Anu Kannike, ERMi vanemteadur ja Anu Järs, ERMi assistent
Inimese keha ja toidu suhet on aegade jooksul väga mitmel moel määratlenud kultuurilised ideaalid ning ühiskondlikud normid. Arusaamad roogade kasulikkusest ja väärtusest on teisenenud. Nii mõnelgi juhul on kord hinnatud ja ülistatud toiduaine, näiteks suhkur või sool, muutunud hiljem taunituks, ebatervislikuks, läinud moest või vajunud lihtsalt unustusse. Kaua aega siinmail kõige prestiižikamate ja ihaldusväärsemate liharoogade staatus on langenud võrdeliselt taimetoidu võidukäiguga. Aga ka vastupidi, mõnedki kaua tundmatud või alahinnatud toiduained, nagu kartul või kaerahelbed, on aktiivse propaganda ja reklaami tulemusel leidnud keskse koha rahva toidusedelis. Iga ajastu on kujundanud ka oma joogivaliku, suhtumise jookidesse ja joomisesse. Näiteks keskajal nähti viina imettegeva arstimina, samas kui uusajal hakati seda hoopis pidama tõveallikaks ja rääkima viinakatkust. Tänapäeval tervise ja heaolu tagatiseks peetavat rohket veejoomist loeti kesk- ja varauusajal aga puuduse ja vaesuse märgiks.
Ka arusaam piima väärtusest või ohtlikkusest on nihkunud ühest äärmusest teise. Eesti talupojakultuuris joodi lehmade kesise piimaanni tõttu piima vähe, suurem osa sellest läks võitegemiseks. Peamiseks rüüpeks oli hapupiim, rõõska piima said eelkõige lapsed ja tõbised. Linnades oli piima maine kuni pastöriseerimistehnoloogia levikuni 19. sajandi lõpupoolel kahtlane või lausa halb. Näiteks Karl Ast Rumor on kirjeldanud 20. sajandi algul Tartus saada olevat piima järgmiselt: „Piim oli Tartus alaväärtuslik: müüdi lahtistest nõudest, vist veega segatult. Ametlikku kontrolli ei teostatud. Passija rääkis, kuidas talle müüdud pool toopi rõõska piima, mille sees ujunud koerakarvad…” Mingi kontroll piimamüügi üle siiski oli, kuid ajaleheteated karistatud piimamüüjatest (kelle käed olid „mustad kui katusetõrvajal”) ning solgitud kauba tõttu ette tulnud mürgitusjuhtumitest ei tõstnud usaldust piima vastu. Madalakvaliteedilise piima kaudu levisid sageli ohtlikud nakkushaigused ja seda nimetati koguni valgeks surmaks. Juba keskaja meditsiinilistes õpetustes lubati katku ajal juua ainult mandlipiima.
P.K. „Võieksport“ piimabaar Tallinna põllumajandusnäitusel 1939. Piimabaaris pakuti nii tavalist rõõska piima kui ka piimasekti ja -kokteili. Foto: Oskar Viikholm. Rahvusarhiivi filmiarhiiv EFA.446.0.193542
Artiklit saad edasi lugeda Postimehe kanalil: https://kultuur.postimees.ee/7705523/keha-kultuuris-piim-kellele-imerohi-kellele-ohtlik-murk
Näitus “Õige keha, vale keha?” on avatud Eesti Rahva Muuseumis 18.03.2023–18.03.2024.
