ERMi välitööd Marimaal

Piret Koosa, teadur-kuraator

ERMi algusaegadest peale on siin kodumaise rahvakultuuri kõrval tähelepanu pööratud soome-ugri kultuuride uurimisele. Eriti hoogne kogumistöö sel suunal sai alguse 1960. aastatel. Kuni 1990. aastateni korraldati arvukalt ekspeditsioone meie sugulasrahvaste juurde, mille tulemusena on kujunenud praegused rikkalikud kogud. ERMi soome-ugri kollektsioon sisaldab umbes 10 000 eset, lisaks veel jooniseid, foto- ja videomaterjali, etnograafilisi kirjeldusi ja retki kajastavaid välitööpäevikuid. 1990. aastatel muutusid välitööd soome-ugri rahvaste juurde oluliselt harvemaks ja juhuslikumaks, seda peaasjalikult muutunud poliitiliste olude tõttu – elab ju suurem osa meie hõimlasi praeguse Vene Föderatsiooni piires.

Seoses ERMi soome-ugri püsinäituse ettevalmistamisega on muuseumis viimastel aastatel aktiivsemalt uuendatud kontakte soome-ugri maade rahvusmuuseumidega. Juba on käidud ka välitöödel Udmurtias ja Karjalas. Tänavu septembris rändasid ERMi teadustöötajad Svetlana Karm ja Piret Koosa, fotograaf Arp Karm ning videooperaator Maido Selgmäe Marimaal.

Millise eesmärgiga me Marimaale sõitsime? Kui aastatetaguste välitööde põhiliseks sihiks oli etnograafiliste esemete kogumine, siis praeguste ekspeditsioonide peamiseks „saagiks“ on foto- ja videomaterjali kõrval intervjuusalvestused. Niisamuti pole juba ammu etnolooge peamiselt huvitavaks teemaks see, kuidas elati varem, mida inimesed mäletavad endisaegsest elust ja kombestikust. Pigem tahame teada, kuidas inimesed praegu oma igapäevast elu elavad ja mismoodi ümbritsevat maailma mõistavad ja mõtestavad. Argielu ja pidupäevade jäädvustamise kõrval pöörasime tähelepanu näiteks ka traditsioonilise rahvakultuuri tänapäevaste kasutusviiside fikseerimisele.

IMG_5991

Kohustruu etnoloog ei söösta kohe head-paremat maitsma – esmalt tuleb isuäratavad road fotole jäädvustada ja  üles kirjutada. Foto Piret Koosa

Eredalt meelde jäänud elamusi oli mitmeid, olgu selleks siis Joškar-Ola uusehitiste kompleks, mis kerkinud vabariigi juhi mahitusel ja püüab järele aimata tema poolt armastatud itaalia renessanssstiili, või traditsiooniline pulm, kuhu me suure vedamisena sattusime. Lihtsalt vaatlemisest-jälgimisest on etnoloogidele olulisem inimestega suhtlemine ja selle tegi maride vahetu ja aval sõbralikkus eesti hõimlaste suhtes väga meeldivaks. Muide, see, et eestlased ja marid on sugulasrahvad, tundus Marimaal elementaarseks teadmiseks olevat. On ikka meeldiv küll, kui sind nõnda tervitatakse – aa, sugulased tulid külla! Veel teinegi tähelepanek tegi meele rõõmsaks – oma keelt ja eripärast identiteeti peetakse oluliseks. Külatänavail liikudes tuli ette, et meie poole pöörduti mari keeles, mida meist paraku keegi ei valda. Kui oma keeleoskamatust vabandasime, tehti meid marimaalasteks pidades etteheiteid, et peaks ikka oskama. Keele elujõulisusest tundub märku andvat ka rohke omakeelne popmuusika.

Stiilinäide Joškar-Ola uusarhitektuurist. Foto Svetlana Karm

Pikemaks peatumiseks valisime kaks rajooni – Morki ja Mäemari. Taoline otsus ei olnud juhuslik. Muuseumis olevat mari fotokogu läbi vaadates kujunes mõte valida peatuspaikadeks piirkonnad, kus ERMi välitöölised on ka varem korduvalt käinud ning muuhulgas püüda üles leida kohti ja objekte, mida meie kolleegid on jäädvustamisväärseks pidanud. Selle omamoodi detektiivitöö tulemusena, milles kohalikud elanikud suureks abiks olid, oleme kokku pannud väikese fotonäituse.

Maido kaameraga pulmamelu jäädvustamas. Foto Arp Karm

Kõik huvilised on kolmapäeval, 17.oktoobril kell 17.00 oodatud ERMi näitusemaja loengusaalis toimuvale Mari välitöödele pühendatud hõimuõhtule, kus lisaks fotonäitusele saab näha ka videoülevaadet meie poolt Marimaal kogetust.

ERMi välitöid Marimaale toetasid Hõimurahvaste Programm ja ETF’i grant nr 8335.

 

Leave a Reply