Lauri Laanisto
Fotod Indrek Jääts
Üks väljasuremisejutt käib tänapäeval igal pool. Surevad välja loomad, keda tiigrid söövad, mistõttu surevad välja ka tiigrid ise, ja nii surevad välja ka tiigrijahi pidamise viisid, tiigril põhinev rahvameditsiin ja viimaks haihtub ka kultuur, kus tiigreid mäletati. Sedasorti ahelreaktsioone toimub eri tasandeil kõikjal meie ümber. Standardreaktsioon igasugusele väljasuremisele ja kadumisele on valdavalt küllalt valuline, isegi kui nii mõnegi kaotatud aspekti pärast halamine pole väheke kainemalt vaadatuna teab mis traagika. Kurb ehk küll, kuid mitte traagiline. Ilma igasuguse eelinformatsioonita (ei leidnud ma netist ühtegi arvustust selle filmi kohta) “Permikomi sügist” vaatama hakates olin ma igaks juhuks üsna pessimistlikult meelestatud, eeldades, et küllap see üks kaeblik väljasuremiselugu on.
Konanovo küla 13.09.2008.
Indrek Jäätsi dokumentaalfilm jaguneb viieks peatükiks: autonoomia, majandus, identiteet, rahvuskultuur, keel. Pärast põgusat, ent meeldivalt faktitihedat sissejuhatust läks avaosas, “Autonoomia” kohe hirmsaks poliitiliseks andmiseks – miks ja kuidas ikkagi juhtus, et tublisti autonoomsem Permikomi ringkond 2004. aasta referendumi tulemusel Permi oblastiga kokku Permi kraiks liideti. Nagu ikka räägivad tšinovnikud ühte ja ajakirjanikud teist juttu. Esimesed kiidavad otsuse majanduslikku ratsionaalsust, teised viitavad poliitilisele korruptsioonile. Seega vaikimisi eeldatud pärimuskultuurilise haladoki asemel, kus põdurad mutikesed tund aega värisevail käel niiti nõela taha ajada püüavad, olin ma meeldivalt üllatunud teist laadi käsitlusest, selle teravusest ja tempokusest. Selge see, et kolkapatrioodid kipuvad väheke esinema ja kolkatšinovnikud on tibake liiga hallid kujud, kuid haldusreformi probleemistikku ei käsitletud ühepoolselt ega ka liialt mustvalgelt. Oli hoomata filmitegija teaduslikult asjalikku neutraalsust teemale lähenemisel.
Maido Selgmäe filmib Pešnigorti küla 15.09.2008.
Teine osa, “Majandus”, liikus loogilise jätkuna niivõrd-kuivõrd demokraatlikest poliitilistest reformidest nende peamise kasu ehk elatustaseme tõusu suunas. Ekraanil jooksid tüüpilised kontrastkaadrid Hummerist kadakaturuliku sagina taustal. Kummikuis maamees hiiglasliku ekraaniga plasmatelerit uudistamas, tikandsulejopedes maapifid külapoest viina ostmas. Elu olevat laias laastus ikka samasugune nagu enne haldusreformi. Pea kõik askeldavad peenramaal ja hangivad oma piima mõne tuttava ühelehmapidajast tädikese käest. Kogu see naturaalmajanduslik foon oli justkui Eestis viimastel aastatel agaralt pead tõstnud teeme-ise-nagu-vanavanemad-kunagi-tegid tüüpi kodanikuühiskonna märg unelm, ainult et üks teeb seda rahvuskonservatistlikust paatosest, teine aga selleks, et ots otsaga kokku tulla.
Filmist saab teada, et riiklik dotatsioon moodustas kolmveerandi kogu Permikomi ringkonna eelarvest, enne kui see Permi kraiga liideti. Venemaal näib ikka püsivat suhtumine, et riik peab tulema ja tegema. Keegi ei mainigi terve filmi jooksul midagi ettevõtluse arendamisest ega muudest elatustaset ideeliselt tõstvatest (mis oli ju haldusreformi pealisülesanne) erainitsiatiividest. Kui välja arvata seente ja marjade turul müümine. Pärast filmi vaatamist jäi peas ketrama fantaasia, et mis siis saaks, kui Venemaa astuks Euroopa Liitu ja hakkaks ühtseid põllumajandustoetusi saama? Selles mõttes tuletas film meelde neid muutusi, eriti just mõtlemises, mis me ise viimase paarikümne aasta jooksul läbi oleme elanud. Millised soome-ugri rahvad on näiteks eestlastest dokkfilme tegemas käinud? Meie bilanss peaks ses osas ikka tugevasti positiivne olema.
