Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja.

Vadjalased on väike rahvakild, kelle põlised asualad jäävad Narva jõest itta Venemaa Föderatsiooni. Ajalooliselt kannab see piirkond Vadjamaa nime, viimaste aastasadade jooksul on see olnud halduslikult Ingerimaa või Peterburi kubermangu osa ning praegu kuulub Leningradi oblastisse. Vadjalased on elanud kõrvuti ning läbisegi isurite ja venelastega, alates 17. sajandist lisandusid naabritena ingerisoomlased. Vadja keel on (põhja-)eesti keele lähim sugulane, kuid selle kõnelejate hulk on väga kokku kuivanud. Kuigi näiteks 2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli vadjalasi 64, võis häid kõnelejaid nende seas olla vaid kümnendik. 2020. aasta rahvaloendusel nimetas end vadjalaseks 99 Venemaal elavat inimest (lisaks Eestis kümme inimest), ent hoolimata pisikesest tõusust arvudes on tegemist endiselt ohustatud rahvaga.

1848. aastal loendas Peter von Köppen Peterburi kubermangus kokku 5148 vadjalast. Vadjalaste ja virulaste omavaheline suhtlus pidi olema üsna tavaline. Narva linnas elavaid ja linna külastavaid vadjalasi on korduvalt mainitud kirjalikes allikates aastatel 1432, 1544 ja 1549. 19.–20. sajandil on vadjalased kasutanud oma, vadjapäraseid nimekujusid näiteks Narva, Narva-Jõesuu, Jõhvi ja Rakvere ning väiksematest paikadest Vaivara, Vasknarva ja Pühtitsa kohta. Narvas on vadjalased praegugi nähtavad – Narva Muuseumis on korraldatud Vadja Kultuuripäevi ning 2021. aastal avatud Narva Ingeri Majas käib regulaarne vadja kultuurielu.

Suhtlus on toimunud ka vastassuunaliselt. Kuna Vadjamaa jäi Eestimaa ja toonase Vene keisririigi pealinna Peterburi vahele, siis võisid eestlased kuni 20. sajandi alguseni vadja rahvaga kokku puutuda juba ainuüksi pealinna külastades. Lisaks asusid paljud eestlased alates 18. sajandist Peterburi linna ja selle ümbrusesse püsivalt elama.

Arvestataval hulgal vadjalasi on elanud ka Ida-Eestis. Kõige enam on neist andmeid Virumaalt, mõnevõrra ajalooliselt Tartumaalt (praeguste Jõgeva, Tartu ja Valga maakondade alalt) ning siit-sealt mujaltki. Siia elama asunud või muudel põhjustel eestlastega kokku puutunud vadjalased on kohalikku kultuuripärandisse endast maha jätnud terve rida jälgi.

Juba alates 1930. aastatest on arheoloogia andmetele tuginedes oletatud vadjalaste esivanemate pärinemist Virumaalt. Valter Langi järgi võis väljarändajate liikumine Virumaalt üle Narva jõe ida poole aset leida millalgi eelrooma ja rooma rauaajal (umbes 500 eKr – 450 pKr), mil Isuri platoo lääneosas levisid Põhja-Eestile iseloomulikud tarandkalmed. Ajapikku kultuurilised erinevused Eesti ja Vadjamaa rahva vahel suurenesid. Kindlasti süvendas neid Novgorodi poliitiline mõju kasv vadjalaste seas alates 12. sajandist ning sellega kaasnev slaavistumine, samas kui Eesti hõivasid 13. sajandi hakul katoliiklikud ristisõdijad. Siiski säilis mõlema rahva kultuuris palju sarnast. Näiteks vadja pulmalaule analüüsinud Ingrid Rüütel on välja toonud terve rida eesti lauludega ühtivaid jooni (motiivides, meloodiates ja esitusviisides), mida ta on põhjendanud peaasjalikult mõlema traditsiooni põlvnemisega läänemeresoome ühiskultuurist.

Nooremal rauaajal (9.–13. sajand) ja eriti keskajal (13.–16. sajand) leidis aga tõenäoliselt aset ränne Vadjamaalt Eestisse. Sellal levisid siin-seal Virumaal matusepaigad, kuhu on sängitatud ilmselt kusagilt Narva jõe tagant tulnud inimesed ja nende järeltulijad. Andmed nii-öelda vadjapärastest kalmetest on kokku võtnud arheoloog Priit Ligi. Välisilme põhjal jagunevad taolised matusepaigad kolme tüüpi: 1) maa-alused põletusmatused 9.–11. sajandist, 2) kääbastega kalmistud 12.–13. sajandist, 3) maa-alused hauad, mida markeerivad maa peal kivipiirded ehk nn žalnikud (14.–16. sajand). Kõige põhjalikumalt on uuritud Alutaguse suurimat kalmistut Jõugal, kust on teada 260 kääbast, mitu žalnikhauda ja üks maa-alune põletusmatus.

