Käsitsi joonistatud mustrilehtede konserveerimine

Silli Peedosk, konservaator.

Möödunud aastal tegelesin pikalt ERMi kogudesse kuuluvate käsitsi joonistatud mustrilehtede konserveerimisega, et neid saaks edaspidi digiteerida. Abiks olid ERMi konserveerimisosakonna juhataja Eve Keedus ning Pallase nahaosakonna praktikant Gregor Kiin.

Tegemist on tikkimismustritega ja nende hulk ning mitmekesisus pani mõtlema selle üle, kui oluline on käsitöö ja isetegemine meie inimestele olnud.

Olgu ajad paremad või halvemad, inimesed rikkamad või vaesemad, ikka tahetakse enda ümber ilu luua. Need tikkimismustrid on mõeldud väga erinevaks otstarbeks: peenteks ornamentideks pesule, käterättide, voodipesu, laudlinade, patjade kaunistamiseks, aga ka lausa suurte piltvaipade kavanditeks.

Mustrid on kas kusagilt maha kopeeritud või enda kavandatud. Ilmus ju sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal rohkelt naisteajakirju, kus räägiti muu hulgas käsitööst ja mille vahel leidus mustrilehti, kust sai mustreid kopeerida. Aktiivselt tegutsesid ka mitmesugused käsitööseltsid, -ühingud ja -koolid, kust sai kaasa käsitöö- ning mustrite loomise oskused. Ning kui kusagil külas leidus niisugune osavnäpp, käidi ikka tema juures põnevaid kavandeid uudistamas ja maha joonistamas.

Minu jaoks oli üks suuremaid üllatusi Marie Gotliebi kogu – hulk lehti, mis on valmistatud spetsiaalselt müügiks. Põltsamaal tegutsenud õmblejanna kavandas ise mustreid ja paljundas neid. Lehti oli võimalik tellida ja osta Marie ateljeest. Peamiselt olid need peenemad tikandid alus- ja voodipesule ning riietele.

Mustrite joonistamiseks ja kopeerimiseks on kasutatud läbipaistvat paberit. Paberiajaloost võib välja tuua kolm levinumat meetodit niisuguse paberi saavutamiseks: immutamine, happega töötlemine ja tselluloosikiudude ülipeeneks jahvatamine. Eri töötlustega pabereid võib leida ka ERMi mustrilehtede hulgast, enamasti on tegu pärgamentpaberiga (nn küpsetuspaber), vähem on kalkat. Imestust tekitasid mustrilehed, mis olid joonistatud õrnale siidipaberile. Leidub aga ka tavalist õhukest puidumasspaberit. Kuna aga see ei paistnud läbi, ei olnud võimalik neid aga mustrite kopeerimiseks kasutada, nii et neile olid pigem joonistatud enda loodud kavandid.

Mustrilehed olid kas rulli keeratud või kokku murtud. Sageli on seda aga tehtud nii, et leheservad on jäänud ebaühtlaselt nähtavale ja seetõttu kahjustada saanud. Suuremad kavandid olid vahel kokku liimitud või õmmeldud väiksemaid pabereid kasutades. Suuri lehti oli raske avada, need kiskusid keerdu ja neil oli palju kortse ning rabeda paberi tõttu ka ohtralt suuremaid-väiksemaid rebendeid, samuti olid murdejooned tihti läbi kulunud. Lehed olid enamasti tolmused, aga plekke või tõsisemat määrdumist leidus harva.

Mõned mustrid olid aegade jooksul ilmselt palju kasutamist leidnud – neid oli kopeerimisel korduvalt üle joonistatud ning paber oli joonte kohalt läbi kulunud. Seetõttu kippusid mustrid suuremate või väiksemate osadena paberist n-ö välja kukkuma. Lehtede avamisel tuli olla äärmiselt tähelepanelik, et mõni mustridetail kogemata maha ei pudeneks ja kaotsi ei läheks.

Mustrilehed enne konserveerimist. Foto: S. Peedosk

Esimene töö oli lehtede kuivpuhastus peamiselt mikrokiust puhastuslappi ja tahmakäsnaga, ühel juhul läks vaja ka kustukummi. Lehtede sirutamiseks asetasime need esiküljega spetsiaalsele polüesterkiust materjalile (antud juhul Reemay’le, mis on märgtöötlusel teistest stabiilsem), pihustasime veega ja jätsime stabiliseeruma. Nii said paberikiud lõtvuda, vabalt paisuda ja venida. Stabiliseerunud lehtedel oli kerge sõrmede abil rebendid, kortsud ja voldid õigesse asendisse lükata ning eemaldada vatitampoone kasutades mustust, mida kuivtöötluse käigus kätte ei saanud. Seejärel asetasime lehele veel omakorda Reemay ja silusime laia pintsliga paberi pind tasaseks. Niisutatud ja sirutatud lehed jätsime viltide vahele pressituna kuivama. Loomulikult sai nii töödelda vaid selliseid lehti, kus polnud kasutatud veetundlikke kirjutusmaterjale. Õnneks leidus taolisi töid väga vähe – nende puhul tegime lokaalset töötlust niiskete vatitampoonide abil, jälgides samas, et niiskus tinti ei mõjutaks. Suuremate tööde puhul tuli kompressitamiseks kasutusele võtta teine abimaterjal, Sympatex, mis andis hea tulemuse, kuid võttis tublisti rohkem aega.

Teine etapp oli parandustöö. Selleks et rebendid oleksid hästi nähtavad, oli vaja musta aluspinda. Kui kalkapaberite parandamisel soovitatakse kasutada spetsiaalset kalaliimi (isinglass), siis nende mustrilehtede puhul jäime siiski nisutärklisekliistri juurde, sest mustridetailide väljakukkumise ohu tõttu vajasid päris suured pinnad Jaapani paberiga toestamist. Kalaliim on aga hea ennekõike rebendite parandamiseks, kus sellega kaetakse vaid rebendi joon ning toestamiseks lisatakse kitsas parandusriba. Antud töö puhul kasutasime väiksema veesisaldusega kliistrit, et parandused kiiremini kuivaksid. Parandatud koht tuli suruda sõrmedega läbi abimaterjali Hollytex kinni ja siluda. Sõrmede soojus ja surve kiirendasid niiskuse imendumist – nii sai parandatud osa paremini paisuda ja kokku tõmbuda ning kinni jääda. Paar väiksemat mustrilehte oli vaja suure kahjustuste hulga tõttu tagaküljelt üleni Jaapani paberiga toestada.

Omaette probleem oli siidipaberil lehtede konserveerimine: nii nende kuivpuhastamise kui ka sirutamisega tuli väga ettevaatlik olla. Õhuke ja habras paber ei kannatanud üleni niisutamist, sest oleks vee toimel pudruks muutunud. Samas olid just siidipaberilehed eriti kortsulised. Kortse püüti esmalt siluda väikeste raskustega pressimise teel. Seejärel kasutasime lokaalset kerget niisutamist või Sympatexi vahel kompressitamist.

Pärast parandamist olid lehed nädalaks-paariks esmalt viltide, seejärel filterpappide vahel stabiliseeruma. Mõnda lehte tuli veel korraks kergelt niisutada, sest pika parandamisprotsessi ajal olid need siiski jõudnud kortsuliseks kuivada.

Seejärel voltisime suured mustrilehed väiksemaks kokku, sest avatuna pole neid võimalik hoiustada. Väiksemaid mustrilehti säilitatakse edaspidi avatuna.

Pärast digiteerimist saavad huvilised nende toredate mustrilehtedega juba ise Muisis tutvust teha.