Et aja jäljed meie vaipadel säiliksid…

Mirjam Ruutma, ERMi tekstiilikonservaator.

Juba ERMi vaibasaali püsinäituse pealkiri „Aja jäljed eesti vaibal“ vihjab vaipadel leiduvatele aja jälgedele. Uute kommete, eluolu jms tõttu on aja jooksul muutunud nii vaipade välimus – motiivid, värvid, kompositsioon – kui ka nende valmistamiseks kasutatav materjal ning tekstiilitehnika. Lisaks on märke ka kasutusest: kulunud tikandid, vanad parandused, pleekunud värvid, auklikud äärekandid jne, mis on kõik lahutamatu osa eseme kasutusloost. Selleks et vaip saaks meile koos nende jälgedega oma lugu jutustada veel aastasadu, tuleb hoolt kanda selle seisundi eest, ennetada uusi kahjustusi ja takistada olemasolevate edenemist.

Tekstiili kahjustumine sõltub paljudest teguritest, kuid suuremad ohuallikad on siiski ühised: mustus, valgus ja füüsiline koormus. Kõike seda pole võimalik vältida, küll aga saab iga vaibaomanik nende kahjustavat mõju ka kodus vähendada.

PUHASTAMINE

Kodus kasutatavaid tekstiile ei saa tegelikult määrdumise eest päriselt kaitsta. Seinale riputatud vaibale ladestub tolmu, mustust, nõge jm õhusaasteid, sh mitmeid väävli- ning lämmastikuühendeid, mis häirivad eseme esteetilist üldmuljet ning põhjustavad materjali hapnemist. Tekstiilimaterjali hapnemine on omakorda ehk kõige kahjustavam tegur. Tolm teeb seda lisaks veel mehaaniliselt, sest koosneb teravatest kübemetest, mis lõhuvad kiude. Seetõttu on tekstiili säilimise seisukohalt oluline hoida see puhtana.

Tolmu ja mustust on tekstiililt kõige hõlpsam eemaldada tolmuimejaga, abiks on veel hea kasutada võrku, näiteks tavalist sääsevõrku. See kaitseb vaiba pinda, tikandeid ja muid kaunistusi hõõrdumise eest. Tõmbetugevus on soovitatav sättida võimalikult väikseks – liiga suur tõmme kahjustab omakorda vaipa. Puhastamist alustatakse vaiba ühest nurgast, liikudes edasi süstemaatiliselt mööda selle pinda ühtegi kohta vahele jätmata. Sellist pindpuhastust võiks teha vähemalt üks-kaks korda aastas.

Kinnistunud mustust eemaldavad tekstiilikonservaatorid lahustite või pehmendatud vee abil, kuid siin on risk, et tekstiilile jääb mustusest oreoole. Puhastamisega peabki olema äärmiselt ettevaatlik – vale hooldamine võib tekstiili seisukorda veelgi enam rikkuda. Lokaalse puhastamise asemel on sageli vaja tekstiili üleni pesta. Muuseumis kontrollitakse tekstiili pinnale ladestunud mustust pH-uuringutega, mille põhjal otsustatakse ka pesemisvajaduse üle. ERMi konserveerimislaboris on tekstiilide pesemiseks spetsiaalne pesuvann, kuhu saab eseme asetada horisontaalpindselt, et seda võimalikult vähe kahjustada. Pesemiseks kasutatakse pöördosmoosi teel puhastatud vett, sest kare kraanivesi jätab tekstiili mineraale, mis võivad taas kahjustada kiude nii mehhaaniliselt kui ka keemiliselt. Vesi peab olema käesoe või jahedam, kuuma vett ei kasutata, sest ka see kiirendab tekstiili vananemisprotsesse. Museaalide pesemiseks on spetsiaalsed pesuvahendid, mis ei sisalda parfüüme, valgendajaid ega loputusaineid (need ei irdu lõplikult isegi siis, kui eset korralikult loputada). Tekstiili pestakse loodusliku käsnaga seda ettevaatlikult tupsutades – nii liigub vesi kiudude ümber, mustus eraldub ja pesuvahend haarab selle kiudude vahelt kaasa. Pärast pesemist loputatakse tekstiil hoolikalt ja asetatakse siledale pinnale kuivama. Kiirema kuivamise eesmärgil eemaldatakse sellelt ülearune vesi näiteks rätikute abil.

