Bogáta Timár, fennougrist, MTÜ Hõimulõimed.

Artikkel põhineb Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis 23. märtsil 2022 tehtud ettekandel. Toimetanud Anti Lillak

SISSEJUHATUS

Ungari varase ajaloo uurimises on viimase kümnekonna aasta jooksul tehtud palju põnevaid edusamme, mis aitavad paremini mõista ungarlaste kujunemise lugu. Siin keskendume lähemalt kahele teemale. Kuidas ungarlased Kesk-Doonau madalikule sattusid: kust nad tulid ning milline oli nende rännutee? Ja kuidas neil õnnestus püsima jääda?

Üldiselt teatakse, et ungarlased on Kesk-Doonau madalikul elanud veidi rohkem kui 1000 aastat. Enne neid on seal elanud palju rahvaid, kes on aga kadunud juba kaua aega tagasi. Ungarlaste saabumine praegusele kodumaale on dateeritud aastatesse 895–896, mil nad olid veel pealik Árpádi juhitud seitsme rändhõimu üsna lõtv liit. Teise aastatuhande alguseks aga oli ungarlastel juba välja kujunenud läänelik kristlik kuningriik, mille valitseja, Árpádi otsene järeltulija István I abiellus Püha Rooma keisririigi printsessiga.

Mõned uurijad on arvanud, et rännak Karpaatidesse oli tegelikult põgenemine petšeneegide eest. Varem elanud ungari hõimud Ida-Karpaatide ja Dnepri vahelises piirkonnas Etelközis (tänapäeva Ukraina ja Moldova). Seal pöördusid ungarlaste senised liitlased petšeneegid ühel hetkel nende vastu. Samuti arvame, et ungarlaste ränne polnud kiire ja lõplik, vaid mõned hõimud saabusid varem, ränne jätkus 10. sajandini ning ungarlastega liitusid mitmed teisedki hõimud.

Toonased kirjalikud allikad rääkisid ungarlastest kui seitsme hõimuga rahvast. Tegelikult oli hõime kaheksa: Nyék, Megyer, Kürtgyarmat (kaksikhõim Kürt ja Gyarmat), Tarján, Jenő, Kér ja Keszi (neid hõimunimesid võib tänapäevalgi leida Ungari toponüümides). Suure tõenäosusega pärineb ungarlaste endonüüm magyar suurimalt hõimult Megyerilt. Need nomaadlikud stepihõimud lahkusid 9. sajandi lõpus Etelközist ja ületasid Karpaadid. Ehkki nende identiteedi kohta on endiselt palju küsimusi, võime neist rääkida kui ühtsest rühmast. Sealjuures polnud Etelköz ise kindlasti madjarite etnilise kujunemise koht.

Varem nähti ungarlaste rännet üldjoontes järgmisena… Ungari etnogenees sai alguse tõenäoliselt Uurali mägede lääne- või idajalamil. Ugrilaste eraldumine teistest soome-ugri hõimudest võis aset leida umbes 3000. aastal eKr, mil samojeedid rändasid põhja ning permi rahvad läände, kuid ugrilased jäid paigale. Ungarlased eraldusid hantidest ja mansidest umbes 12. sajandil eKr, mil lehtmets asendus järsu kliimamuutuse tõttu avatud stepiga. Obiugrilased liikusid põhjapoolsematele metsaaladele, ent ungarlaste esivanemad kohanesid uute loodusoludega, muutusid nomaadideks ning puutusid juba umbes 5. sajandil eKr kokku turgi hõimudega. Nad suundusid Volga-Kama-Belaja jõgede piirkonda, mida hilisemates allikates on nimetatud Magna Hungariaks ehk Suur-Ungariks. Siia võisid mõned ungarlased paigale jääda – kerjusmunk Julianus leidis veel oma 1236. aasta ekspeditsioonilgi sealt ungari keele kõnelejaid. Teised madjarid aga rändasid vahemikus 620–750 pKr edasi Levédiasse, mille täpset asukohta tänapäeval ei teata, kuid mida on maininud Bütsantsi keiser Constantinus VII Porphyrogenitus. Levédiast põgenesid madjarid järjekordse petšeneegide rünnaku tõttu 830. aastatel Etelközi. Kokkuvõttes kestis selle teooria kohaselt ränne Ida-Euroopa stepis niisiis sajandeid, samas kui Karpaadid hõivati mõne aastaga.

