Greta Liisa Grünberg, pärimusmuusika laulueriala tudeng TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ning Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias.

 

Regilaulmine on tuhandeid aastaid vana traditsioon, pärit ajast, mil läänemeresoome hõimud hakkasid praeguse Põhja- ja Ida-Euroopa aladel ning ümber Soome lahe hargnema („Regilaulu lugu“, EKM Teaduskirjastus, Väike Hellero, 2020). Regilaul on traditsiooniliselt olnud suuline pärimus. See on osa rahvaluulest ja kuulub vanema rahvalaulu kihistusse.

Suurel määral tänu nüüdisaja pärimusmuusikutele on regilaul jõudnud 21. sajandil paljude kuulajate kõrvu nii Eestis kui ka välismaal. Kõige autentsemad jäädvustused sellest, kuidas regilaul võis traditsiooniliselt kõlada, on Eesti Rahvaluule Arhiivis leitavad säilikud ja helifailid. Pärimusmuusikute jaoks on see oluline materjal, mida tundma õppida, jäljendada ja oma loomingu aluseks võtta.

Mis kujul kasutatakse regilaulu ja millised on tendentsid regilaulu laulmisel 21. sajandil? See teema muutus eriti aktuaalseks möödunud sajandi lõpul ja sel sajandil, mil pärimusmuusika populariseerimine ja kunstmuusikaga sidumine on suure hoo sisse saanud.

Käesolev artikkel on põgus sissevaade minu uurimistöösse “Regilaulu esitusstiili tunnuste analüüs 21. sajandi artistide näitel”.

 

Sissejuhatuseks katke Aado Lintropi kirjutisest „Kas regilaul on surnud?“

„Miskipärast on mind sellest ajast peale /…/ huvitanud küsimus, kas need laulud, mida me tookord laulsime ja mida laulavad tänapäevalgi paljud inimesed kõige erinevamates situatsioonides, kas need regilaulud on lõpetanud oma loomuliku eksistentsi ning neid esitavad inimesed on omamoodi hauarüvetajad, kes kadunukesel rahus puhata ei lase, või on kõik regilauluga toimunu ja toimuv loomulikuks osaks elava traditsiooni pideva muutumise ja teisenemise protsessis?“ (A. Lindrop (toim) „Regilaul – esitus ja tõlgendus”, lk 7–11. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused, 2006)

 

Regilaul sekundaarses traditsioonis

Regilaulude esitamine või selle ainese põhjal tehtud muusika liigitub pärimusmuusika alla. Taive Särg ja Ants Johanson on oma ühises artiklis defineerinud pärimusmuusikat kui: „ /…/ suulises-kuuldelises traditsioonis kujunenud etniliste tunnustega muusika, samuti selle edasiarendused ning pärimuslikke stiile kasutav autorilooming nii primaarses kui sekundaarses funktsioonis”. (T. Särg, A. Johanson „Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis”, Mäetagused nr 49, 2011 lk 116. Toim M. Kõiva, A. Kuperjanov, www.folklore.ee/tagused).

Primaarne funktsioon viitab traditsiooniliselt levinud laulmisviisile – lauluga ei esinetud, vaid see oli osa igapäevaelust. Lauldi enesele, tööd tehes, teistega koos jne. Sekundaarne funktsioon on aga väljapoole suunatud laulmine – lauldakse teistele ja sellega võib kaasneda lavaline esinemine.

Lauri Honko on kirjutanud 1998. aastal artiklis „Folklooriprotsess”: „Folkloori „teine elu” tähendab pärimusainese ülestõusmist arhiivist või muust säilituspaigast.” Ta nendib ka, et sel puhul enamasti ei pöördu pärimus tagasi sinna, kust ta algselt pärit on. Kui, siis juba „vormis, mis on pärimusprotsessile võõras: kirjasõnas, helisalvestusena, filmina, mis järgib muid, mitte suulise pärimuse norme“. (L. Honko „Folklooriprotsess”, Mäetagused 6. M. Kõiva, A. Kuperjanov (toim), 1998, lk 14)

 

Rytis Ambrazevičiuse artikkel Leedu rahvalaulust sekundaarses traditsioonis 

Leedu etnomusikoloogi R. Ambrazevićiuse artikkel „Leedu rahvalaul sekundaarses traditsioonis: kultuurilise vastasmõju kognitiivsed aspektid” lahkab tänapäevaseid rahvalaulu esitusi ning analüüsib neid täpsete parameetrite kaudu.

Autor uurib traditsioonilise ja modernse kultuuri vastasmõjusid ning selle tunnuseid. Artiklis on välja toodud 16 aspekti, mille abil tänapäevaseid esitusi analüüsida. Ehkki tema fookuses on just Leedu rahvalaulud, on ta välja toonud olulised rahvalaulu esitusstiili tunnused, millest paljusid saab kasutada ka meie rahvalaulude puhul.

