Eesti Rahva Muuseumis on veel viimaseid päevi võimalik vaadata Peeter Mudisti 80. sünniaastapäevale pühendatud näitust „Põlev mees Peeter Mudist“.

Kuraator Reet Mark on kirjutanud põneva ülevaate tema loomingust.

Vaade näitusele “Põlev mees Peeter Mudist”. Foto: Anu Ansu

Peeter Mudist (1942–2013) on Eesti kunsti üks suuremaid legende, kelle loomingut on alati saatnud kunstnike austus ja kunstiarmastajate suur imetlus. Ta kujundas oma erilise maalilaadi välja 1970. aastate alguseks, vaid mõned aastad pärast Eesti Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) lõpetamist. See stiil erines märgatavalt kõigest, mida tookord maalikunstis tehti. Ametlik kunstisuund oli siis karm stiil, mis murdis küll vabaks sotsrealismi kaanonitest, kuid jäi siiski kangelaste kujutamise ja väga range ning kindlapiirilise väljenduslaadi juurde.  Mudistil oli tugevust sellest algusest peale erineda, kui mõned koolitööd välja jätta. See tugevus andis talle ka harukordse sisemise vabaduse või ka vastupidi.

Mudist oli oma kursusekaaslastest natuke vanem, sest ta oli juba jõudnud paar aastat õppida Tallinna Polütehnilises Instituudis energeetikat. 1963. aastal sai ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti sisse esialgu arhitektuuri, maaliosakonda läks ta üle aasta hiljem sõjaväkke võetud Tiit Pääsukesest vabanenud kohale! Mudisti õpingukaaslased on meenutanud, et juba algusest peale seisis ta teistest natuke eraldi, aga pigem mõtlemiselt kui käitumiselt, sest miski tudengielust polnud talle võõras. Oli marulisi ettevõtmisi ja rohkeid armumisi, nagu nooruses olema peabki. Kuid ta tegi siis ja ka hiljem ikkagi kõike isepäiselt, intensiivselt ja alati veidi kõrval olles. Siinjuures mängib kindlasti rolli üle poole elu põetud Parkinsoni tõbi, mis andis talle aega keskenduda vaid kõige olulisemale. Kui tead, et su liigutused muutuvad üha kontrollimatuks, käimine aina vaevalisemaks, kõne arusaamatumaks ja kõige sellega kaasnev depressioon hullemaks, siis tulebki elada kiiresti, otsekui sisemiselt põledes.

Peeter Mudist ei häbenenud ei maalides ega ka elus rääkida kõige puhtamatest tunnetest inimeste vahel: headusest, lihtsusest ehk „armsatest asjadest“. „Armas on see, mis sind liigutab,“ selgitas ta ise. Ta rääkis väga tõsistest  asjadest lihtsal moel ja leebelt naerdes. Tema maalides on alati sees mingi lugu ja seegi teeb ta eriliseks. Eesti kunstis ei armastata piltidel jutustada otseseid lugusid. Literatuursus maalis on isegi justkui taunitav, kuigi varjatult on see enamasti kõigil olemas. Mudist neid lugusid ei häbenenud, ehkki sellega on üks väike aga. „Mina annan inimestele [oma maalides] selle, mida nad ootavad, aga tegelikult kujutan ma muud asja,“ ütles ta ühes intervjuus. Selles peitub Mudisti kunsti vaimustav vastuolu. Maali vaadates võib kokku mõelda hingematva loo, kuid kunstniku enda selgitus toob sind tagasi maa peale. Sellest ei muutu pilt aga vähem olulisemaks, pigem inimlikumaks. Näiteks võib tuua ühe tema kuulsaima maali „Ootab jääminekut“, mis valmis 1980. aastal.

See oli Moskva olümpia aasta. Tallinn oli ülesvuntsitud, vanalinn värviliseks värvitud, isegi Tartu poodides müüdi pisikestes pakikestes Soome võid ja viilutatud sinki. Ja siis tuli näitusele selline rahulik, vaikust täis pilt. Tüdruk lumisel mererannal ootab vaikse järjekindlusega jää minekut. Selles pildis oli meile, tookordsetele abiturientidele, keset totaalset stagnaaega meenutus, et jää läheb kindlasti igal aastal ära. Ükskõik kui hilja, aga läheb. Muidugi oli kohe selge, et see jää on Nõukogude kord, mis kunagi kaob. Või siis mure, valu… ükskõik milline piinav olukord. Paarkümmend aastat hiljem sai lugeda Mudisti enda teksti: „Loomulikult pole jäämineku ootamine tõsine tegevus. Aga selle ootamise ära maalimine on küll. Jääminek on looduse üks võimsamaid etendusi, isegi ootamine on suurejooneline ja pilt ülev ning kirjutamine temast erutav. Kuni selle ajani olin arvamisel, et lamav naine sobib pildi peale ainult aktina, st paljana ja nii arvab enamus maailmast. /—/Aga kui nägin jäämineku ootajat, siis tundus ta nii ilus ja kütkestav just mantlis. Mis tõde on, et kratsi kõrvu. Tegelikult ootab ta seal muidugi mind, et ma juba tuleksin ja maalima hakkaksin.“ Kunstnik nagu ütleb sulle muheledes: võta hoog maha, minu pilt võib olla hoopis lihtsam. Aga ei pruugi. Ta on öelnud ka nii: „Ma suudan vaid ähmaselt väljendada seda, et kõik on ähmane.“

Maalimine oli Mudisti jaoks millegi jaatamine ja ilusatel joontel ning värvidel pole tema jaoks põhjendust. Selgitusteks võiks öelda tema enda sõnade järgi, et ta maalis seda, mis pähe tuli, mitte seda, mida kontrollis mõtlemine. Hea pildi mõte või tähendus võis tema jaoks selguda maali valmimise viimasel hetkel. See kõik ei tähenda, et Mudist poleks olnud mõtlev kunstnik, ilmselt on ta meie kunstis üks loojatest, kes mõtiskles kõige enam enda ja üldisele eksistentsile ning probleemidele. Kindlasti uskus ta jumalasse, aga ma kahtlustan, et see jumal ei olnud ei Jahve, Kristus ega ka Allah või Budda. Oma teadmise peitis ta maalidesse, äärmiselt lihtsate tegevuste või kujutiste taha. Mudist ei mõju iial õpetajana, ta laseb igaühel oma pildi kaudu endale (vaatajale) oluliste mõteteni jõuda.