Kodustes tingimustes on suure ja raske vaiba pesemine üsna riskirohke: värvid võivad laiali minna, tekstiil võib vanutuda ja kergesti võivad tekkida muudki kahjustused. Tekstiilikonservaatorid teevad enne alati selgeks, kas värv püsib, ning kaaluvad pesemise kasu- ja kahjutegureid. Värvide laialiminekus mängib suurt rolli tekstiili pH ehk happelisus või aluselisus ehk leelisus, mis muutub pesu vältel, kui mustus tekstiilist eemaldub. pH kõikumist reguleeritakse mitmesuguste puhverainetega, mis tekstiile ei kahjusta. Värvid võivad eemalduda ka kuivamise käigus. Nii et tikandid, mis võib-olla pestes ei lähegi laiali, võivad hakata kuivades kiiresti värvi andma. Suur ja kaalult raske villane vaip kuivab aeglaselt, seega on värvide laialiminek tõenäoline. Tekstiilikonservaatoritel on kõige selle vältimiseks olemas vahendid ja aparatuur, millega saab tekstiili kontrollitult pesta ning kuivatada. Seega pole soovitatav värvilisi vaipu kodus pesta, pealegi saab suurema jao mustusest riskivabalt tolmuimejaga eemaldada. Tasub veel mainida, et tihtipeale on vanu vaipu käsitletud ohtliku putukamürgi naftaleeniga, mis aurustub tekstiili pestes õhku. Paraku on naftaleen ka inimesele mürgine ja sellega kokkupuutes peab kindlasti kasutama isikukaitsevahendeid ning hea tuulutamisvõimalusega ruumi.

Kodutarkust, mis puudutab vaipade puhastamist lumega, ei maksa ka kasutada. Lumi pole saastest puhas nagu endisaegadel ning need aineid toovad lumega tekstiilile rohkem kahju kui kasu. Lisaks puhastab lumi tekstiililt põhiliselt vaid lahtist tolmu, mida saab eemaldada turvalisemalt tolmuimejaga.

VAIBA SÄILITAMINE

Vaipa kahjustava õhusaaste hulka võib liigitada ka ebasobivaid säilitusmaterjalid, mis vabastavad ohtlikke, peamiselt hapendavaid gaase. Näiteks ladestub kinnises puitkapis aja jooksul kappi sipelghapet, mis muudab seal säilitatava vaiba hapraks.

Muuseumis pakitakse vaibad hoidlatesse rullitult ja pannakse valguse, saaste ning tolmu eest kaitseks veel happevabasse puhverdamata siidipaberisse. Koduski on vaipu kõige parem säilitada kokkurullitult ja näiteks puuvillasesse kangasse pakituna. Ajalehepaber selleks ei sobi, sest trükivärv võib tekstiili määrida ja pealegi on paber happeline. Vaip ei tohiks niiskuda, samuti tuleks aeg-ajalt kontrollida, ega vaiba vahele pole pesitsema tulnud putukkahjureid.

VALGUSE KAHJUSTAV MÕJU

Valgus, eriti ultraviolettkiirgus, kahjustab tekstiilkiude pöördumatult. Valguskiirgus lõhub molekulide vahelisi sidemeid, muutes kiud hapramaks. Lõngad pleekuvad valguse mõjul, naturaalselt valged lõngad koltuvad. Teatud taimevärvid on eriti tundlikud päikesevalgusele, kuid ka 19. sajandil levinud sünteetilised värvained, nt aniliinvärvid, on halva valguskestusega. Vaipade ja muude tekstiilide algsed värvid ongi sageli nähtavad vaid pahupoolel või lõngajooksude vahel, kuhu valgus pole ulatunud. Suuremate valguskahjustuste puhul võivad lõngad aga hoopiski katkeda.

