Tiit Sibul, näituste korraldaja
„Maha riided!”, „3 tundi „Eedeni aias””, „Miks peame käima alasti” – need ja teised 30ndatel pisteliselt ilmunud artiklid ajaleheveergudel tutvustasid eestlastele meie kohalikku nudismikultuuri ja rajasid teed ning tekitasid isu vastava eriväljaande järele, kus kõik asjassepuutuv eksplitsiitselt kirjas oleks. 1934 ilmubki trükist „Tõde alastikultuurist” (Differt, Erich D., Ringraadio, 1934. Tallinn: Ühiselu). ERMi raamatukogu on vastava teose eksemplari värske omanik.
Kohe hakatuseks tuleb öelda, et tegu ei ole käsiraamatuga – eks me ju oska kõik isegi ennast alasti võtta. Pigem on antud trükise näol tegu julge apologiseeriva propagandaraamatuga. Põhiidee, mille eest raamatus seistakse, on see, et kõike, mida meil on võimalik teha paljalt, võiksime või peaksime me tegema paljalt. Veelgi enam, kõik tegevused, mis ei nõua riietust või kaitseriietust, võiksime me võimalusel sooritada alasti. Me peaksime saama riiete orjadest riiete peremeesteks. Meie praegust või tavapärast olukorda kirjeldavad vabakehakultuurlased kui äraspidist: „… selle asemel, et loodusest antud alastiolek vabas õhus tunnustada reegliks ja riietust ning viibimist kinnises ruumis võtta erandseisukorrana [—] , on inimene tõstnud põhilauseks riietumise isegi siis, kui see talle koormaks ja takistuseks…”.
Riided põhjustavad lisaks igasugu ihuhädadele meile kaudselt ka erinevaid hingehädasid. Riided viivad meid süstemaatilise valetamiseni enda keha kohta – me varjame nendega oma kehalisi puudusi. Sagedasem alastiolek aitaks meil teiste inimeste ja omaenda kehaga paremini leppida, seda loomulikuks pidada, aga innustaks samas meid ka oma ihu kallal rohkem tööd tegema. Kehavormide ilul on vabakehakultuuris täiesti oma koht. Pidev karastamine, päikese- ja õhuvannid, erinevad gümnastikaharjutused ja sportmängud – see on (täielikus alastuses loomulikult) vabakehakultuuris obligatoorne. Muidugi on ka lihtsalt sport iseenesest tore nähtus, aga sellel on kaks suurt puudust: suunatus tulemuslikkusele (rekordid ja pidev võistlusmoment) ning sportlik riietus.
Raamatu autor argumenteerib, et see on meie natuuris, olla vabakehakultuurlane: „Peagu erandita võib teha kindlaks, et sauna külastajad püüavad lamamisega, liiklemisega, jutlemisega ja muude taoliste abinõudega viivitada kojuminekuga ja seega pikendada täielist alastioleku mõnutunnet seni kuni seda vaba aeg lubab.”. Samuti on ta näinud paljude täiskasvanute silmis, kes jälgivad päikesepaistes alasti mängivaid lapsi, kadedushelki. Autor nendib, et sügaval sisimas me ihaleme sellise süütu alastiolemise järele ning ta tahab meile meie keha tagasi võita „aastasadade patustuse needusest”.
See – alastiolek – tundub lausa imevits. Autori sõnul vabastab see meid suurest arvust kehalistest puudustest, hingelistest meelesegadustest, sotsiaalsetest haigustest või vähemalt pehmendab paranemist takistavaid mõjusid. Kas tõesti on pääsemine meile kogu aeg nii lähedal, otse riiete all olnud?
Olgu öeldud, et autor ise mitte ainult ei kuulutanud seda õpetust, vaid ka elas seda. Erich Differt oli nudismi pioneer Eestis, Eesti Vabakehakultuuri Ühingu asutaja. Väidetavalt ei praktiseerinud ta nudismi mitte ainult mõttekaaslaste hulgas, vaid viljeles seda ka perekonna- ja tuttavate ringis ning propageeris kõikjal.
Võib öelda, et tema persoonis on veel kaugelt enam värvi kui antud raamat lubaks eeldada. Tema isik ja elulugu kannaks vabalt mõne suurvormi välja.
Väidetavalt itaalia päritolu, lõpetas Stuttgardi Ülikooli mäeinsenerina, abiellus poolatariga, oli 3 last, töötas erialaselt Venemaal, hiljem Kohtlas ja Kiviõlis, asus elama Tallinnasse, 1939 siirdus tagasi Saksamaale.
Kuigi ta oli ühe Saksa alastikultuuri ühingu liige juba alates 1907. aastast, ei õnnestunud tal hiljem nudismi viljeleda ei Venemaal ega Virumaal, sest, nagu väidetakse, puudus selleks sobiv pinnas. Intensiivsemalt sai ta hakata nudismi taas praktiseerima ning propageerima Tallinnasse elama asudes.
Veel väidetakse tema kohta, et ta oli kolmel järjestikusel aastal Saksamaa meister suusahüpetes. Lisaks võttis ta 1933. aasta 22. augustil riigi patendiametilt tunnistuse oma uuenduslikule leiutisele: „Kiirelt vahetatav õhuvoolik jalgrataste ja jõuvankrite ratastele kui ka kõiksugustele muudele ratastele pressitud õhuga täidetud voolikuga.”. Sellega ennustati revolutsiooni rattatööstuses ning Differile enneolematut rikkust, mis jäid paraku saabumata.
