Valu pildile ei jää – milliste valude käes vanad eestlased pidid kannatama?

Eeva-Liisa Sibul ja Eda Vallimäe, füsioterapeudid

Selles blogipostituses on juttu valusündroomidest, mis võivad olla vanadel fotodel nähtavate tööasenditega seotud. Püüame seostada võimalikke kaebusi tänapäeva terminoloogia ja leevendusvõimalustega. Ka tänapäeval esineb inimestel tööst tingitud kaebusi, mis on oma olemuses alltooduga väga sarnased. Soovime toonitada, et fotode põhjal koostatud analüüs on puhas spekulatsioon ning inimkeha kohanemisvõime on aukartustäratav! Piltidel töötavatel inimestel võis esineda kirjeldatud kaebusi ja võis ka mitte – valu ju pildile ei jää!

026536_ERM_Fk_443_28Miko Ode tasob, Setumaa, 1923. Ilmari Manninen. ERM Fk 443:28

Kahjuks ei ole me pädevad seostama võimalikke valusid toonaste ravivõtetega, mis võisid olla mõne kaebuse puhul vägagi asjakohased. Kindlasti ei ole meie eesmärgiks naeruvääristada rahvameditsiini, aga samal ajal oleme tänulikud, et kaasajal on olemas ravijuhised ning teadmine, millised sekkumised on tõhusad ning millised seda ei ole.

[#Beginning of Shooting Data Section] Nikon D200 Focal Length: 50mm Optimize Image: Custom Color Mode: Mode II (Adobe RGB) Long Exposure NR: Off High ISO NR: Off 2012/11/05 16:37:18.4 Exposure Mode: Manual White Balance: Preset d-2 Tone Comp.: User-Defined Custom Curve RAW (12-bit) Metering Mode: Center-Weighted AF Mode: AF-S Hue Adjustment: 0° Image Size: Large (3872 x 2592) 1/30 sec - F/8 Flash Sync Mode: Not Attached Saturation: Normal Color Exposure Comp.: 0 EV Sharpening: High Lens: 50mm F/2.8 D Sensitivity: ISO 100 Image Comment: [#End of Shooting Data Section]Naine – kartulivõtja, Jämaja, 1930. Carl Oswald Bulla. ERM Fk 580:12

Ilmselt me teame kõik, mida tähendab alaseljavalu pärast kartulivõttu. Tänapäeva inimene mõtleb, toetudes puudulikele teadmistele ja hirmutavatele lugudele lülisambaprobleemidest, et tõenäoliselt on seljas midagi tõsiselt korrast ära, diskid välja sopistunud ja hakkab abi otsima, soovides leevendust massaažist või manipulatsioonidest. Kõige tõenäolisemalt on pärast kartulivõttu tekkinud alaseljavalu tingitud seljalihaste ülevenitusest ja ühekordsest ülekoormusest. Kõige õigem on sellisel juhul lasta oma seljal puhata, olles siiski aktiivne oma võimaluste piires. Kui meie tarvitame valu puhul esmajärjekorras mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, siis vanarahvas leidis leevendust tõenäoliselt ravimtaimedest või ehk kärakast (seda tarvitatakse ka tänapäeval). Muidugi aitas lihaspinget leevendada ka saun ja kõva vihtlemine! Võib arvata, et vanarahvas ei muretsenud liigselt oma koormusjärgse akuutse seljavalu pärast ja elutarkuse kogunedes mõisteti, et see on mööduv nähtus, kordudes taas järgmisel aastal.

[#Beginning of Shooting Data Section] Nikon D200 Focal Length: 50mm Optimize Image: Custom Color Mode: Mode II (Adobe RGB) Long Exposure NR: Off High ISO NR: Off 2012/04/23 10:14:30.0 Exposure Mode: Manual White Balance: Preset d-4 Tone Comp.: User-Defined Custom Curve RAW (12-bit) Metering Mode: Multi-Pattern AF Mode: AF-S Hue Adjustment: 0° Image Size: Large (3872 x 2592) 1/8 sec - F/8 Flash Sync Mode: Not Attached Saturation: Normal Color Exposure Comp.: 0 EV Sharpening: High Lens: 50mm F/2.8 D Sensitivity: ISO 100 Image Comment: [#End of Shooting Data Section]Linaketramine (“linaketrämine”), Mari Egipti linu ketramas (“linnu keträmen”). Sangaste khk, Tõlliste Õru vaestemajas, 1935/1936. Helmi Tera. ERM Fk 914:25

Pildilt paistab, et ketramine põhjustab sundasendeid ka õlapiirkonnas, kus staatilise koormuse alla satuvad lihased, mis painutavad õlavart õlaliigeses. Ketramine nõuab palju lihasvastupidavust, et tööasendit hoida. Kui keha koormustaluvus pidevalt ületatakse, tekib reaktsioonina tõenäoliselt valu.

