Kristina Birk-Vellemaa, TÜ etnoloogiamagister, seksuoloog.
Foto: Erakogu
Eesti elulugudes on tahke, millest räägitakse rohkem ja avatumalt. Minu igapäevane töö seksuaalsuse vallas ja ka kultuuriuurija pilk keskendub aga aspektile, mis on igas eluloos olemas, ent millest on sageli vaikitud – seksuaalsusele.
Olen seksuaaltervise valdkonnas tegutsenud 20 aastat ning soovist uurida seda inimolemusest lahutamatut osa just kultuurilisel tasandil sündis mu magistritöö. Täpsemalt huvitas mind juunis Tartu Ülikoolis etnoloogia ja rakendusantropoloogia erialal kaitstud töös naise seksuaalsuse käsitlemine. On see ju olnud pisendatud, kontrollitud ja meespilgu raamidesse surutud nii teaduses kui ka argielus. Uurisin, kuidas meenutavad minu põlvkonnakaaslased, ajavahemikus 1971–1981 sündinud Eesti naised oma kujunemisaja seksuaalkasvatust ja kuidas nad seostavad seda enda seksuaalse enesekehtestamisega.[1] Selle kujunemisel on seksuaalkasvatusel väga oluline roll ning sõnumid, mida kodus, haridussüsteemis ja ühiskonnas tervikuna seksuaalsusest saame, jäävad meis pikalt kõnelema.
Tegin intervjuu 22 naisega. Selleks et paigutada nende kogemused tolle ajastu konteksti, uurisin ka seksuaalsuse ametlikku käsitlust hilisnõukogude ajal ja seksuaalkasvatuslikke teabematerjale, samuti puudutan töös üleminekuperioodi okupatsioonist taassündinud vabariiki.
Mis selgus? Seksuaalkasvatust meenutati pigem seksuaalsust häbistava ja moraliseerivana. Korduvalt tõid küsitletud naised esile seda, et seksuaalkasvatus oli mingite segaste fragmentide kogum, mida oli raske asetada selgesse konteksti, sest see puudus. Kodus räägiti pigem hügieenist ja menstruatsioonist, kuid neid ei seostatud seksuaalkasvatusega. Menstruatsiooni puudutavates meenutusteski tuleb esile häbimärgistamine-sildistamine – menstruatsioon oli privaatne, piinlik, varjamist vajav teema.
- aastate lõpus sündinud E meenutab:
Tõesti minuga ei räägitud sellel teemal, põhiline kasvatus oli ikka see, et milline on õige tüdruk ja milline poiss, millised on naiste tööd, millised meeste tööd; kes läheb aitab ema, kes läheb aitab isa… see oli kõik väga selge. [—] Meie peres ei räägitud seksuaalsusest kui sellisest. No absoluutselt. Kui ema küsis, et kas sul päevad on alanud ja kas ma räägin, siis olid mul päevad juba paar aastat käimas. Ja mul hakkasid päevad kuueteist ja poole aastaselt, nii et…
Mõnes üksikus intervjuus meenutati kodu olulise seksuaalkasvatuse andjana, mainitakse ka muudel teemadel avatumat suhtlust vanematega, peamiselt emaga. Siiski olid need näited paraku erandid.
Sageli kerkis esile vaikimine kui põlvkondi siduv niit, teemast vaikisid vanavanemad ja ka vanemad. Selle taga nägid naised pigem selliste teemade eiramist ja häbimärgistamist, mitte vaikijate väheseid faktiteadmisi.
Meenutab 1980. aastate alguses sündinud M:
Ma ei mäleta üldse, et oleks olnud mingisuguseid nagu selgitavaid vestlusi… või mitte midagi, tegelikult. Võib-olla ikkagi nagu kuidagi tema hoiakus või noh, üldse nagu ka selline… teatud asjadest lihtsalt nagu ei räägita. [—] Et jah, kõik igasugused teadmised tulid kuidagi ise mu juurde, mingite raamatute ja ajakirjade kaudu… Tõesti koolis ma ei mäleta absoluutselt – eks kindlasti midagi oli, aga mul ei tule üldse meelde, et meil oleks olnud mingit sellist.
Raamatuid mainisid ka paljud teised intervjueeritud naised. Enim kordus Ene Koogi „Tütarlapsest sirgub naine”, mis on ka minu töö pealkirjastamisel inspiratsiooniks olnud. Kahjuks ei saa aga öelda, et selle raamatu näol oleks tegemist positiivselt inspireeriva materjaliga. Tegemist on ajastule omase moraliseeriva ja häbimärgistava lähenemisega. Need lõigud on pärist 1978. aasta trükist ja kõnelevad enda eest:
Kord viibisin 15-aastase neiu sünnipäeval. Külalisi oli ligi kakskümmend: naisi ja mehi, vanemaid ja nooremaid. Ainuke laps oli sünnipäevalapse 7-aastane õde. Tal oli igav ja ta püüdis endale kõikjal tegevust leida. Siis järsku ilmus ta seltskonna keskele, keerutades sõrmede vahel puhast menstruatsioonisidet. „Kuule,“ küsis ta õelt, „kas ma võiksin selle oma nukumadratsiks võtta? Sul jäi neid sinna kappi veel küllalt.“ Kommentaare pole ilmselt vaja. Vaesest sünnipäevalapsest oli südamest kahju, kuid kes käskis selliseid intiimesemeid lapsele kättesaadavasse kohta jätta! (lk 17)
Kui naine on suuteline ja tahab võimaliku rasestumise korral sünnitada ja üles kasvatada terve lapse, on tal lubatud suguelu alustada. (lk 48)
Pidage meeles! Tark naine ei alusta seksuaalelu enne, kui ta pole kindel, et vajaduse korral suudab oma last ka üksi kasvatada. (lk 51)
Vabamat seksuaalteemade käsitlemist ja ühiskondlikku muutust toodi intervjuudes esile seoses siirdeperioodiga. Teisalt aga märgiti sageli ära ka vabaduse ahistav külg – tekkis justkui vabadus tüdrukuid ja naisi objektistada, ahistada, väärkohelda. Tõsi, traumeerivaid kogemusi oli varasemaltki, kuid kauboikapitalismiga kaasnes mõneks ajaks justkui igasuguste piiride kadumine. 1980. aastate alguses sündinud S meenutab:
Et see mingi seksuaalrevolutsioon, mis toimus Eestis, et see tähendab ka seda, et selline varateismeliste sihuke… ma ei oskagi öelda, kuidagi arvati, et nüüd me oleme seksuaalses mõttes kõik vabad, et me võime suvaliselt rääkida mingi 15-aastasele tüdrukule mida tahes, ja see nagu oli okei, et see ongi see vabadus või. See oli kindlasti see, miks ma üheksakümnendatel olin suhteliselt kindlas ringis.
