Kristina Birk-Vellemaa, TÜ etnoloogiamagister ja seksuoloog.

Naiste menstruatsioonikalender 1980-ndatel. Foto: THM _ 5549 D 3759:1

Naiste menstruatsioonikalender 1980-ndatel. Foto: THM _ 5549 D 3759:2

Emakaga inimene menstrueerib keskmiselt seitse aastat oma eluea jooksul. Selles statistikas on silmas peetud küll neid päevi tsüklist, mil vajatakse menstruatsioonitarvikuid, ning fookus on sellel, kui palju toimetulek menstruatsiooniga mõjutab inimese elu. Neile mõjudele osutan põgusalt ka augustikuises blogipostituses, aluseks minu magistritöö.

Seksuaalkasvatusest rääkides oli menstruatsioon teema, millest intervjueeritud keskealistele naistele meenus palju detaile, mõni hägusam, teine eredam. Lisaks faktilisele infole tulid meelde hoiakud, sõnumid ja tunded. Näiteks pandi tüdrukutele ikka südamele, et menstruatsiooni varjamine on elementaarne ning vajalik teiste inimeste hüvanguks. Menstruatsiooni kui nähtust käsitleti küll kliiniliselt ja steriilselt, aga menstrueerivat tüdrukut või naist justkui millegi räpasena. Arvestades tolle ajastu menstruatsioonitarvikuid (loe: enamasti puuvillariiet ja mingit laadi vatti) ja pidevat lekkeohtu, võib vaid ette kujutada, milline taak menstruatsioon oli. Sellele osutavad nii kodu, kooli kui ka teabekirjanduse sõnumid.

1970. aastate lõpul sündinud ja end maalapseks nimetanud naine meenutab väheseid seksuaalkasvatust puudutavaid tunde põhikoolis:

Ja põhiline, tundub, see jutt oligi, et vaadake, et te kõik ära peidate, kui te tualetti hakkate minema, et keegi jumala eest aru ei saaks, miks ja milleks te sinna tualetti lähete ja millega. Ja vaadake, et te kannate selliseid riideid, et kõik jumala eest aru ei saaks, et päevad on ja noh, ühesõnaga sihuke jutt käiski.

Tema meenutus kõlab kokku ka hilisnõukogude aja teabekirjanduse tooni ja meelelaadiga:

„Kui tütarlaps kannab siiski korduvalt kasutatavaid sidemeid, siis peab ta need otsekohe pärast tarvitamist puhtaks pesema, keetma, kuivatama, triikima ja paigutama selleks määratud karpi või kotikesse, et nad ei tolmuks. Enne tarvitamist tuleb sidemeid kuuma triikrauaga triikida, et kõik tõvestavad bakterid häviksid. Kapis lahtiselt vedelevad sidemed annavad tunnistust lohakusest, korrameele puudumisest ja ebakultuursusest.“  (R. Peter,V. Šebek, J. Hynie  „Tütarlapsest naiseks”. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

„Muide, kui Sa viibid väljas, vabas looduses, ära siis viska kasutatud sidet põõsa alla või teeveerde. Pane ta paberisse ja peida kas sambla või mulla alla. On äärmiselt ebameeldiv, kui niisugused ülimalt intiimsed esemed puutuvad teistele silma. Seepärast ka kodus kas põleta nad või püüa pesta ja korrastada niiviisi, et see teistele silma ei hakkaks.“ (H. Kurm „Sinule, tütarlaps”. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1977)

Lapsepõlvele ja kunagisele menstruatsioonihäbile tagasi vaadates toodi välja hilisemas elus kogetud kehahäbi ja seksuaalse minapildi seotust toonase häbistamisega. Ka uurijad on esile tõstnud asjaolu, et menstruatsiooniga seotud häbi mõjutab seksuaalset minapilti tervikuna: seksuaalset enesekindlust, enesekehtestamist ning kehapilti. (E. Kissling „Bleeding out loud: Communication about menstruation”. Feminism & Psychology, ( 1996/6(4); E. Kissling „That’s just a basic teen-age rule”: Girls’ linguistic strategies for managing the menstrual communication taboo. Journal of Applied Communication Research, ( 1996); D. Schooler, M. Ward, A. Merriwether, A. S. Caruthers. „ Cycles of Shame: Menstrual Shame, Body Shame, and Sexual Decision-Making”. The Journal of Sex Research, , A. S. 2005/ 42, No. 4)