Jõuga matustest vanim on umbes 11.–12. sajandi vahetusse dateeritud maa-alune põletusmatus, mida oli osaliselt lõhutud ühe hilisema kääpa kuhjamise käigus. Kääpaid on lisaks Jõugale teada veel Ida-Virumaalt Kuremäelt, Sootaguselt, Vasaverest, Kurult, Kuningakülast (viimasest on ka andmeid maa-alustest põletusmatustest) ning Lääne-Virumaalt Palasilt. Ümara põhikujuga kääpad on kuhjatud liivast ning mõnikord ümbritsetud kiviringiga, kuid kive võib esineda ka kogumitena kääpakuhjatise sees. Kääbastesse on reeglina surnud maetud põletamata. Hauda on kaasa pandud peamiselt ehteid ja tarberiistu, harva münte, relvi või ratsavarustust. Jõugal leidub kääbaste kõrval žalnikutega haudu, mujal Virumaal neid pole. Samalaadsed nn vadjapärased kalmed asuvad ka Narva jõe paremkaldal – Olgin Krestis, Skarjatinas ja mujal.

Eesti 12.–13. sajandi matmistavadele on kääpad võõrapärased ja sama võib öelda keskaegsete žalnikute kohta. Küll on nad väga tavalised kalmevormid ida pool Vene aladel, sealhulgas Vadjamaal. Mõned surnutele hauda kaasa pandud ehted, näiteks kuljustega loomakujulised ripatsid ja naiste oimurõngad, on samuti iseloomulikud idapoolsetele aladele. Vadjapärastes kalmetes tavalised 12.–13. sajandi võreripatsid on küll hajusalt levinud üle Eesti, Põhja-Läti ja Loode-Venemaa, kuid kõige enam on neid leitud just Vadja- ja Virumaalt.

Õigupoolest on ida poolt Virumaale sisserännanute matmiskombestik kõige sarnasem Oudova (Gdovi) piirkonnale, mis asub uusajast teada-tuntud vadja asualadest lõunas. Seetõttu on Priit Ligi avaldanud kahtlust, kas Virumaale tulijad ikka olid kõik vadjalased või leidus nende seas inimesi ka mõne muu lähedase läänemeresoome rahvarühma, näiteks isurite seast. Päris täpselt me seda enam öelda ei oska, sest keskaegsel Liivimaal nimetati kõiki Narva jõest ida pool elavaid läänemeresoomlasi (sealhulgas isureid) vadjalasteks, samas kui Soomes ja Rootsis tunti sama ala Ingerimaana ja kõiki selle läänemeresoomlastest asukaid ingerlastena (st isuritena).

Matmispaikade levik näitab üsna ilmekalt, et kui Virumaa põhjarannikuvööndis valitsesid rauaaja lõpus eestipärased muistised, siis vadjapärased muistised levisid peamiselt Alutaguse lõunaosas. Küllap otsisid sisserändajad Virumaal vaba maad, mida Soome lahe äärsel klindipealsel selleks ajaks juba nappis. Novgorodi kroonikas kirjeldatakse 1215. aasta suurt näljahäda, mil inimesed olid sunnitud paremate elutingimuste otsinguil kodust lahkuma. Sel ajal võiski neid suuremal hulgal tulla Virumaale, kuid kindlasti esines sisserännet varem ja hiljemgi. Kui uusasukad olid end uues kodus sisse seadnud, muutusid nende kombed ja kultuur ajapikku sarnaseks muu Eestiga. Kirjalike allikate põhjal otsustades püsisid nad vähemalt keskajal veel eriilmelise etnilise rühmana. 1330. aastal on mainitud Tärivere talupoega Thoyuodas Wadi. Vene Nikoni kroonikas on Liivimaa sõja alguses 1558. aastal Vasknarva foogtkonnas elavate rahvaste seas nimetatud ka Баты (ilmselt saksakeelse Waten järgi), kelles võib ära tunda vadjalasi. 1583. aastal Voka külas elanud viis talupoega lisanimedega Waddtelain, Wattilain ja Wattilane olid arvatavasti samuti vadja päritolu, ehkki nemad võisid tulla Virumaale ka alles Liivimaa sõja (1558–1583) päevil.[*]

Vadja asukatele võivad osutuda ka mõningad Kirde-Eesti kohanimed. Neid on analüüsinud tuntud vadja keele ja rahvakultuuri uurija Paul Ariste. Tema hinnangul kajastavad Vai-tüvelised toponüümid vadja vanemat sisserändelainet Eestisse – ajal, mil vadjalaste rahvanimi võis kanda veel kuju vajjalaine(n). Kirde-Eestist on Ariste järgi taolised näiteks muinasmaakond Vaiga, kaks Vaiatut (üks Torma, teine Kadrina kihelkonnas), Vaeküla ning kaks Veiat. Hiljem arenes etnonüümist vajja vorm vad’d’a, mis on eesti keeles muundunud vadi kujuks. Selletüvelistest külanimedest tõi Ariste välja Vadi Torma kihelkonnas ja Vadiküla Väike-Maarja kihelkonnas, samuti terve rida Vadi-nimelisi talusid Ida-Eestis.

