toodeti Eestis väga palju. Teistes nõukogude vabariikides neid sellisel määral ei disainitud ega valmistatud.

Näitus on osa nõukogude perioodil hakkama saamise ja rahvuslike ideaalide säilitamise teemast, mida ERM oma näitustel kajastab. Tekstiil oli siis küll ideoloogiavahend (me kõik teame, miks kanti pioneerikaelarätti ja mis tunded inimestel selle vastu olid), aga üllatavalt palju oli just suveniirrätikute disaini valdkonnas loomevabadust ning eneseväljendusvõimalusi. Seepärast räägib näitus ka sellest, kuidas argiesemete kaudu loodi turvatunnet, ridade vahelist iseolemist ja vabadusvõitluse algeidki. 20. sajandi suveniirrätikute traditsioon mõjutas kindlasti Eesti igapäevaelu nii nõukogude perioodil kui ka taasiseseisvumise ajal. Nendega on seotud lugusid ja emotsioone, mis tekitavad seoseid kõigil, kes neid mäletavad. Kuna aga traditsioon on hääbuv, on hea seda tutvustada põlvkondadele, kes seda ei mäleta. Lisaks on selle teemaga hea siduda ka jätkusuutliku disaini arutelusid.

Soovime selle näitusega tutvustada omaaegseid rätikute disainereid. Kahjuks on neist vähe teada, sest kunstnikke ei mainitud toote juures ja muuseumid pole ka rätikuid kunstnike nimede järgi kogunud. Ometi olid need disainerid kõik Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud professionaalsed tekstiilikunstnikud.

Näitus täiendab ERMi püsinäitust „Kohtumised“ ja peamiselt kahte ajajärku: nõukogude periood ja taasiseseisvumine. Meenutuseks, et näituseosa „Elu raudse eesriide taga“ näitlikustab teise maailmasõja ja sellele järgnenud okupatsiooni perioodi. Eesti oli küll läänemaailmast eraldatud, kuid mingil määral sai siiski toimuda suhtlus vabas läänes elavate sugulaste-sõpradega. Üle piiride liikusid nii ideed kui popkultuur. See väljendub ka rätikute disainis. Näituseosa „Vabaduste aeg“ räägib perioodist, mis algas fosforiidisõjast ja lõppes taasiseseisvumisega 1991. Seegi liikumine väljendus rätikute disainis. Ilusas dialoogis on suveniirrätikute näitus kindlasti ka ERMi avatud hoidla „Praktilise ilu“ näitusega (300 aastat käekottide, kandekottide ilu; suures mahus on esindatud ka nõukogudeaegsed kilekotid).

Rätikunäituse eeltööna viisime läbi suure kogumisaktsiooni. Meile annetati enam kui 200 rätikut ning saadeti 40 toredat rätikutega seotud lugu. Oleme intervjueerinud paljusid omaaegseid disainereid ja ajakirjanikke, kes neist omal ajal saateid või lugusid kirjutasid. Seda kõike näitusel näebki. Väljas on peamiselt meile annetatud ja ERMi kogusse kuuluvad suveniirrätikud, aga teeme koostööd ka Laulupeomuuseumi, Meremuuseumi, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Virumaa Muuseumide ning Spordi- ja Olümpiamuuseumiga.

Näituse materjali põhjal ilmub ajakiri, mis sisaldab kõiki disaineritega tehtud intervjuusid ja annab ülevaate näituse materjalidest.

Näituse kuraatorid on Kertu Saks, Reet Piiri ja Kadi Haamer, kujundajad on Liina Unt ja Kadri Hallik ning produtsent on Piret Simson.