Etnoste varaajaloo uurimisel on enamasti abiks:

• historiograafia ehk kirjalikud allikad,
• arheoloogilised leiud,
• keeleteadus,
• geneetika (arheogeneetika uurib arheoloogiliste inimjäänuste geene, populatsioonigeneetika võtab geeniproove kaasaegsest populatsioonist).

Eri teadusharudel on oma allikad, terminoloogia, meetodid ja mudelid. Ühise teaduskeele puudumisel on vahel äärmiselt raske jõuda ühisele seisukohale teiste erialade teadlastega ning professionaalselt analüüsida kolleegide tulemusi. Isegi suure hulga uute andmete korral (nagu praeguseski olukorras) on nende asetamine laiemasse pilti paras vaev. Lingvistika ei suuda vastata arheoloogia küsimustele, geneetika ei vasta keeleteaduslikele küsimustele.

Samas on selge, et vähemalt osa ungarlaste esivanematest pidi rääkima ungari keelt. Nende geneetiline pilt võis olla mitmekesine, kuid vähemalt mõnel neist olid ka teatud konkreetsed geneetilised komponendid, millest peagi juttu tuleb. Järelikult tuleb ühtse ajaloonarratiivi loomiseks tahes-tahtmata eri andmeid sünkroniseerida.

Kuni viimase ajani aga ei ühildunud eri andmed selles vallas omavahel. Selles võrrandis on soome-ugri keel koos tüseda turgi laenude kihistusega, stepinomaadide kultuur ning tohutu infopuudus. Aga tänu uusimatele leidudele hakkab pilt nüüd selginema.

Ei keele- ega ajalooteadusel pole omalt poolt värskeid algandmeid pakkuda. Viimased olulised kirjalikud allikad avastati juba üle 100 aasta tagasi. Seevastu on palju uut leidnud arheoloogia ja geneetika.

RÄNNE

Arheoloogia

Ungaris tegutseva Pázmány Péteri Katoliikliku Ülikooli Arheoloogiauuringute Instituudi arheoloog Attila Türki sõnul on arheoloogia arengut kaua pidurdanud asjaolu, et Ungari arheoloogid ei lugenud Ukraina ja Moldova kolleegide töid ega külastanud endise Nõukogude Liidu maade muuseume. 2005. aastal hakkas ta ise seda viga parandama, luues sidemeid idapoolsete kolleegidega. Tegevus kandis vilja: kui rühm hobiotsijaid tõi Venemaa Tšeljabinski muuseumi kuraatorile mõned leitud vanad metallesemed, märkas ta neis ungaripäraseid jooni ning andis neist teada Türkile. Nõnda päädis see Ujelgi järve ääres tehtud avastus terve seni teadaoleva Ungari esiajaloo ümberkirjutamisega. Edasiste uuringute käigus leidsid arheoloogid kaks hästi säilinud matust, ​​mis olid peaaegu identsed Kesk-Doonau madalikult leitutega. Luustikelt võetud DNA-proovid näitasid samuti märkimisväärset sarnasust Kesk-Doonau madalikul 10. sajandil maetud iniestega. Seega avastati itta jäänud ungarlaste rühm ajast, mil teised olid juba alustanud oma rännet läände. Veel viitavad leiud madjarite tihedate sidemete säilimisele idapoolsete hõimlastega ka pärast Karpaatide hõivamist.

Samaaegselt väljakaevamistega Ujelgi järve ääres algas uute leidude buum Ukraina keskosas Kropõvnõtskõi-Krõvõi Rihi-Poltava-Dnipro piirkonnas. Rikkalikud ungaripärased esemed näitavad otsest seost Uuralitega. Sama kõnekas on andmete puudumine: millegipärast on Volga-Kama-Belaja piirkonna ja Kesk-Ukraina vahelisel tohutul maa-alal (sh oletatavas Levédias) võrreldavaid ungaripäraseid leide saadud äärmiselt vähe (teada on vaid üks leiukoht Voroneži piirkonnas). Seega polnud see piirkond ungarlaste varaajaloos ilmselt nii oluline, kui varem arvatud. Jääb mulje, et rännak läbi stepi võis kesta kõigest paarkümmend aastat. See seletaks ka, miks ei toimunud siin suuremat assimilatsiooni kohalike turgi hõimudega.