Ehkki menstruatsioon oli teema, mida puudutati nii koduses kui ka kooli seksuaalkasvatuses teistest teemadest enam, ei pruukinud info tähendada veel materiaalsete võimaluste olemasolu. Ühekordsete hügieenisidemete kasutamist mäletasid väga üksikud intervjueeritud naised ja ülekaalus oli lood, kus väljendati, et menstruatsiooniga toimetulek oli pidev vaev. Selle peegeldused puudutasid mind kõikides intervjuudes ja see on ju mu enesegi kogemus. Mõni intervjuu on jäänud aga kuidagi sügavamalt minuga kaasa käima. Näiteks P lugu, kes oli üheksa-aastane, kui tal algas menstruatsioon. Hiline nõukaaeg, defitsiit nii vatist kui hellusest ja hoolest…

Aga näiteks ema rääkis mulle menstruatsioonist. Et kasutada vatti. Tol ajal sidemeid ei olnud ja siis et mingisuguseid värke, mille peaks siis hiljem läbi keetma. Meil ei olnud kuskil sellist kohta, et oh, siit võtad vati või et nagu sidemed lähevad sinna, ja siis põhimõtteliselt ma ise tegelesin kõige sellega. Ehk siis ühes kapis, ma leidsin mingit vana käsitöövatti siukest. Mingeid tükke täis ja siis ma kasutasin seda siis ja kui see otsa sai, siis ma kasutasin väikeseks jäänud riideid, mille ma kogusin pappkasti voodi kõrval ja mingil hetkel, kui see pappkast konkreetselt nagu… Ta ei saanud päris täis, aga selline suur kast… Siis ma hiilisin naabrite prügikonteineri juurde ja viskasin need minema.

Üheksa-aastase lapse sees toimubki väga palju korraga, eriti juhul, kui murdeiga algab tavapärasest varem ja sul ei ole ka kaaslasi, kellega kogemusi jagada. Milline peab aga olema häbi, et selle kõigega just nii toimetada? Mis on selle häbi sügavus ja kuhu see ulatub? Kui kaua see inimesega elus kaasas käib ja kuidas selle mõjust vabanetakse? Nii palju küsimusi, millele vastuseid leida.

Küsimusi ja mõtisklusi seoses menstruatsioonistigmaga on tekkinud ka materiaalset kultuuri uurides. Üks huvitav vestlus leidis aset selle aasta kevadel. Otsustasin materiaalse kultuuri aine raames teha uurimustöö menstruatsioonitarvikutest, sest see haakus mu lõputöö teemaga ja tundus ka eraldiseisvalt paeluv. Soovisin tutvuda muuseumikogudega ja olin valmis rohkemaks materjaliks, kui mulle muuseumide (digi)kogudest avanes. Ei, mitte just tohutuks materjalitulvaks, aga siiski veidi enamaks. Üksikuid museaale siin-seal leidub, kuid neid on vähe ja nende juurde kuuluvad loodki on napid. Pool planeedi elanikkonnast veedab seitse aastat oma elust menstrueerides – see on minu silmis üks tugev argument, miks ka materiaalse kultuuri talletamisel sellele rohkem tähelepanu pöörata. Teisalt kerkivad ka küsimused. Kuidas mõjutab stigma praktika uurimist ja kuidas mõjutab praktika uurimine stigmat? Kuidas uurida nii intiimsete esemete elukaart? Millised võimalused selleks on? Kui palju saab tõlgendada elukaare analüüsi kaudu inimeste hoiakuid juhul, kui tegemist on nn peidetud uurimisteemaga? Kuidas uurida materiaalset kultuuri ja kogemusi, kui intiimsusest tingitud tabu peidab esemed? Kui palju mõjutavad need stigmad uurijat ennast ja uurija omakorda stigmasid? Põnevad küsimused, millele leitakse loodetavasti ka põnevaid vastuseid.