Kartulivõtt Tšaštšilovo külas 13.09.2008
Teiste põlisrahvaste allasurumine venelaste poolt on Venemaal pikaajaline imperiaalne traditsioon. Nii ongi “Identiteet” permikomide jaoks tüüpiliselt tundlik küsimus, samamoodi nagu kõigi teiste vähemus- ja põlisrahvaste jaoks, kes Venemaal elavad. Kogu identiteediprobleemistik, et noored eitavad oma päritolu ja tahavad suurlinnadesse, külad ja äärealad jäävad tühjaks, vene kultuur surub kohalikku alla ja nii edasi näis mulle täiesti üks-ühene burjaatide identiteediprobleemidega, mida ma 2005. aastal Baikali ääres matkates kohtasin. Vähemalt on permikomide eeliseks näiteks burjaatidega võrreldes see, et ega sinna kanti keegi nende asemele elama tulla ei taha. Pole erilisi loodusvarasid peale magevee ja metsa, ent seda leidub Venemaal mujalgi küllaldaselt. Ja kuigi šoti geoloog Roderick Murchinson nimetas 1841. aastal terve geoloogilise ajastu keskaegse (permi)komide riigi ladinakeelse nime, Permia, järgi Permi ajastuks, siis permikomide õnneks jäävad peaaegu kõik selle piirkonna maapõuerikkused (gaas, teemandid jne) Permi krai lõunaossa, samas kui permikomid ise elavad krai looderegioonis.
Identiteedi parimaks kandjaks on loomulikult “Rahvuskultuur” ning sellega tihedalt seotud teemaks on ka “Keel” – need moodustavadki filmi kaks viimast peatükki. Vaat siin kipub film kohati haladokiks ära minema. Rahvatantsuansambel viljeleb ringkonna visiitkaardina rahvuskultuuri ja ansambli direktor räägib, kuivõrd ränk töö ansamblipidamine ikka on. Et proovige ise neli tundi laulda ja tantsida. Kudõmkari ööklubides käivad kohalikud tšikid raudselt iga nädalavahetus poole ööni tantsu vihtumas ja ei tee seda mugavate villaste sokkide sahinal, vaid tikk-kontsadel. On see siis mittekultuur? Eriti kui küsimus on kultuuri kui sellise säilimises üleüldse, mitte ainult permikomi kultuuri säilimises, sest just selline üldistav sõnum filmist minuni sedastus. Et likvideeriti sovhoosid ja kolhoosid ja koos sellega ka külaintelligents, ning nüüd valitseb üleüldine kultuuritus, nii linnas kui ka maal. Seega pole küsimus mitte rahvuskultuuri ellujäämises üleüldises kultuursuses, vaid pigem kultuuri ja kultuurituse vägikaikaveos. Sellises olukorras kultuuri ainiti läbi rahvuskultuuri identifitseerides surutakse lihtsalt iseenda ellujäämise šansse alla. Selle asemel, et tervet kultuurisfääri muuseumides kapakeste näitamisele ja rahvariietes patseerimisele rajada, peaksid permikomid Barbara Cartlandi permikomi keelde tõlkima ja põliskeeles Jesus Christ Superstari Kudõmkari laululaval maha mängima!
Kui filmi lõpus sõna saavate tegelaste mõningane uussiirus kõrvale jätta, siis oli “Permikomi sügis”, eriti filmi alusainest arvestades igati konstruktiivne ja sisuline käsitlus ühe rahvakillu ja selle kultuuri hetkeolukorrast. Viimane kord, 251 miljonit aastat tagasi, kui Permi ajastu otsa sai, tabas Maad selle ajaloo suurim väljasuremislaine, mille käigus hukkus ligikaudu 96% maailma elustikust. Millise farsina ajalugu end kordaks, kui permikomid nüüd lähiajal välja sureksid? Karta on, et minu silmad seda enam ei näe…
“Permikomi sügis” saadaval ERMi muuseumipoes ja e-poes. Dokumentaalfilm etnilisest identiteedist, assimileerumisest ja rahvuspoliitikast tänapäeva Venemaal. Koostajad: Indrek Jääts, Maido Selgmäe, DVD 57 min