Attila Türk ja tema meeskond osutavad ka, et Kesk-Doonau madaliku hõivamine ungarlaste poolt polnud tõenäoliselt üksiksündmus – madjaripäraseid kalmeid võib Kesk-Doonau madalikul dateerida laiemasse vahemikku aastatesse 830–920.

Tänu uusimatele arheoloogia andmetele võib väita järgmist:

• Ungarlaste ränne Volga piirkonnast Etelközisse (valdavalt Ukraina alale) võis kesta sajandite asemel vaid paar aastakümmet.
• Levédia pole ilmselt olnud omaette piirkond, vaid lihtsalt idapoolne osa Etelközist.
• Kesk-Doonau madaliku hõivamine kestis kokku üle poole sajandi (kuigi sellel olid oma intensiivsemad kõrghetked).
• Ungarlaste idapoolsed sidemed jäid tõenäoliselt püsima ka pärast uute alade hõivamist.

Geneetika

Tartu Ülikooli Genoomika instituudi ja Ungari Teaduste Akadeemia populatsioonigeneetika ühisprojektis uuriti 46 Euraasia rahvarühma isapoolse Y-kromosoomi liini. 2019. aastal ajakirjas Nature avaldatud artiklis leidsid uurijad, et isaliinis võib geneetilist komponenti N3a4-B539 leida ainult ungarlastel, hantidel, mansidel, baškiiridel ja tatarlastel. Lisaks õnnestus täpsustada selle komponendi jagunemise aega kaheks alamklassiks, mis langeb kokku oletatava ugri keelte lahknemisajaga (vaata lähemalt Post jt 2019, https://www.nature.com/articles/s41598-019-44272-6). Esmakordselt heidavad geneetilised tõendid valgust protsessile, millele varem vihjasid vaid keelelised andmed.

Mis puutub baškiiridesse ja tatarlastesse, siis on ajaloolased pikka aega kahtlustanud, et mõned neist seitsmest-kaheksast ungari hõimust võisid olla baškiiri päritolu. Kuna ungari hõimunimedele Jenő ja Gyarmat (viimane kaksiknimes Kürtgyarmat) võib leida baškiiri paralleele Jenej ja Jurmati näol, pole ka see geneetiline seos õigupoolest üllatav.

Geneetikud hoiatavad aga kategooriliste järelduste tegemise eest – kõik see on lõppude lõpuks vaid väike osa ungarlaste geneetilisest tervikpildist. Siiski on ka selle konkreetse komponendi olemasolu antud rahvastel ja puudumine teistel üsnagi kõnekas detail.

KUNINGRIIGI LOOMINE

Teame, et ungarlaste hõimuliit oli olemas juba enne Etelközi saabumist. Seal sõlmitud verevandega kinnitasid hõimud truudust Árpádi kojale. See oli murranguline ajalooline sündmus. Seni sõltumatud hõimujuhid loobusid ühtse juhi valimisega vabatahtlikult mingist osast vabadusest – nüüdsest tegi lõpliku otsuse üks juht. Sündis protoriik ning tekkis potentsiaal hõimutasandist kõrgema sõjaväe ja õigusruumiga riigiaparaadi loomiseks. Varem oli tavaline, et kogukond valis sõjakäigu juhtimiseks enda seast pealiku, kuid stepirahvastele omaselt polnud kunagi tegemist pikaajalise volitusega ning sõjaretke lõppedes taastus endine olukord. Verevandega valitud valitsejast sai aga alguse dünastia, mis valitses tervelt 400 aastat.

Huvitaval kombel ei ütle ükski allikas, millisest hõimust Árpádi koda pärines. Bütsantsi keiser Constantinus VII sõnul oli tegemist iidse kuningliku perekonnaga, kuid nagu juba mainitud, polnud ungarlastel varem päris kuningaid. Tõenäoliselt kutsusid ungarlased ennast valitsema kuninglikust soost inimese väljastpoolt. Seda hüpoteesi toetab Árpádi dünastia kuningate arheogeneetiline uurimine, nimelt näivad nad geneetiliselt mõnevõrra erinevat teistest selle perioodi ungarlastest.

