Art Leete, Tartu Ülikooli etnoloogia professor

Kui ma Siberisse jõudsin, kohtusin seal kõigepealt Slavaga. Olles handi lugude jahil, põrutasin kohe, et tahan muinasjutte. „Palun väga,“ ütles Slava ning ulatas mulle riiulist raamatu. Kaanel oli kirjas, et tegu on handi muinasjuttudega ja tiitellehel täpsustus, et need olid mõeldud nooremale koolieale.

Lugemist alustasin ahnelt. Kohe esimene jutt oli handi šamaanist, kes rühkis läbi taiga, et jõuda venelaste juurde ning teatada neile, et ta leidis loitsimise käigus saadud nägemuse abil soost naftat. Šamaan kiirustas, sest tegu oli olulise uudisega, millel oli otsustav tähtsus kogu tollase nõukogudemaa tuleviku jaoks. Partei, kogu paljurahvuseline nõukogude rahvas vajas naftat nagu õhku. Šamaan ei saanud seda uudist enda teada jätta. Iga päev, iga tund oli põletavalt tähtis. Vaimud olid šamaanile öelnud, et enne ta rahu ei leia, kui on nafta leiukohta venelastele teada andnud.

Vaatasin Slavale segaduses otsa. Selline ideoloogiliselt küps nõid tundus pisut kohatu tegelasena ühes handi loos. „Mis see on?“ küsisin. „Nüüd on meil sellised naftamuinasjutud,“ tõdes hant.

Hiljem, lugedes põliselanikest kirjanike romaane ja novelle, tuli naftateema ikka ja jälle ette. Metsaneenets Juri Vella loomingus on naftatööstuse mõju põliselanike elule üks keskseid teemasid. Vähe sellest, üks Vella viimaseid raamatuid ja selle nimiluuletus „Armastuse maa“ on ahastav karje tema enda elukogemusest, kui naftamehed võtsid kuberneri loal endale Vella põhjapõtrade armastuse maa. See on paik, kuhu põhjapõdrad kogunevad sügiseti armatsema. Lukoili töötajad tahtsid seda maad endale jahipidamiseks, maastikumasinatega kihutamiseks, kalal, seenel ja marjul käimiseks ning romantiliste lõkkeõhtute pidamiseks. Nii et see naftamuinasjutt on nüüdseks muutunud liiga reaalseks.

Nafta on pidevalt ilmnev teema ka handi kirjanik Jeremei Aipini loomingus. Aipin on nafta-asjades väga kogenud, aga tal on see nafta ka palju ambivalentsem. Tõsi on seegi, et Aipin alustas naftast kirjutamist palju varem, küpsel nõukogude ajal. Seal on need mured varjatumad ja vahel väljendatakse justkui lootust, et elu naftaga on kuidagi korraldatav. Aipin on ise üliõpilasena olnud hooajatööline naftapuurtorni juures, mis paneb tema kirjandusliku tunnetuse tegelikkusega teatud kontakti. Mitmemõttelisus võib ju põhimõtteliselt olla põnevam kui selge vastandumine, aga Lääne-Siberi tänapäevase tegelikkuse taustal mõjub retooriline kompromiss allaandmisena.

Handi-mansi ekspeditsioon, naftapuurtorn. Foto: Art Leete, 1995. ERM Fk 2544:67

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol on naftapuurimisplats, kus on erinevad seadmed ja masinad.

Tavaliselt etnoloogid hoiduvad kasutamast kirjandusteoseid tegeliku elu analüüsimise allikatena. Oleme haaratud kahtlustest kunstilise eneseväljenduse osas, kuna see ei pretendeeri dokumentaalsusele. Kirjandusteostest ei ole kerge leida sellist tõde, mis selgelt rahuldaks etnoloogiliste otsingute vajadusi. Samas tegelevad nii etnoloogia kui ka ilukirjandus inimkogemusega, püüdes haarata igapäevasest sügavamat. Kui parafraseerida Michel Foucault’d, on kirjandusel aga tugevam ja vahetum „võim elu üle“, kontrollides inimeste olemist eksistentsiaalsemalt. Nafta teema puhul ei pruugi fantaasia kardin meie vahel aga olla eriti tihe.

Handi-mansi ekspeditsioon, hant Timka Kanterovi ajutine suveelamu. Foto: Art Leete, 1995. ERM Fk 2544:118

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol on metsas puude vahel madal ehitis. See on kaetud nafta torujuhtme kilega.