Vokk ei tundu kohandatava töövahendina, mida me tänapäeval oma töövahenditelt ootaksime. Asend voki taga on töötajal ebasümmeetriline või on see nii foto tegemise pärast. Jalg, mis tallalauda tallab, väsib ka tõenäoliselt kiiresti. Selgusetuks jääb, kas voki taga töötades saab töötavat jalga väsimuse tekkides vahetada või ei. Kui see ei peaks võimalik olema, vaatame otsa alajäseme ülekoormamisele!

Arvestades, et vanarahvas töötas peamiselt kätega ja töö võttis aega, on ülalnimetatud kaebused väga tõenäolised. Kindlasti aitas taaskord saun ja kõva vihtlemine.

Ketramine kui monotoonne ja pikka aega kestev töine tegevus oli tõenäoliselt seotud ülajäsemete ja labakäte ülekoormussündroomidega, nagu näiteks karpaalkanali sündroom. Selle tekkimist soodustab eelkõige pidev sõrmede ja randmete painutamine ja objektide haardes hoidmine. Karpaalkanali sündroom on mediaannärvi pitsumine randmekanali ahenemise tõttu, mis tekitab sõrmedesse tundlikkushäireid (tuimus, torkimine, käte suremine) ja käte jõu langust. Samasugused kaebused on patsientidel, kes töötavad kätega, ka tänapäeval. Soovitame kaebuste raviks kasutada öiseid ortoose, käe- ja küünarvarrelihaste venitusi, sirutussuunalist liigutust teostavate lihaste tugevdamist ja närvimobilisatsioone. Painutussuunalised liigutused randmest võivad põhjustada kaebusi ka küünarliigese piirkonnas. Sellisel juhul on tegu mediaalse epikondüliidiga, mis kujutab endast küünarvarre painutajalihaste kinnituskoha ülekoormussündroomi ja degeneratiivseid muutusi kõõluskoes. Tänapäeval on olemas spetsiaalsed harjutusprogrammid seisundi raviks ja epikondüliidi vöö. Valu leevendamiseks ja kudede taastamiseks kasutatakse kõikvõimalikke aparatuurseid ravimeetodeid. Kuidas vanarahvas mediaalset epikondüliiti ravis, võime vaid oletada.

026492_ERM_Fk_439_496Heinaniitja. Ernst Wittoff. ERM Fk 439:496

Vikatiga niitmine nõuab töötajalt mitmesugust võimekust. Niitmine on kestev rütmiline töö ülajäsemetega, mis nõuab üksjagu jõudu ning kiirust. Nimetaksime seda aeroobseks ehk vastupidavusiseloomuga liikumiseks. Ehkki vastupidavustreening on hea südameveresoonkonnale, siis pilti vaadates võib ette kuulutada mõningate skeletilihassüsteemi probleemide peatset tekkimist. Niitmine tekitab vaieldamatult suurt koormust õlaliigest ümbritsevatele lihastele ja lülisammast ümbritsevatele lihastele. Kas koormus töötegija jaoks ka valukaebusena avaldus, sõltus kõige tõenäolisemalt sellest, kui pikalt tööd tehti. Järkjärguliselt koormust suurendades on inimkeha võimeline hakkama saama väga suurte pingutustega. Kui aga heinaajal oli vaja korraga väga suured alad niita, tekkis tõenäoliselt ülekoormussündroom. Ühesuunaline roteerimine seljast põhjustab seljalihaste ebavõrdset arenemist ja pikaajalisel ühekülgsel koormusel võivad olla tagajärjed inimese rühile. Keha kohandub sellega, mida kehalt nõutakse, struktuur kohaneb funktsiooniga. Vikatiga niitmisel tuleb pöörata üksjagu tähelepanu sellele, mis toimub jalge ees. Kui pikka aega pead ja kaela ette küünitada, põhjustab see pingeid ning valulikkust trapetslihases. Rahvasuu nimetab seda piirkonda kaelasoonteks. Ütleks, et saun ja vihtlemine on ravis esmavalikuks!

