Katrin Kullo*

Eelmisel suvel oli mul võimalus viibida suurepärasel seiklusel – kogudes bakalaureusetööks uurimismaterjali Euroopa linnatänavatelt. Nimelt otsustasin teada saada, mida tähendab elu tänavamuusikuna ja nii õppisin koos uurimispartner Henriga selgeks mõned laulud kastitrummile ja kitarrile ning alustasin linnapildi vaatlemist hoopis avatuma, tänavamuusiku pilguga. Juba Tartus kohtusime tänaval vaimustavate muusikutega ja hiljem Euroopas rännateski imestasin alatasa spontaansete eluolukordade üle. Selle postituse pühendangi etnoloogiliste välitööde võludele – stseenidele, millega ehk igal erialal kokku ei puutu.

Katrin ja Henri Berliinis vabal laval. Foto Kristiina Omri

I
Tartu

Tartus oli kõik minu uurimisteemaga seonduv puhas õnn. Päeval, mil olin kinnitanud, et alustan tänavamuusikute uurimist, mängisid minu korteri aias kaks tüdrukut torupille ja mõni aeg hiljem kohtasin Tartu-Tallinn bussis juhuslikult kaht oma põhilist informanti Beni ja Quentinit. Vast kõige enam silmi avav sõprus tekkis aga klarnetimängija ja ränduri Rainiga ning tema koera Berlioziga. Esmalt vestlesime kevadel Pirogovi pargis pooljuhuslikult ja poolstruktureeritult tänavamuusikuelust. Talvel leidsin end juba Raini reisiluulekogu printimas ja paljundamas. Et eksemplarid autorile jõulukingina üle anda, olime kutsutud tema skvoti eripalgeliste asukate luuleõhtule. Sinna me ka läksime: küünlavalgus, karge talveõhtu (mis avaldus ka tubases temperatuuris), luuletajaid igast kandist ning omatehtud veinibaar. Hiljem tutvusime ülakorrusel Raini toas tema veel trükimasina kõrval õiget aega ootava reisiromaaniga ja rääkisime ligikaudu seitsmeruutmeetrises katusekorteris umbes seitsme inimesega elust ja inimestest.

Tänavamuusik Rain, kaaslane Andreas ja koer Berlioz. Foto Katrin Kullo

II
Göteborg

Olime ühel vaiksel esmaspäevaõhtul Göteborgi vanalinnas, Zara kaupluse ees just oma hittlooks kujunenud Puškini “Talismani” mängimas, kui Puškini luuletusest rahvaviisile sai õige pea Eesti-Rootsi-Somaalia räpilugu. Meie duole ilmus ei-tea-kust kaasa tantsima ja räppima üks Somaaliast pärit noor mees. 15minutilises improviseeritud räpiloos said südamelt räägitud elulised teemad nii rootsi kui inglise keeles. Et osutusime taustabändina veenvaks, saime kiituseks mehelt ka ühe ilmselt tähendusliku kingituse – plastmassist hõbedase sõrmuse.

Göteborgi palk ja kingitud plastmassist sõrmus. Foto Katrin Kullo

III
Lille

Ka Kirde-Prantsusmaal, Lille’is ei puudunud interaktsioon publikuga. Enesele teadmata olime end muusikat mängima seadnud erru läinud katoliku vaimulike residentsi vahetusse lähedusse. Meie muusika kandus ka sealsetesse tubadesse, sest meie juurde tuli käimisraami abiga vähemalt 90aastane abee härra Carette. Kõik temas oli mõnusalt elukogenud ja iga liigutus tohutult aeglane: pikkamisi kummardus ta meie tamburiinini, võttis selle kätte ning pani justkui muuseas endale pea peale. Hiljem transformeerus nii mõnigi meie esitamisel olnud lauludest härra Carette’i abiga hoopis “Amazing Grace’iks”. Seekord saime kingituseks piparmündimaitselisi kompvekke, abee õnnistuse ning kirja heade soovide ja ametliku templiga.

IV
Pariis

Pariisis mängisime Montmartre’i jalamil kümnete kohvikute ja sadade turistide vahel. Meist möödusid kaks itaalia poissi – trummar ja kitarrist nagu meiegi – ja ütlesid kindlameelselt, et peaksime jõud ühendama ja koos jämmima. Improviseerisime ligi pool tundi: see oli tohutult lõbus, katsetasime üksteise pille ja mängisime soolosid. Varsti pidid aga poisid bussile kiirustama ning hetkel, kui ka meie oma pillid kotti saime ja viimase luku kinni tõmbasime, hakkas taevast sadama paduvihma ja sähvima äike. Põgenesime koos kõigi teiste läbimärgade Montmartre’il uitajatega vihma eest peitu maa alla metroojaama ja sõitsime lõbusas suvises meeleolus ööbimispaika – piletit ei olnud tol ööl kellelgi mahti osta.

Kõik need kirjeldatud seigad tänavamuusikuelust olime ka üles filminud, kuid kogu materjal langes päeval pärast toredat õhtut Montmartre’il varguse ohvriks. Kes on mõnel dokumentaalfilmifestivalil meie materjali linastumas näinud, võib sellest teada anda.

Nii kogusin ma empiirilist materjali oma bakalaureusetöö tarbeks. Tänu kogu uurimisprotsessile sain palju teada nii enda kui ka erinevate maailmas tegutsemise ja elamise viiside kohta. See mind etnoloogia juures kõige enam paelubki – tuleb minna õue ja kogeda maailma, kasvada koos oma uurimusega.

* Katrin Kullo kaitses bakalaureusetöö „Tänavamuusiku praktikad ja suhted ümbritsevaga: motiivid, tähendused, keskkonnatunnetus“ Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas 2. juunil.