Kõiki Kertu Saksa ameteid on ühendanud tema kultuuritaust ja loomingulisus, nii on ka nüüd, mil ta juhib ERMi. Tema põhimõte on see, et inimesed on ühtmoodi olulised ja arvamuste paljusus on tervitatav. Kõik ei pea alati ühel nõul olema ja kirglik vaidlus on lubatud, aga kui on soov koos edasi minna, tuleb leida ühisosa.

Eesti Rahva Muuseumi direktor Kertu Saks on töötanud ajakirjaniku ja Euroopa Sotsiaalfondi koordinatsioonijuhina, loonud ja vedanud eest Energia Avastuskeskust ning juhtinud Eesti Kultuurkapitali. Kertu Saksaga vestles Raigo Jahu.

Kui populaarne on praegu teadus? Kas teadlase karjäär tundub noortele ahvatlev?

Teadlase elukutse on kõigis praegustes kriisides kindlasti populaarsust kogunud, sest vastuseid oodatakse eelkõige teadlastelt. Eestis, mis on oluliste ülikoolide maa, pole kunagi olnudki aega, mil teadus kui elukutsevalik poleks inimesi üldse kõnetanud. Viimase 20 aasta jooksul on muidugi palju ka pingutatud teaduse populariseerimise nimel. Meil on Energia Avastuskeskus, AHHAA ja Rakett 69, muuseumid ja ülikoolid, kes teevad kõik selle nimel tööd ja mulle tundub, et õnnestunult.

Kelleks te soovisite lapsepõlves saada?

Minu unistus oli saada ooperilauljaks. Laulsin Ellerheina tütarlastekooris ja teisteski koorides ning esinesin solistina. Plaanisin konservatooriumi astuda, kuid armastus tuli vahele. Mu toona tulevane abikaasa läks Tartu Ülikooli ajalugu tudeerima ja minagi tulin Tartusse õppima. Võin öelda, et see oli hea otsus.

Kirjandus, ajakirjandus, teadus, kultuur, sotsiaalala, ajalugu – need on mõned valdkonnad, kus olete töötanud. Mis neid ühendab?

Kultuur. Kirjutasin oma doktoritöö ajakirjanduse toimetamiskultuuri muutusest. Analüüsisin nõukogudeaegset toimetamiskultuuri ja seda, kuidas muutus professionaalne praktika, kui vabas Eestis tekkis läänelik ajakirjanduskultuur. Selles valdkonnas tegin esimesed sammud teadlasena. Kultuuritaust on tulnud perega kaasa. Isa Kaarel Kilvet oli lavastaja, laulukirjutaja, muusik ja näitleja. Ema Krista Kilvet oli 23 aastat raadioajakirjanik, hiljem ka poliitik ja diplomaat. Lapsepõlvekodus oli meil looming ja kultuur alati kesksel kohal ja kogu mu tööelu on olnud kultuurivaldkonnaga seotud. Isegi siis, kui juhtisin Euroopa Sotsiaalfondi Eestis, oli sel seos kultuuriga – fond toetas kultuuri, rahastades haridust, ümber- ja elukestvat õpet.

2021. aasta detsembris alustasite tööd Eesti Rahva Muuseumi direktorina. Millised on teie eesmärgid selles ametis?

Kui ERMi eemalt vaatasin, siis tundus, et muuseumi põhitegevus ehk näitused ja teadustöö ei paista nii hästi välja kui muuseumis toimuvad sündmused, kontserdid ja teatrietendused. Kohapeal selgus, et see mastaap on veelgi suurem, kui ma aimasin. Peaaegu iga õhtu toimub üritus või kaks. See on muidugi tore, sest ERM on väga aktiivses kasutuses, aga minu eesmärk on peidust välja tuua ka muuseumi tõeline üdi – kõik see, mis peitub meie kogudes. Mind ennast väga vaimustab ajalugu ja kultuurilugu ning vastused küsimustele, miks me eestlastena oleme sellised, nagu me oleme; kuidas on meie kujunemist mõjutanud argikultuur; mis meid võiks tulevikus ees oodata jne.