Seksnegatiivset lähenemist lapsepõlves ja teismeeas seostasid naised oma negatiivse kehapildi, menstruatsioonihäbi ja üldise seksuaalse häbitundega. Toodi esile ka häirivaid topeltstandardeid: ühest küljest ei ole tüdrukutele ja naisele kohane seksi algatada ning teisest küljest ei soovi nii tüdrukud kui naised ka partnerile ära öelda.
Kas ja kuidas on naised jõudnud siis seksuaalse enesekehtestamiseni, naudinguteni, sekspositiivse käsitluseni? Lootust on, sest naised nägid end nüüd pigem seksuaalsust nautivate ja seksuaalselt kehtestavatena. Seksnegatiivne kasvatus ei pruugi seega tähendada, et positiivsuse ehk seksuaalsuse jaatamiseni ei jõutagi. Tagasivaatavalt toodi siiski esile, et seksuaalne eneseväljendus on olnud pärsitud ja positiivse seksuaalse minapildini oleks võinud jõuda palju varem. See on tulnud niisiis pigem küpsemas eas ning tänu enda isikuomadustele, elukogemusele, turvalistele suhetele partneritega ja võimalusele kontrollida oma kehaga toimuvat (rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus mängib siin suurt rolli).
Kõnekas näide on 1970. aastate teises pooles sündinud U peegeldus:
Mulle meeldib nii, nagu mul on kuidagi, nagu olen jõudnud selles mõttes ma ütleksin siuksesse küpsesse ikka. Ma saan aru, mida ma tahan. Ja ma olen selle koha pealt nagu imetore näide. Et selles protsessis siis ma isegi arvaks, et ma sellel 10-aastasel üksioleku perioodil ei olnud kibestunud, see pole õige sõna, ma olin nagu mingi valiku teinud. [—] Kõik on tulnud kuidagi nii nagu loomulikult, et ma olen nagu väga õnnelikus perioodis praegu, ma olen väga rahul oma armueluga, mille osa ka on sekselu. [—] Ses mõttes on tore tänapäeval elada, et ei mehed ega naised ei arva, et kui 40 on kukkunud, siis nagu selles elusektoris on hüvasti. [—] On vahel küll niimoodi, et ma tunnen, et mingi hääl kostub kusagilt lapsepõlvest, et head naised nii ei tee. Aga selleks on välja mõeldud imeline abivahend, sotsiaalne lubrikant nimega alkohol. Nii et ütleme siis niimoodi, et pärast pokaali veini on need lapsepõlvehoiatused ununenud ja ma olen üsna initsiatiivikas.
Olen väga tänulik intervjueeritud naistele, samuti oma juhendajale Terje Toomistule ja teistele õppejõududele Tartu Ülikoolis. Olen saanud ja loodetavasti andnud sügava ja huvitava vaate osakesele meie seksuaalsetest elulugudest. Sama tähtis osa uurimisprotsessist on aga ka naiste solidaarsus ja selle teema esiletõstmine. Feministlik antropoloogia ja soouuringud Eestis on saanud olulise täienduse. Rikkalikest välitöömaterjalidest jõudis töösse vaid osa, seega tegelen teemaga kindlasti edasi. Lähiajal ootab avamist menstruatsioonistigma käsitlus ja seksuaalse minapildi, enesekehtestamise ning subkultuuride vastastikmõju. Aga ka iha ja selle kultuuriline konstrueerimine tänases päevas on teema, millega puutun seksuaalkoolitaja ja -nõustajana üha enam kokku ja mida kavatsen uurida seksuaalantropoloogina.
[1] Seksuaalse enesekehtestamise all pean silmas suutlikkust algatada seksuaalsuhteid ja eeldada seksuaalkogemustest naudingut, aga ka võimekust soovimatust kogemustest keelduda:
Loshek, E. A., Terrell, A. K. (2014). The Development of the Sexual Assertiveness Questionnaire (SAQ): A Comprehensive Measure of Sexual Assertiveness for Women. The Journal of Sex Research.
Greene, K., Faulkner, S. L. (2005). Gender, belief in the sexual double standard, and sexual talk in heterosexual dating relationships. Sex Roles, 53, 239–251.
Morokoff, P. J. (2000). A cultural context for sexual assertiveness. In C. B. Travis & J. W. White (eds.), Sexuality, society, and feminism (pp. 299–319). Washington, DC: American Psychological Association.