Pannes need toponüümid kaardile koos arheoloogia andmetega, saame veidi iseäraliku pildi. Kui vadjapärased kalmed koonduvad eelkõige Alutaguse lõunaossa, siis Ariste väljatoodud toponüümid asuvad Lääne-Viru ja Jõgeva maakonnas, jäädes justkui väljapoole sisserännanute tuumikala. Võib-olla on põhjus selles, et seal, kus vadja asukaid elas koos kompaktsemalt, ei pidanud nad vajalikuks elupaikasid oma rahva järgi nimetada. Küll aga võisid seda teha eestlastest naabrid, eriti kahe rahvarühma kokkupuutealadel. Sedasi võiksid Vai– ja Vadi-tüvelised kohanimed markeerida justkui eestlaste ja vadjalaste kunagist omavahelist piirivööndit. Kohanimede põhjal võib seega oletada, et vadjalasi on rännanud Eestis ajaloo jooksul laiemalegi alale, kui arheoloogia andmed seda näitavad.

Millegipärast pole Ariste kaalunud Vaivara ja Vaivina nimede võimalikku seost vadjalastega (võib-olla raskuse tõttu veenvalt seletada nende kohanimede tagumist osa). On küll osutatud, et kõik Vai-algulised kohanimed Ida-Eestis ei pruugi kaugeltki olla seotud vadjalastega. Võimalus neid Ida-Viru paiku vadjalastega siduda jääb siiski alles ning seda on mõni uurija ka teinud, näiteks Vaivara puhul Priit Ligi.

Viimaks puudutame põgusalt murdekeelelisi ja rahvakultuuri andmeid. Virumaal kunagi laialt kõneldud kirderannikumurde idaosal on mitmeid ühisjooni nii vadja keele kui ka Peipsi-äärse eesti keele idamurdega. „Kõige vadjapärasemaks on peetud Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkonna ning Vaivara kihelkonna lääneosa murdeid, kus esineb näiteks sage õ-häälik o asemel (eriti Lüganusel ja Jõhvis), v on kujunenud algsest uh-ühendist (jõvi ’jõhv’, javatama ’jahvatama’, vrd vadja javamaa) ning eitusverb on pööratav (minä en, sinä et … te ette, nämäd eiväd).“ Vadjalikud jooned ei pruukinud siinsetesse eesti murretesse sugeneda pelgalt aegade jooksul sisserännanud vadjalaste sulandumise tõttu idaeestlastesse, vaid ka pikaaegse omavahelise lävimisega.

Virumaa rahvariietest on kõige vadjalikumad jooned Iisaku kihelkonna nn poluvernikute ehk poluvertsikute rõivastel. Iisakumaa abielunaiste pearätt pavoi on etnograaf Aino Voolmaa tähelepanekute põhjal sarnane vadja ja isuri sabana nimetust kandva pearätiga. Meeste ja naiste jalarättide sääreosad olid poluvernikutel ja vadjalastel mõlematel pikkade ribadega. Uurijad on poluvernikuid pidanud vadja sisserännanute järeltulijateks, kes aja jooksul keeleliselt venestusid ning seejärel eestistusid, kuid selles küsimuses on õigupoolest veel üksjagu lahtist.

Mõned vadja ja viru rahvakultuuride ühisjooned on leitud ka setode seast. Paul Hagu on nimetanud setode kommet jätta põlluvilja lõikusel viimane vihk lõikamata ning ennustada seal olevate putukate järgi tulevast õnne, mis on olnud tuntud ka Kirde-Eestis, sealhulgas Virumaal ja Põhja-Tartumaal, samuti Vadjamaal. Tava puudub vahepeale jäävatel lõunaeestlastel, küll aga on teada Peipsi-tagustel venelastel, osutades ajaloolisele suhtlusteele mööda Peipsi-Pihkva järve ja Narva jõge.