Kust madjarid endale kuningliku valitseja said? Ungari Teaduste Akadeemia Ungari varajase ajaloo uurimisrühma juht Balázs Sudár on juhtinud tähelepanu Vaiksest ookeanist tänapäeva Lääne-Mongooliani ulatunud Uiguuride Kaganaadile, mis varises kokku 840. aastatel kirgiiside sissetungi tõttu. Juhtumisi täpselt samal ajal ilmus Árpádi isa Álmos esmakordselt ungarlasi mainivatesse kirjalikesse allikatesse. On tõenäoline, et Álmos võis olla mõni uiguuri vürstidest, kes põgenes oma suurriigi rusudest. Igal juhul näeme, kuidas ungarlaste verevande järel sünnib ühtäkki elujõuline uusmoodustis, mis hakkab käituma nagu päris riik. Álmose ja Árpádi juhtimise all suutsid ungarlased üle elada petšeneegide rünnakud, hõivata Karpaadid, seada sisse diplomaatilised suhted naabritega (näiteks moraavlaste ja Karolingide dünastiaga), sekkuda vahel nende siseasjadessegi ning muuta oma kuningadünastia õiguspäraseks. Kusjuures see kõik saavutati veel enne kristluse vastuvõtmist (Ungarist sai kristlik kuningriik 1000. või 1001. aastal).

Kõik tõendid näitavad, et riigihalduse oskusteave polnud sisemise evolutsiooni tulemus, vaid toodud ungarlaste ühiskonda kusagilt mujalt. Valitseja kutsumine väljastpoolt pole ajaloos olnud sugugi haruldane nähtus. Nii pöördusid näiteks krimmitatarlased 14. sajandil Leedu poole, et leida oma khaaniriigile sobiv valitseja (kelleks sai Tšingis-khaani paguluses elav järeltulija). Kuna teati, et kuninglikud pered suudavad riiki valitseda, mängis otsustamisel poliitiline kalkulatsioon suuremat rolli kui vanad hõimusidemed.

Kokkuvõte

Keeleteadus osutab ungarlaste soome-ugri juurtele Uurali mägede jalamilt, millele lisanduvad arvukad millalgi stepist üles korjatud turgi laensõnad. Historiograafia põhjal teame, et esimesed kirjalikud teated ungarlaste kohta pärinevad 9. sajandi algusest Etelközi perioodist, samuti on teavet ungarlastest Volga piirkonnas 13. sajandil (vahetult enne mongolite sissetungi). Arheoloogia on toonud arvukalt sarnaseid 9. sajandi leide Kesk-Ukrainast ja Moldova idaosast ning Venemaalt Tšeljabinski piirkonnast, samuti näeme suurt leiutühjust nende kahe regiooni vahel. Populatsioonigeneetika lisab suurde pilti ühisosa ungarlaste, obiugrilaste, baškiiride ja tatarlaste Y-kromosoomis.

Ja lõpetuseks ka uut Ungari kuningavõimu lätete kohta, kus oletame uiguuri valitseja importimist. Tema lugu on ehk minu isiklik lemmik kogu saagast: keset kataklüsmi ja kaost, olles kaotanud kodu ja lähedased, võid sa ikkagi oskuste korral üles ehitada 1000-aastase kuningriigi.

 

Allikad:

Tóth Szabolcs Töhötöm. Sudár Balázs – A sztyeppén utazó know-how és honfoglaló eleink, akik nagyon tudtak valamit. Taskuhääling. https://azeletmegminden.hu/023-sudar-balazs-podcast/ Viimati külastatud 06.12.2022

Borbás Barna. Keleti magyarok nyomában: új mérföldkőnél az Urálon túli őstörténet-kutatás. Válasz Online, 21.10.2019. https://www.valaszonline.hu/2019/10/21/ujelgi-magyar-ostortenet-turk-attila/ Viimati külastatud: 06.12.2022

Post, Helen, Németh, Endre, Klima, László, et al. Y-chromosomal connection between Hungarians and geographically distant populations of the Ural Mountain region and West Siberia. Sci Rep 9, 7786 (2019). https://doi.org/10.1038/s41598-019-44272-6

Sudár Balázs. Magyarok a honfoglalás korában – Magyar őstörténet 2. Helikon kiadó. 2018. Budapest.

Sudár Balázs, Türk Attila (ed.). „Hadak útján.“ 29th conference of young scholars on the migration period. November 15–16, 2019, Budapest. Book of abstracts.