Autori sõnul on peamised tendentsid tänapäeva rahvalaulu esituses traditsiooniliste tunnustega liialdamine või nende kadumine. Kergesti tajutavad stiilitunnused tõstetakse esile, teised (nt peenemad nüansid, mida on raske märgata) aga jäetakse kõrvale. Ta kirjutab, et tänapäeva inimene tunneb ainult kahte võimalust: tunnus eksisteerib või puudub. (R. Ambrazevičius „Leedu rahvalaul sekundaarses traditsioonis: kultuurilise vastasmõju kognitiivsed aspektid. T. Särg, K. Labi (toim) „Pärimusmuusikast popmuusikani. Töid etnomusikoloogia alalt 3 (lk 73–88). Eesti Kirjandusmuuseumi Etnomusikoloogia Osakond, 2005).

Tema sõnul on pärimuskultuur sisaldanud nüansse, mida tänapäeva inimene lihtsalt ei ole enam võimeline tajuma. Ambrazevičius nimetab meie tänapäeva kultuuri „vähenenud tundlikkusega kultuuriks” või „teravaid elamusi otsivaks kultuuriks”. See on tema arvates tingitud „nii teabehulga kui ka eduka tegutsemisvõimaluste hulga suurenemisest”, nagu ta oma artiklis kirjutab. See seletab, miks tänapäeva kuulajal võib olla raske regilaulu n-ö toorel kujul seedida. See võib tunduda monotoonne, puudub pop-muusikale omane kaasakiskuvus ja tähelepanu kipub hajuma.

 

Eesti pärimusmuusika artistid ja nende regilaulu esitusstiil

Toon järgnevalt mõned näited meie pärimusmuusikute regilaulu esitustest koos sama laulu arhiivisalvestusega. Olen kõrvutanud neid omavoliliselt ja ei saa väita, et artistide eesmärk oleks olnud arhiivisalvestist matkida või võimalikult traditsiooniliselt edasi anda. Kuid need artistid laulavad, seavad ja esitavad regilaule ning on nii paratamatult vanema rahvalaulu edasikandjaks tänapäeval.

Soovitan kuulata ja võrrelda neid esitusi, keskendudes just laulmisele ehk regilaulu esitamisele. Mil viisil erineb laulmine tänapäevases esituses arhiivisalvestise omast?

Lisan mõned nüansid, mida jälgida:

Kas tänapäevases esituses on säilinud arhiivisalvestisel olev murrak tervenisti, osaliselt või lauldakse sama laulu täielikult kirjakeeles?

Kas regilaulule omane meetrumiväline voolamine on asendunud täpse rütmiga; vahel isegi tantsumuusikale omase rütmi domineerimisega?

Kas laulik varieerib meloodiat arhiivisalvestisel? Kui jah, siis kas artist teeb sama või esitab terve regilaulu täpselt sama meloodiaga algusest lõpuni?

Kas artist järgib regilaulu meloodiat või on teinud selles muutusi (st meloodia varieerimine ja meloodia muutmine kui kaks eri ilmingut)?

Milliseid muutusi märkad (meloodias, tekstis, intonatsioonis, artikulatsioonis, hingamises, maneerides jne) regilaulu tänapäevases esituses võrreldes arhiivisalvestisega?

 

Duo Ruut „Lind lohutamas” 2019

https://www.youtube.com/watch?v=tqrEkBfvEjA

ja „Lind lohutamas”, Hella Keem, Kanepi khk, 1966

https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/066-Lind-lohutamas

Maarja Nuut&Ruum „Kurb laulik”,  2018

https://www.youtube.com/watch?v=wxqfU_iWBQo

ja „Kurb laulik”, Miina Lambot, Kuusalu khk, 1938

https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/058-Kurb-laulik

Trad. Attack! „Tehke ruumi!” 2020

https://www.youtube.com/watch?v=UX-1itKJi8k

ja „Nooriku virkuseõpetus”, Maria Koert, Mustjala khk, 1961

https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/044-Nooriku-virkuseopetus

Oort „Aeti mu mõtsa” 2010

https://www.youtube.com/watch?v=IyCYoKoptm8

ja  „Oma ema ja võõrasema söök”, Helmi Vill, Urvaste khk, 1965

https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/068-Oma-ema-ja-voorasema-sook

 

 

Kokkuvõte 

Selle lühikese artikliga püüdsin anda konteksti tänapäevasele pärimusmuusikale ning regilaulu esitamisele. Nii artistide kui ka kuulajate teadlikkus traditsioonilise regilaulu kõlast ja tunnustest on oluline. Regilaul avaneb kõige autentsemalt just sellele omaste tunnuste kaudu. Mida rohkem tunneme traditsiooni, seda teadlikumalt oskame regilaule kuulata ja seda paremini saavad esitajad omakorda sellele omaseid väärtusi edasi kanda.

Olen kuulnud rahvasuus väljendit, et „traditsioon ei ole tuha kummardamine, vaid elava tule edasi kandmine”. On tervitatav kui kultuuriruumis leidub neid, kes tunnevad süvitsi traditsiooni, hoiavad seda puutumatuna, ja neid, kes suudavad vanast arhailisest materjalist inspiratsiooni ammutada ning „tuld edasi kanda”. Loodetavasti suudame me tänapäeva maailmas siiski säilitada kontakti arhailise tunnetusega ning traditsioonilisi eripärasid uude kuube rüütatult mitte kaotada. Leian, et pärimusmuusikaga tegelemine on pidev ja alatine tasakaalu leidmine tervisliku konservatiivsuse ja uuenduslikkuse vahel.