Ühisjooni on ka vadja ja eesti rahvapärases ehituses, näiteks ahjuesises koldes, ristpalkide nurgaseostes ja õlgkatuse katmistehnikas ning ehitus- ja sisustusalases sõnavaras. Eesti ja vadja saunakultuuri ühisosa seisneb sarnastes vihtlemissõnades ning pulmalauludes esinevates saunaga seotud motiivides. Nähtusi, mis on eelkõige omased vadjalastele ja idaeestlastele (kuid mitte mujal Eestis), on etnograaf Tamara Habicht seostanud just vadja sisserändajatega Ida-Eestis.

Pole alati lihtne seletada iga ühise joone päritolu Viru- ja Vadjamaa tavades. Mõned neist kuuluvad tõepoolest ilmselt aega, mil vadjalased polnud veel kirde-eestlastest kultuuriliselt eraldunud. Seega võivad need pärineda juba eelrooma ja rooma rauaajast. Arheoloogilised, kirjalikud ja keelelised andmed räägivad vadjalaste sisserändest Virumaale muinasaja lõpul ning kesk- ja varauusajal, mis kindlasti jättis oma jälje idaeestlaste rahvakultuuri. Selle kõrval on aga kaalukas olnud kahe naaberrahva omavaheline lävimine aastasadade jooksul näiteks kauplemisel või ajutistel töökäikudel.

Tekst põhineb artiklil „Vadjalaste pärand Virumaal“ (Sillamäe Muuseumi toimetised, I. Tundmatu Sillamäe lätted. Kodulookonverentsi „Tundmatu Sillamäe. Lätted“ materjalide kogumik. Sillamäe, 2021, 46–50).

Kirjandus:

Ariste, P. 1961. Vadjalastest Narvas 1549. aastal. – Keel ja Kirjandus, 9, 543.

Ariste, P. 1965. Vadja kohanimedes. – Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost. Tallinn, 91–106.

Eesti kohanimeraamat. Koostanud Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Tallinn, 2016.

Ernits, E. 2020. Vadja asustusnimed. – Emakeele Seltsi aastaraamat, 65 (2019). Tallinn, 23–62.

Habicht, T. 1982. Vadja-isuri rahvaarhitektuuri eripärast. – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi. Tallinn, 27–29.

Hagu, P. 1978. Setude etnogenees agraaratavandi valgusel. – Keel ja Kirjandus, 10, 616–623.

Heinsoo, H. 2012. Õppõmizõ alku on rankk… Vadja keele õpetamisest Vadjamaal. – Soome-ugri sõlmed, 2010–2011. Fenno-Ugria, 76–81.

Köppen, P. von 1867. Erklärender Text zu der Ethnographischen Karte des St.-Petersburger Gouvernements. – Kaiserliche Akademie der Wissenschaften. St.-Petersburg.

Lang, M. 2005. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. – Mäetagused, 25, 77–102.

Lang, V. 2018. Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus, 28. Tartu.

Laul, S. 1982. Vadja hõimude kujunemisest. – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi. Tallinn, 18–23.

Ligi, P. 1993. Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9.–16. sajand). – Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil. Muinasaja teadus, 2. Tallinn, 7–175.

Ligi, P. 2013. Etnilistest oludest Alutagusel muinas- ja keskajal. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. 2., parandatud ja täiendatud trükk. Rakvere – Tartu, 13–18.

Ligi, P., Valk, H. 1993. Vadjapärased kalmistud Tartumaal (13.–15. sajand). – Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil. Muinasaja teadus, 2. Tallinn, 176–214.

Moora, A. 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest. Tallinn.

Moora, H. & Moora, A. 1964. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat, XIX. Tallinn, 188–209.

Must, M. 2013. Ida-Virumaa murdelisest taustast. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. 2., parandatud ja täiendatud trükk. Rakvere – Tartu, 19–43.

Prozes, J. 2023. Uurali rahvad ja Venemaa 2020. aasta rahvaloendus. – Sirp, 10.02.2023.

Pullat, R. 2004. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn.

Rüütel, I. 1970. Vadja pulmalauludest ja nende suhetest Eesti laulutraditsiooniga. – Läänemeresoomlaste rahvakultuurist. Tallinn, 64–93.

Valk, H. 2004. Võre, sõel ja rist: võreripatsid ja nende tähendus. – Setumaa kogumik, 2. Uurimusi Setumaa arheoloogiast, geograafiast, rahvakultuurist ja ajaloost. Tallinn, 233–313.

Voolmaa, A. 2013. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn, 45–73.

[*] Sillamäe 2020. aasta külakalmistu arheoloogilistel päästekaevamistel leiti luustik, mille kaelas olnud klaashelmeste ja kauriteokarpidega kee on omane 16.–17. sajandi Vadjamaa ehtekultuurile. Matus annab ka kaudselt tõendust vadjalastest Virumaal veel varauusajal. – Martin Malve (Tartu Ülikool) suuline teade autorile 23.12.2020.