Valguse mõju on kumulatiivne, nii et parim viis on kahjustust ennetada. Muuseumis eksponeeritakse tekstiile üsna hämaras (kuni 50 lx). Koduseinu kaunistavate vaipade puhul ei saa küll valgust nii suurel määral piirata, aga samas tasub vaibad riputada nii, et päike neile otse peale ei paistaks. Samuti on hea mitte hoida väärtuslikku tekstiili luminofoorlampide läheduses, sest lisaks nähtavale valgusele kiirgavad need lambid ka ultraviolettkiirgust. Tänapäevased LED-lambid ultraviolettkiirgust ei kiirga. Veel mõned soovitused: kodust lahkudes katke aknad kardinatega ja kui lähete pikemaks ajaks ära, võib vaipadele peale panna näiteks puuvillakanga või viia nad hoopis pimedasse ning kuivemasse ruumi mõneks ajaks puhkama.

NIISKUS, TEMPERATUUR JA KAHJURID

Optimaalsetes keskkonnatingimustes püsib tekstiilkiud elastsena. Temperatuur ei tohi olla ei liialt soe ega külm, õhk liigselt kuiv ega niiske. Vaibale sobivad tegelikult kõige paremini samad keskkonnatingimused, kus ka inimene end hästi tunneb. Pööning ja niiske kelder pole seega kõige paremad kohad. Kiired muudatused suhtelises õhuniiskuses või temperatuuris väsitavad tekstiili füsioloogiliselt, venitades selle struktuuri. Liigne soojus aga kuivatab kiude, tekstiil muutub tolmnevaks ja hapraks ehk kaotab materjali.

Külm ei ole kiududele ohtlik, küll aga sõltub suhteline õhuniiskus suuresti temperatuurist ning selle langedes võib ka õhuniiskus tõusta. Liigne niiskus, eriti üle 70%, on aga sobilik elukeskkond mikroorganismidele ning kahjuritele, kes tekstiilmaterjalist toituvad. Vaibad on üldiselt valmistatud villasest lõngast ja seega on kõige tüüpilisemad kahjurputukad koid ning kasukanäkid. Kahjurid pesitsevad tavaliselt õmbluste vahel või kappi pakitud vaiba murdekohtades. Kahjuritest on koduste vahenditega tekstiili kahjustamata keeruline vabaneda. Muuseumides sügavkülmutatakase tekstiili sel eesmärgil mitme päeva vältel miinus 30 kraadi juures.

Kui teha keskkonnatingimused kahjuritele ebasobivaks, on võimalik neist siiski vabaneda. Neile ei meeldi kuiv keskkond, seega on oluline puhastada vaip kahjuritest ning säilitada seda kuivas. Samuti peaks hoolt kandma selle eest, et liigse niiskumise korral saaks vaip vabalt uuesti kuivada. Ennetamistöö on siiski kahjurite vältimiseks kõige lihtsam viis.

KAHJUSTUSTE PARANDAMINE

Tekstiilikonservaatorid nimetavad kahjustunud alade, näiteks veninud või hõrenenud kohtade, rebendite, katkenud lõimelõngade ja aukude tugevdamist eri õmblusvõtete ning toetavate kangaste abil dubleerimiseks. Seejuures kasutatakse teatud konserveerimispisteid ning dubleerimiskangas või õmblusniit valitakse nii, et see vastaks tekstiili omadustele. Dubleering ei tohi olla liiga tugev ega ka nõrk ning muuseumieseme puhul on veel tähtis, et parandus oleks võimalikult märkamatu (kui just kahjustuse rõhutamine pole taotluslik). Selliste paranduste jaoks peavad konservaatorid tihtipeale kangaid ise värvima. Muuseumites on värvainetele kindlad nõuded, et need ei kahjustaks eset.

