Kristjan Raba, ERMi näituste eriprojektide koordinaator, The Rubbish kaaskuraator.
Päike ja tuul ei ole ainukesed elupäästjad. Maailm otsib veel lahendusi, kuidas tsivilisatsioon prügi sisse päris ära ei upuks. Muuseumid aitavad kultuuripärandi sektoris sellele protsessile julgesti ja loominguliselt kaasa – on ju siin tallel põlvkondade elukogemus, mida tuleb aina juurde.
Euroopa ägedamad muuseumid on seljad kokku pannud ja valmistavad 2023. aasta veebruariks ette näituseprojekti „The Rubbish“. Kaasa löövad 12 riigi muuseumid Kesk-, Lõuna-, Põhja-Euroopast, kes alustasid juba aasta tagasi inventuuri, et määratleda, mis nende esemekogudest ja tegevusest seostuvad märksõnadega prügi, jäägid, keskkond, tarbimine, taaskasutus, parandamiskunst, looming jne. Projekti kõige suurem väärtus on erinevad esemed, lood-ja legendid, filmid, teemapüstitused. Euroopa Ajaloo Maja eestvedamisel pannakse kokku põhjalik virtuaalnäitus. Eesmärk on anda ka häälekamalt märku muuseumide aktiivsest rollist kultuuripärandi keskkonnateadlikul mõtestamisel.
Esemete elukaar. Foto: B. Jänes
Noored julgevad rääkida
Eestis läks tegelikult mõte lendu juba 2021. aastal, mil Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilased tegid ERMi osalussaalis valmis intrigeeriva näituse „Tõttamise tagajärjed. Kiirmoe kahjulikest mõjudest”. Noored tahtsid julgelt välja joonistada, miks üks puuvillane T-särk jõuab nii kiirelt ja kergekäeliselt prügimäele, kus sellega pole isegi kajakatel midagi peale hakata. Palusime kaasa mõtlema Stockholmi keskkonnainstituudi eksperdid ning analüüsisime populaarteaduslikke dokfilme „Moest väljas“ (J. Kilmi, L. Laberenz) ja „True costs” (A. Morgan). Kutsusime osalussaali lavastuslikku installatsiooni uudistama ka mitme gümnaasiumi keskkonna- ja loodusõpetuse õpetajaid koos oma õpilastega.
Seejärel käivitas ERM lugude kogumise kampaania „Asjad, taaskasutus ja prügi”. 2022. aasta saak oli väga tummine, valmis ka näitus „Parandamise kunst” (kuraator Tenno Teidearu). Äsja panid ERMi Heimtali muuseum, Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemi käima veel püksipaikamise konkursi. Ägedalt parandatud teksadest valmis Heimtalis põnev näitus (kuraator A. Raud, T. Tubin-McGinley), kõikvõimalikud kogumislood aga jõuavad ERMi arhiivi. Kõige selle taga on soov rõhutada, et me tekitaks vähem (tekstiili)prügi ja keskkonna jalajälg ei ajaks meelt mõruks. Siinkohal tasub eraldi ära märkida, et Euroopa Komisjon on nüüd lõpuks valmis saanud ELi kestliku ja ringluspõhise tekstiili strateegia, millesse on tugeva panuse andnud ka eestlased.
Needsamad Poska gümnaasiumi noored aga joonistasid kaks aastat tagasi ERMi osalussaali valgele tahvlile küsimusi, millega tegeleb EKA vanemteadur ja TÜ vabade kunstide professor Reet Aus EKA innovatsioonilaboris DiMa. Ühisel seminaril koos Stochkolmi keskkonnainstituudi ja Nordeniga arutlesime selliste mõistete üle nagu ringmajandus, ostupalavik, ületarbimine, eseme elutsükkel ja inimese enda keskkonndlik alajälg. Huvi tekitas küsimus, kuidas uuritakse TTÜ laborites tekstiilikiudude eluiga; kuidas paneb Pariisi moelavadel nüüd modell kleidi selga aerograafiliste võlunippide abil ja kuidas tegutseda nii, et tekstiilijääke ei tekigi.
Aga mõtteainet pakub ikka ka ERMi püsinäitus „Kohtumised”, mille päevakajalised teemapüstitused „Inimese ja keskkonna“ näituseosas ning maastikult korjatud sõjaväeprügi torkavad külastajale alati väga teravalt silma. Laga, kummid, pommid… taas aktuaalne, kurb ja mõtlemapanev.
„The Rubbish” portaali ja näituse kataloogi jaoks pakkusin välja idee „Puuvillase T-särgi elukaar”. Näitena sobis ka Karl-Martin Sinijärve ERMile annetatud Sangari Casual Glam 90. aastatest, kuhu on efektselt järjest peale õmmeldud kümnendi kõige kuulsamate firmade ja mõnegi kiirmoebrändi logoga silte – muhe ajarännaku näide.
Karl-Martin Sinijärve Sangari Casual Glam särk. Foto: B. Jänes
Ühel vanal heal kirikindal on vahva lugu. Kunagi on see hoidnud paadipõgeniku sõrmi soojas, siis on ta maailmas ringi ekselnud (ning oletatavasti koguni Saksamaa DP laagrisse välja jõudnud), seejärel aga jõudis ta 50 aaastat hiljem tagasi kodumaale teise käe poodi. Õnneks on kinnas nüüd tänu tähelepanekule kolleegile etnoloog Reet Piirile ERMi tekstiilikogus.( A 850: 34 Muhu). Aga eks prügikastide lähedalt on leitud nii väärtuslike rahvarõivaid (ERM FK 2898) kui ka perekondade kallisvara.
Euroopa kolleegidele avaldasid muljet veel ERMi püsinäituse eksponaat, Reet Ausi disainitud stiilne taaskasutuskleit ning asjaolu, et ületootmisjäätmetest on valmistatud 23 000 laulu-tantsupeosärki, millega hoiti ära vajadus toota umbes 7130 kg kangast, mille tulemusel säästeti omakorda 82 570 liitrit vett ja 80 040 kVh energiat ning välditi CO2 heitkoguseid suuruses 41 989 kg.
Eesti õpetab teisi maailma riike „Teeme ära” talguid korraldama, Tartu tudengipäevade ajal toimuvad populaarsed prügijooksud, urbanistid korraldava ekskursioone linna äärealadele, n-ö mittekohtadesse, kus prügimäge meenutavale maastikule pole veel jõutud uusarendusi rajada. Mainitud näituseprojekti raames korraldavad koostööpartnerid üheskoos teemapäevi, filmilinastusi, Eesti saab maailmale jagada talgute korraldamise kogemusi ja eestlased on vist ka kõige tarmukamad arvamusaktsioonide/festivalide korraldajad maailmas.
Pööraseks läheb kindlasti lähiajal Euroopa Komisjoni välja töötatud jätkusuutliku tekstiili strateegiaga, sest Eestist alguse saanud kompromissitu trash-to-trend levib Euroopa moepealinnades juba ka julgemate kaubamajade müügilettidele.
Vanaemade mõttelaad ei ole kuhugi kadunud – „Kuhu sa nende katkiste narmendavate teksastega lähed!?” Aga kui nii on moes? Või kui need teksased või mõni äge T-särk on vanaema enda oma?
