Reet Mark, näituste peaprodutsent.
„Nad on mu silma ees varasest lapsepõlvest alates tänase päevani. Nad on rikkalikud ja rõõmsad värvilaigud seintel. Nad on õhtuvalguses isemoodi, hommikuvalguses hoopis teised. Nad on rõõmsamad selge ilmaga ja sordiini all sombusel päeval. Nad on seltsilised ja saatjad, kindel osa kodust.“ Nii kirjutab Anu Raud piltidest, mis asuvad tema kodus ja mis moodustavad perekond Raua kunstikogu.
Kogus on palju graafikat, maale ja üks skulptuur. Teoste valmimisaastad jäävad 19. sajandi lõpu ja 21. sajandi kahe esimese aastakümne vahele. Mart, Valda ja Anu Rauale on oma teoseid kinkinud Eduard Wiiralt, Adamson-Eric, Mari Adamson, Paul Liivak, Natalie Mei, Aino Bach, Viive Tolli, Peeter Mudist, Tiit Pääsuke.
Üks tuntumaid neist on kahtlemata Peeter Mudisti maal „Annab käppa“, mille ta Anule kinkis. See maal Anust ja tema koerast Kaarost on väga südamlik pilt – Newfoundlandi tõugu Kaaro oli Anu teine koer, kelle ta sai oma 16. sünnipäeva kingituseks.
Hiljaaegu leidis Anu oma ema Valda kirja, mis saadetud toona sanatooriumis olnud isale. Valda Raud kirjutas, et Anule sai kingitud kallis tõukoer. Kutsika ostmiseks laenanud ta raha Kersti Merilaasilt ja nüüd loodab ta, et Mart aitab tal seda võlga tasuda. Anu sellest muidugi midagi ei teadnud. Tema oli lubanud elu lõpuni ainult sitsiriietes ja sandaalides käia, kui ainult selle koera saaks.
Kaaro oli Anule lõpmata kallis ja nad tegid koos igasuguseid põnevaid asju. Koer oli suur tšempion ja väljaõppelt koguni nii hea, et kuulus sõjaväekohuslaste hulka. (Tänu sellele jagati talle normatiivset lihapajukit, mida kogu pere tänulikult sõi.) Kaaro elas aktiivset ja toredat elu ligi 10 aastat ja suri siis. Muidugi oli see Anule suur kaotus. Ta kirjutas Kaarole mõeldes jutu „Taevakoerad“, mis ilmus Loomingus. Mõned kuud pärast seda nägi ta Kääriku alleed pildi tulevat Peeter Mudistit, suur pilt käes. Kohale jõudnud, andis ta maali Anule ja ütles: „Võta, mulle meeldis su jutt.“ Anu sõnade järgi on see üdini tema pilt.
Peeter Mudist (1942–2013). Annab käppa. Õli, lõuend.
Kogu Raudade pere on alati olnud väga seltskondlik, tihedalt käidi läbi ka kunstiinimestega nii enne sõda kui ka nüüd, 21. sajandil. Mart ja Valda olid varmad pilte ka ostma – nii on kogusse saadud Karl Pärsimäe, Paul Burmani, Endel Kõksi, Erich Pehapi, Edgar Valteri ja Elmar Kitse teoseid.
Oma halvematel päevadel oli Mart Raud alati torisenud: „Mis kodu see on, kus ei leidu ühtegi Ado Vabbe maali!“ Kuid just Vabbe maal on jäänudki ostmata.
1935. aastal ilmus Mart Raual romaan „Kirves ja kuu“. Ilmselt oma elukogemuse najal kirjeldab kirjanik seal karmi taluelu argipäeva ja boheemlasliku elulaadi vastandumist. Talumehe poeedist poeg tahaks kaunis looduses ainult luuletada, ent peab hoopis kodutalus rasket tööd tegema. Tema luuletamist ei pea keegi miskiks. Samasugune konflikt oli kindlasti kunstnik Karl Pärsimäe elus – pidi ta ju Pallasegi mõneks ajaks poolele jätma, et kodutallu appi minna. Kuigi tõele au andes peab ütlema, et tema kunstitegemist toetati kodus nii vaimselt kui ka rahaliselt. Ometi pidi romaan kunstnikule meeldima, sest kirvest ja kuud on Pärsimägi maalinud mitmel pildil.
Mart Raud oli sellest väga meelitatud ja tahtis pärast maalide nägemist näitusel väga üht pilti osta. Paraku ei tulnud ta selle peale, et oma soovi täpselt kirjeldada, ja olevat tööd lahti pakkides olnud väga pettunud. Kuna „Kirve ja Kuu“ nimelisi pilte oli mitu, saadeti talle natuke vähem värviline variant. Kui neid pilte omavahel võrrelda, saab Mardi pettumusest hästi aru.
Karl Pärsimägi (1902–1942). Kirves ja Kuu. 1936–37. Õli, lõuend
Karl Pärsimägi. Kirves ja kuu. 1936-37. Õli, papp. 51,6×41. Tartu Kunstimuuseum
„Kirve ja kuu“ motiivil on Anul valminud ka vaip.
Mitu kunstnikku on soovinud Raudade pereliikmeid portreteerida. Eriti Mart Rauda, kellest telliti ka ametlikke portreid. Anu palusid endale poseerima Aino Bach, Olga Terri, Viive Tolli ja Leili Muuga ning temast on portree teinud ka Aapo Pukk. Kuid Valda Rauast on kahjuks ainult üks Leili Muuga tehtud portree. Ühe varajasematest Mart Raua portreedest on aga maalinud Paul Liivak.