Kodus võib olla loomingulisem – parandamine on ometigi osa vaiba eluloost ning parandaja võib jätta sinna enda jälje. Siiski oleks hea silmas pidada, et parandus ei tekitaks vaibale kahjustavaid lisapingeid. Samuti võiks alles jätta kõik originaalsed osad – pleekinud tikandeid ei tasu eemaldada ja auklike ääriste parandamisel võiks säilitada orginaali. Vanad aja jäljed ainult rikastavad vaipa.

Originaalset kandipaela ei tasu vaibalt eemaldada – aukude parandamiseks võib selle peale õmmelda uue kandi. Muuseumites õmmeldakse sageli kahjustunud kanga peale poolläbipaistev kangas või aukude alla sarnast tooni kangas. Eesmärk on peatada aukude suurenemine ning taastada vaiba algupärane välimus. ERM A 681:167.

VAIBA EKSPONEERIMINE

Siin tasub mõelda, kuidas vaipa seinale kinnitada. Riputatud tekstiil hakkab aja jooksul venima – mida raskem on vaip, seda kergemini ta venib ja seda tõenäolisemalt tekivad kahjustused.

Tekstiili riputamise viis mõjutab seda, kuidas see venib. Nõrgale ridvale kinnitatud vaiba keskosa hakkab venima rohkem kui küljed, mille tulemusel võivad lõimed vaiba külgedel pinge tõttu katkeda. Kui vaip on kinnitatud üksikute kinnitusrõngastega, mis on otse vaiba külge õmmeldud, venib see looklevaks ning kinnituskohtade juurest lõimelõng tõenäoliselt katkeb. Vaiba kinnitamine otse naeltega seinale lõhub samuti seda, lisaks on siin oht, et naelad lähevad roostetama ning rooste söövitab kangasse augu.

Lõimelõngad on pinge tõttu katkenud. Näha on ka valguskahjustus, mis pole siiski ulatunud kortsunud koelõngade vahele. ERM A 1056:108.

Vaiba raskus peaks jagunema ühtlaselt, kui see üles riputada, et üksikud lõimejooksud ei oleks koormatud. Hea on kinnitada vaip seinale pika ja tugeva ridva abil, mis on aetud tunnelisse. Umbes 20–30 cm laiune tunnel õmmeldakse linasest või tugevast puuvillasest kangast vaiba ülemisse äärde. Ridva kasutamise asemel võib tunnelile õmmelda takjapaela ning kinnitada selle teine pool seinale. Tunneli õmblemise võimalusi on palju – eesmärk on see, et raskus jaguneks vaibale ühtlaselt ning tunnel seda ei venitaks.

Üks asi, mille peale veel tasuks mõelda, on vaiba asukoht. Näiteks ladestub tolmu vaibale kiiremini radiaatori, konditsioneeri või õhksoojuspumba läheduses ja soe õhk kuivatab vaipa liigselt, nii et paigutage see soojusallikatest kaugemale.

Tunneli õmblemine. Tunnel õmmeldakse kolmest kohast läbi vaiba serva ning tunnelisse asetatakse metallist ritv, millega riputatakse vaip seinale. ERM A681:167.

LÕPETUSEKS

Muuseumis hoolitsevad vaipade eest tekstiilikonservaatorid, kes tunnevad ja mõistavad tekstiilkiudude lagunemisprotsesse ja oskavad valida tegutsemisviisi, et see peatuks või väheneks. Aga ka kodus saab vana vaiba eluiga pikendada. Vaibad on oluline osa meie rikkalikust kultuuripärandist ning selleks, et nad tooksid veel kaua ilu ja rõõmu, tasub neid hooldada ning säilitada hästi toestatult, ühtlastes keskkonnatingimustes, liigse valguse, mustuse ning õhusaaste eest kaitstult nii palju kui võimalik.

Lisa kommentaar