Vapustav, kuid Mudist, meie kunsti üks suuremaid koloriste, on öelnud, et „ma ei salli värvi“. Tema jaoks oli tähtis värvide vahekorra täpsus, nii et ükski värv ei hakkaks eraldi silma. Valgus on peamine, mis määrab ja paneb kõik asjad kasvama. Jaan Toomik rääkis hiljuti Kuku raadios, et Mudisti jaoks polnud värvilisemat asja kui udu! Rikkudes siinkohal kirjelduses Mudisti enda tõekspidamist, tahaksin värvist rääkides näituselt esile tõsta üht väikest portreed. See on väga varane, 1970. aastal loodud „Kevadine portree“. Imeline väike pilt, mille toonid hakkavad kõnelema aeglaselt. Esmalt märkad tumedal foonil säravat rohelist pehmet kampsunit, siis tütarlapse lühikesse soengusse torgatud kollaseid lilli ja kui avastad teise kõrva peale seatud tumelilla õie, mille värv on nii sügav, et tunneksid nagu mingi kummalise lille lõhna, oled jäädavalt lummatud.

ERMi näitusele on valitud ainult Mudisti inimesi kujutavad maalid, muidugi mitte kõiki, kõigest 56. On nii kompositsioone kui ka palju portreid. Tal oli suur pere ning ta on kõik oma lapsed „ülesmaalinud“. Pildil „Õde-venda“ 1974 on kaks vanimat – Taaniel ja Margareeta. „Õde-venda suhe on selline kooslus, mis toimib kõige tugevamini lapseeas, eriti kui üks on umbes seitsmene ja teine kahe-kolme-aastane. Siis noorem õde nimetab vanemat venda „venna” ja vend kutsub oma nooremat õde ilusasti nimepidi. Hiljem need õde-venda suhted ei ole enam samasugused. Aga pildi peal on veel see ilus aeg, mil õde-venda omavahel hästi läbi saavad. Taaniel kaitseb oma õde ja Margareeta on oma venna üle uhke. Need on mu lapsed mõlemad.“ Veel saab näha maale pojast Pallasest, kellest on õige mitu pilti „Pallase hommik“, „Sfäärid“ ja „Poiss kivil“. Kõige nooremat tütart Liisat on kujutatud maalil „Viis aastat „Estonia“ hukust.“

“Õde-venda”, 1974. Foto: Anu Ansu

Meie kunstis on suhteliselt vähe maalikunstnikke, kes oleksid samas head skulptorid. Eduard Wiiralt oli üks selliseid, kuid kahjuks on tema skulptuure vähe teada. Jaan Koort oli suurepärane skulptor, kes maalis väga hästi. Peeter Mudist on rääkinud lugu, kuidas ta sattus kunstiinstituudi päevil kuulama Olivier Messiaeni meloodiaid harjutavat noort Peep Lassmanit ning klaveri kõrval olevat seisnud Koorti raiutud „Abikaasa portree“. Muusika ja skulptuuri mõju oli olnud nii ülendav, et „kõik põllukivid tahtsin ma seejärel raiuda Koorti abikaasa portreedeks”. Skulptorina on Mudist sama võimas ja vaimukas kui maalijana. Näitusel saab näha suurt osa tema skulptuuriloomingust. Ilmselt on üks tuntumatest kujudest last ootav võidujumalanna Nike, mis loodud 1977. Last ootava võiduka ema selgituseks on Mudist talle omaselt lisanud hoopis harva esineva mehepoolse vaate: „Iga lapse sünd on võit ja iga isa võitja, kõik teised mehed on kaotajad.“ Teine tuntud kuju on „Upitaja“ (1981), mis kunstniku enda sõnade järgi on maali „Maast lahti“ (1975) mehe skulptuurne variant. Harukordne võimalus on näitusel näha mõlemat skulptuuri kahes materjalis – värvitud kipsis ning selle järgi valatud pronksis.

Vaade näitusele “Põlev mees Peeter Mudist”. Foto: Arp Kram

Näituse kõige hilisem (aga mitte Mudisti loomingu kõige hilisem) maal on „Suitsetamine on patt“ aastast 2005.  Kristus on risti löödud. Maarja ahastab risti jalamil ja Maarja Magdaleena pahvib tema selja taga suitsu (või vastupidi). Nii mudistlikult, kedagi solvamata on koos traagiline ja naljakas. Riskides langeda jälle tõlgendamises liigsesse paatosesse, arvan, et Peeter ütleb: „Võtke rahulikult, elu on elu. Ei rohkem ega vähem.“ Ja selles peitub piltide geniaalsus. Rääkides oma maalidel lihtsatest, elu igapäevastest asjadest annab ta seal võimaluse kõikvõimalikeks tõlgendusteks nii maailmarevolutsiooni kui ka üksikisiku seisukohalt. Värvidest rääkimata.

Vaade näitusele “Põlev mees Peeter Mudist”. Foto: Anu Ansu