Olen väga uhke selle üle, et esimene ERMi oma näitus, mis minu ajal siin avati, käsitleb just argikultuuri – „Praktiline ilu. Käekotid, rahakotid, kandekotid ja lahttaskud ERMi kogudest“. Selle aluseks on ERMi avatud muuseumihoidla kontseptsioon, kus on välja pandud suurem osa ühe teema esemeid korraga. Lisaks sellele, et seal näeb 18. sajandist kuni tänapäevani näiteid meie rahva praktilisest ja ilumeelest, on see ka suurepärane disaini- ja moenäitus. Näitus avati Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, ning seal on väljas enam kui 1300 eset: kooli- ja reisikotte, ranitsaid, ridiküle, kasetohust kotte, mis ehk tulevad kellelegi tuttavad ette maalt vanavanemate juurest.

Näitusel on palju tikitud ilu, mis tuli siinsetesse kodudesse möödunud sajandil Eesti Vabariigi ajal koos kodukaunistamise liikumisega. Seal on ka minu pere esemeid, kuna olen ühe kodutekstiilide kogu ERMile annetanud – veel enne seda, kui oleksin arvanud, et võiksin kunagi siin töötada. Meie pere annetuste hulka kuulus näiteks tolmulapikott, millele on tikitud aknalt tolmu pühkiv päkapikk, ja sibulakott, millele on tikitud peenrast sibulaid korjav päkapikk. Oleme kolleegidega arutanud, et võime näitust küll ise külalistele tutvustada, aga tegelikult võiks iga inimene nende asjadega kohtudes ka ise muuseumituuri teha ja rääkida lugusid, mis talle selle väljapanekuga seostuvad.

Kas pärast ametisse asumist tuli ka üllatusi?

Mõneti oli üllatuseks, kui oluline kunstinäituste paik on ERM. Siin on praegu Lõuna-Eesti suurimad pinnad kunsti näitamiseks. On küll kritiseeritud, et ERM on nagu kunstimuuseum, aga tegelikult on ka kunst meie teema. Meie kogudes on palju kunsti ja ERM on üht või teist serva pidi siiski kõigi valdkondade muuseum.

Kuidas rahvas saab oma muuseumi panustada?

ERM hoiab kogu aeg rahvaga ühendust. Kodulehel on alapealkiri „Osale“ ja kui sellel klõpsata, avanevad võimalused, kuidas saata meile oma lugu või täiendada meie kogusid. Praegu ootame näiteks lugusid ja kogemusi koroona teemal. ERMil on juba loomise algusest kirjasaatjate võrgustik – inimesed, kes süsteemselt jagavad meiega oma lugusid.

Lisaks on siin osalussaal, mille jaoks ootame inimestelt uute näituseteemade ettepanekuid. Igal aastal saadetakse meile kümmekond ideed ja külastajad valivad nende seast, millist näitust näha soovivad.

Kas ERMile on võimalik esemeid ka annetada?

Kodulehelt leiab koguhoidjate kontaktid. Nad paluvad esmalt saata eseme pildi, et oskaksime täpsemalt öelda, kas sarnane ese on meie kogus juba olemas. Kui ühte või teist eset on meil palju, siis annavad koguhoidjad väärt nõu, kuidas seda kodustes tingimustes hoida. Kui on soov esemeid annetada, siis julgustan ühendust võtma – kes teab, äkki leidub nende seas kultuurilooline pärl!

Mille poolest erineb teie praegune töö Energia Avastuskeskuse juhataja omast?