028795_ERM_Fk_213_224Kangakuduja Polska talus, Sootaga vald, 1911. Johannes Pääsuke. ERM Fk 213:224

Kanga kudumist kangastelgedel võiks pidada tänapäeva mõistes istuva iseloomuga tööks. Kuigi kudujat ei ohusta otseselt need tegurid, mis füüsilise töö tegijat, väsitab ning nõrgestab järjepidev istuv tööasend siiski. Selleks, et istuvast tööviisist tingitud tervisekaebusi vähendada või leevendada, näevad kaasaegsed liikumissoovitused täiskasvanutele ette, et istuval töökohal tuleb teha tööpause iga kahe tunni tagant ning liikuda enne uuesti istumist 5-10 minutit.

Päev läbi kangastelgede taga istujal võivad aja jooksul kujuneda mitmed valukaebused näiteks kaelas, seljas, üla- või alajäsemetes, mis on tingitud staatilise kehasendi hoidmisest või vähesest liikumisest. Isegi siis kui kuduja rüht on ideaalne – nagu võib näha juuresolevalt pildilt – võib tema keha liikumise variatiivsuse puudumise tõttu millalgi streikima hakata. Ühte ja õiget asendit ei ole olemas: keha vajab eritüübilist liikumist, et säilitada funktsionaalsus. Näiteks seljakaebuste puhul on tihti probleemiks just lülisamba vähenenud loomulik liigesliikuvus, mitte kõhu- ja seljalihaste vähene jõud, nagu tihti arvatakse.Töö ise ei ole aga siinkohal treeninguks: hea rühi ja staatilise tööasendi hoidmist tuleb treenida! Selleks soovitatakse jõutreeningut 2x korda nädalas minimaalselt 20 minutit, mis arendab keha koormustaluvust.

Kuduja tööasend rippes jalgadega pärsib lümfi- ja vereringe tööd ning seeläbi soodustada ka sääre- ja hüppeliigeste turseid ning valulikkust.

314275_ERM_Fk_607_11Kuigu kivimurd, Kaarma khk, 1931. Alfred Veitmann. ERM Fk 607:11

Sellel pildil näeme kaht meest tegemas midagi, mida tänapäeval nimetatakse raskuste käsitsi teisaldamiseks. Nii suurte kivikamakate veeretamisel on töömehel kaks valikut – teha liigutust õigesti ja saada tugevaks või teha seda ebaergonoomiliselt, muretseda endale vigastus ja minna koju tagasi. Tõenäoliselt õpiti õiged töövõtted selgeks töö käigus ja mehed, kes kivimurrus töötasid, olid tugevad kui härjad.

Rasket füüsilist tööd tegevat inimest tuleks käsitleda kui profisportlast, kes vajab õigesti ajastatud puhkeaega, tööd teinud lihaste hooldamist venituste ja massaaži näol ning tasakaalustatud toitu keha taastamiseks. Kui töölise keha seda aga ei saa, võib tekkida hulk probleeme, millest kõige tõenäolisemateks võib pidada seljavalu mehhaanilisest koormusest, käte suremist tööst tingitud ülemise torakaalapertuuri kompressiooni sündroomist, piriformise sündroomi, seljalihaste või isegi lülisamba struktuuride vigastusi. Tööliigutusi, mida pildil kivi kallal tegutsevad mehed omal ajal tegid, püütakse tänapäeval matkida funktsionaalsel jõutreeningul, kus lükatakse, tõmmatakse ja veeretatakse raskusi.

Raskuste käsitsi teisaldamiseks on loodud hulk reegleid: tõsta jalgade jõuga, hoia selg sirge (seda kahjuks pildilt ei näe), ära tõsta koos pöördega, kasuta abilist ja abivahendeid.

Kui töömehed kõike seda silmas pidada oskasid, võib öelda – tugev!

Leave a Reply