Põliselanikkonna naftatööstuse arengule reageerimise dünaamika kajastub ka Aipini loomingus. 1970. aastatel, kui naftatööstus oli alles laienemist alustanud, väljendab Aipin oma romaanis „Esimese lume ootus“ uudishimu ja valmisolekut kohanduda naftaga, samas püüdes ka naftatöölistele selgitada põlise taigaelu eripärasid. Aipin lootis leida harmooniat põliselanike ja naftatööstuse kooseksisteerimises. Aipini hilisemates töödes ei paista sellist vastuvõtlikkust kuskilt. Alles jääb vaid pettumus ja kurbus. Kohandumine toimub endiselt, ent see on pealesunnitud ellujäämisstrateegia. Nimekiri Aipini poolt esitatud naftatöölistega seotud muredest täiendab Vella oma: hulkuvad koerad, kes hävitavad looma- ja linnupoegi, keskkonna saastamine, metsloomade käitumismustri muutumine, hantide põhjapõtrade röövimine, alkoholi kättesaadavamaks muutmine (viimast peab Aipin keskseks meediumiks põliselanike ja naftameeste suhtluses). Sissesõitnute suhtumine loomadesse, kaladesse ja taimedesse oli väga erinev põlisrahvaste arusaamadest. Ka üldised põlistraditsioonide kadumise mured loeb Aipin ette. Eraldi rõhutavad nii Vella kui ka Aipin (aga näiteks ka tundraneenetsi kirjanik Prokopi Javtõsõi) vaikuse kadumist taigast ja tundrast. Aipin kirjeldab 1977. aasta novellis „Pimeduses“ naftamehi aga kui nähtamatuid, kelle rüüstetöö tagajärjed on näha, aga handid ei kohta neid kunagi. Handi taadile jääb loos mulje, nagu kiusaksid teda kurjad vaimud. Hantide usk saatusesse muudab Aipini järgi nad osavõtmatuks, tehku naftamehed siis mida soovivad. Hantide uimast reaktsiooni igasugustele elumuredele on täheldanud ka teadlased. Üleüldse, teadlased kirjutavad samadest asjadest, lihtsalt omal moel.

Valik soome-ugri ilukirjandust. Foto: Art Leete, 2025

Kirjeldustõlge fotole: Kriibitud pruunil puitpinnal lebab kuus raamatut.

Sarnaselt handi ja neenetsi kirjanikele kirjeldavad Lääne-Siberi põliselanike olukorda ka etnoloogid, ehkki väiksema kirglikkusega. Laur Vallikivi on tundravaikusest kirjutanud terve raamatu. Ka teised loetletud neenetsi ja handi kirjanike teostes esinevad mureteemad on tuttavad kõigile teadlastele, kes põhja põliselanike elu uurivad.

Handi ja neenetsi kirjandus muutub eksistentsiaalseks, suures osas passiivseks võitluseks ja ahastuseks. Muuks ei ole enam ruumi ega jõudu. Ei ole seal enam mingit huumorit ega fantaasiat. Põliselanike luuletused, jutud ja romaanid muutuvad kõige muu kõrval ka nafta tõttu stiilipuhasteks etnoloogilisteks dokumentideks.

Juri Vella “Armastuse maa”

Kevadine karjamaa –

poegimise paik –

on põhjapõtrade Sünnitusmaja.

Talvine karjamaa –

on ellujäämise piirkond.

Sügisene karjamaa –

paaritumise ala –

on põhjapõtrade Armastuse Maa.

Suvine karjamaa –

on põhjapõdra kodumaa Süda.

Aga seal, kus on põhjapõdra kodupaik,

On Kodupaik ka põhjapõdrakasvatajal

Ja tema lapselapsel…

 

Ent Minu Kuberner

Andis LUKOILile

Mu vaarisa karjamaa –

Põhjapõtrade paaritumise paiga,

Põhjapõtrade Armastuse Maa –

Mitte nafta ja gaasi pumpamiseks

Ega riigi kindlustamiseks

Ega rahva õitsenguks,

Vaid:

jahipidamise lõbuks,

püssilaskmise harjutamiseks,

koerte treenimiseks,

maastikumasinatega kihutamiseks,

seente ja marjade korjamiseks,

öö veetmiseks

kalameeste lõkete ääres,

õpetamaks lastele

vene jahi

eripärasid…

 

Ent Armastuse Maa,

Kus peab olema rahulik

Ja vaikne,

Nagu Sünnitusmajas,

Kus peaks olema kuulda

Ainult

Vastsündinud laste

Ja põhjapõdravasikate

Kisa,

Kus tuleb rahu hoida

masinate müra eest,

koerte haukumise eest,

pudelite pihta tehtud laskude eest,

küttide ja kalameeste

lõkete vingu eest,

On nüüd

LUKOILi jahiala.

 

Ja sügisese jahihooaja

Alates,

Kui põhjapõtradel on

Armastuse Aeg,

Kiirustavad naftatöölised

Sellesse valgesse,

Kunagisse rahulikku

Maailma

Mitte nafta ja gaasi pumpamiseks

Ega riigi kindlustamiseks

Ega rahva õitsenguks,

Vaid:

jahipidamise lõbuks,

püssilaskmise harjutamiseks,

koerte treenimiseks,

maastikumasinatega kihutamiseks,

seente ja marjade korjamiseks,

öö veetmiseks

kalameeste lõkete ääres,

õpetamaks lastele

vene jahi

eripärasid…

 

Nüüd Mina –

oma vaarisa järeltulija,

elan ebaseaduslikult

LUKOILi maadel.

 

Nüüd Mina –

oma lapselapse põhjapõder,

lasen end ebaseaduslikult karjatada

LUKOILi maadel.

 

Nüüd Mina –

Valge Põhjapõdravasikas,

armun ebaseaduslikult

LUKOILi maadel.

Juri Vella: “Alates aastast 1993 olen kirjutanud viis avaldust selleks, et mu perekonnale kinnistataks ametlikult minu vaarisa põhjapõdrakarjamaad, kus ma nõukogude ajal riikliku jahimehena ise küttisin. Aastal 1992 ostsin viimase jahimehepalga eest kümme põhjapõtra ja sellest ajast saati elan alaliselt siin. Ent kolm kuud tagasi sain juhuslikult teada, et “Kuberneri korraldusega nr 940-r, välja antud 26.09.1996, et elan siin ebaseaduslikult.”