Paul Liivak (1900–1942). Mart Raua portree. 1920. aastad. Akvarell, paber
Paul Liivak sündis 1900. aastal Järvamaal Ambla vallas taluniku peres. Kunstihariduse omandamist alustas ta Tallinna Kunsttööstuskoolis, kus õppis 1915–18. Liivak võttis osa Vabadussõjast ning saabus oktoobris Pallase avamisele peaaegu et rindelt. Pallases õppis ta aastail 1919–21. Aastal 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, mõne aja pärast jäi ta Leningradi blokaadirõngasse ja suri seal 1942. aastal. Paul Liivaku loomingus on kaks poolt: leebeloomulised, rahvusromantismi hõngu kandvad akvarellid, peamiselt loodusvaated ning teisalt tema eriilmeline, peaaegu unenäoline graafika. Tehnikana kasutas ta tookord uudset linoollõiget. 1930. aastatel ilmus temalt veel kaks graafikamappi, peamiselt loodusvaadetega. Hilisemal ajal loob ta ka detailirikkaid ning suures formaadis sulejoonistusi.
Meeleolukas akvarell noorest lootustandvast kirjanikuhärrast on maalitud ilmselt 1920. aastate keskel. Portree kinkis Anule tema vennanaine Aino Pervik pärast Eno Raua surma. Eno Raud oli Anu Raua poolvend, tema isa ja ema (Mart ja Lea) lahutasid 1940. aastal ning Eno kasvas oma ema Lea Nurkse peres.
Kogu pärliks ja ainsaks skulptuuriks on aga Ferdi Sannamehe Mart Raua portree.
Ferdi Sannamees (1895–1963) Mart Raud. 1924. Pronks
Ferdi (Ferdinand) Sannamees sündis Tartumaal Otepää kihelkonnas taluniku peres. Pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust, Eesti kaitseväkke mobiliseerituna astus ta esimeste õpilaste seas 1919. aastal Pallasesse, kus õppis nii maali, graafikat kui ka skulptuuri. 1920. aastal läks ta skulptuuriateljeesse Anton Starkopfi õpilaseks. 1925. aastal sai temast aga Jaan Koorti järglasena Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud. Täiendas ennast Pariisis. Sannamehe eelistatumaks žanriks oli portree. Tuntumad varasemad tööd on „Reaali poiss“, Tammsaare mälestusmärk Albus ning Tartu Athena kino skulptuurkaunistused. Sõja ajal oli ta evakueeritud Moskvasse. Aastatel 1944–50 tegutses ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõuna ja alates 1950. aastast vabakunstnikuna.
Mart Raua portreega lõpetas Sannamees Pallase. Ilmselt meeldis talle noormehe tüpaaž. Anu mäletamist mööda oli kunstnik suur jutuvestja.
Perekondlik pärl on ka Anu emapoolse vanaema portree.
Tundmatu kunstnik. Eliisabet Aaviste. 20 sajandi algus. Õli, lõuend
Eliisabet (Kamberg) Aaviste (1899–1974) portree on maalitud Peterburis, ent kunstnikku kahjuks ei teata. Eliisabet abiellus 1917. aastal lätlasest sõjaväelase Voldemar-Attis Avotsisega, 1920 sündis Anu ema Hedvig/Valda. 1936. aastal eestindasid nad oma nime Aavisteks. Anu vanaisa oli elukutseline sõjaväelane, kes edutati 1939. aastal kolonelleitnandiks. Ta arreteeriti 27. juunil 1941 ja lasti maha sama aasta 14. detsembril Venemaal Kirovi linna vanglas nr 1. Vanaema elas elu lõpuni Raudade peres Vaarika tänaval.
Palju töid on Anule kinkinud lapsepõlvesõbrad ja õpingukaaslased kunstiinstituudist. Ilmselt ei ole kuskil muuseumis noore Jaan Klõšeiko maali või Jüri Arraku 1964. aastast pärit soosterlikku õnnitluskaarti. Väga võluvad on verinoorte Aet Maasiku ja Aarne Mesikäpa akvarellid. Anule on väga kallid õpetaja Leila Pärtelpoja Kääriku talu sisevaated.
Jüri Arrak (1936–2022) Maastik põues. 1964. Tint ja värviline tint, papp
Aarne Mesikäpp. Heimtali veski. 1965. Akvarell, paber
Aarne Mesikäpp sündis Hageri vallas taluniku perekonnas. 1955–60 õppis ta Tartu Kunstikoolis teatridekoratsiooni ja 1960–66 ERKIs graafikat. Alates 1967. aastast on ta olnud kunstiinstituudi õppejõud ning graafikakateedri juhataja. Ta on kujundanud palju kunstiraamatuid ja teinud ka vabagraafikat.
Kääriku tallu sattus ta juba Tartu Kunstikooli praktika ajal, aga ka kunstiinstituudi raames. Aarne loodud akvarelli ostis Mart Raud ära, sest see kujutas tema lapsepõlvekodu. Kunstnik olnud oma (oletatavasti) esimese honorari üle nii õnnelik, et roninud Kääriku talu katusele ja hõisanud sealt üle terve metsa.
Anu Raua 80 aasta juubelile pühendatud kunstikogu näitust saab ERMi B-fuajees vaadata kuni 13. juulini. Näituse on koostanud Reet Mark. Juuni lõpus on oodata ka kataloogi.