Arvasin, et erinevus on suurem, sest Energia Avastuskeskuse loomine oli puhtalt loominguline mängumaa. ERM on evalveeritud teadusasutus ja ses mõttes ülikoolidega sarnases rollis, sest teeme teadust ja teemade valikul tuleb leida kokkupuutepunktid meie teadlaste uuritavaga. ERMis ei ole vabadus näituste loomisel nii suur, aga töö on siiski sama loominguline nagu Energia Avastuskeskuses. Naudin väga siinset loomingulist õhkkonda ja koostööd kõrgelt haritud kolleegidega.

Miks võib mõnele inimesele tunduda füüsika rohkem teadus kui Eesti rahva uurimine?

See on ehk tingitud keeleerinevusest, sest inglise keeles science ei hõlma n-ö pehmeid teadusi, vaid loodus- ja reaalteadust. Ja siis ongi vahel nii arvatud, et need on ainsad, mis on olulised. Me näeme ju tänapäeval igal sammul, et kõik teadused on omavahel tugevalt lõimitud. Füüsika, matemaatika ja teised reaalteadused jõuavad teistesse teadustesse IT ja tehnoloogia kaudu. Kui sotsiaalteadlane, kultuuriloolane, ajaloolane või rahvusteadlane analüüsib andmeid, siis juba ongi see põimitud matemaatika, arvutiteaduse ja küberneetikaga.

Saan tuua näiteks oma poja, kes õppis ülikoolis küll filosoofiat ja keeli, aga kuna ta oli lapsepõlves ka suur arvutimängija, siis tegi ta magistritöö arvuti- ja videomängude keelest. Ka neil mängudel on oma keel. Ning need uurimused on IT ja keeleteaduse integratsioon. ERMis oli just ka Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva tähistav näitus, mis viis meid tema semiosfääri ehk selgitas tekstide, mõtete tähendusi. Kõik teadusvaldkonnad saavad lõpuks kokku tähendustes.

Valdkonnad on omavahel põimunud ka koroonakriisis – selleks et teada, mis saab ühiskonnast, on vaja mudeldada reaalainete abiga. Kokkuvõtvalt ei saagi tänapäeval enam pidada üht teadusvaldkonda teisest olulisemaks, sest neid ei saa lahutada.

Milline roll on muuseumidel ühiskonnas ja kuidas on see muutunud?

Muuseumide roll on kindlasti tuntav, sest nende olulisus kasvab. Huvitav on see, et jõuame ringiga tagasi sinna, kust muuseumid alustasid. Esimese rahvusliku ärkamise ja Eesti Vabariigi loomise ajal oli nii muuseumi kui ka ajakirjanduse ülesanne inimeste harimine ja õpetamine. Ajalehes ja muuseumis kirjeldati kaugeid maid, kuhu inimene ei pruukinud kunagi sattuda – tegeleti Eesti inimeste silmaringi avardamisega. Seejärel oli muuseum pigem pärandi säilitamise ja staatilise väljapaneku koht või uuemal ajal ka lihtsalt meelelahutuse pakkuja. Tänapäeval on muuseumid taas pigem avatud õpikeskkonnad, elukestva õppe koht nii lastele kui ka suurtele.

Üks mu suurtest huvidest ongi mitteformaalse hariduse teema, millega tegelesin ligi 20 aastat Energia Avastuskeskuses. Mitteformaalne õpe on kogemusõpe ja see, mida inimene õpib kogemusest, ei unune nii kergesti. Kooliharidus on tihti pelgalt formaalne ehk siis väliselt motiveeritud. Kui huvitav ei ole, õpitakse hinde pärast, lapsevanema rõõmuks või selleks, et vältida õpetaja kurjustamist. Nii ei jää aga õpitu väga kauaks meelde. Mitteformaalne õppimine on miski, mis toimub sisemise põlemise ja uudishimu ajel – seda saavad muuseumid põnevate näitustega käivitada.

Need korrad, kui kellelgi on olnud muuseumis huvitav, jäävad alatiseks meelde. Meenutage mõnd eredat muuseumikülastust ja te märkate, et mäletate näitust lausa eksponaatide kaupa. Ere elamus jääb saatma. Seda soovimegi ERMis pakkuda.