Ülle Jäe, koguhoidja

Eesti Rahva Muuseumi peakataloogides on esimese esemena  registreeritud seelikukanga tükk. Ese ise enda kohta palju ei räägi, sellepärast talletataksegi muuseumides esemete kohta infot. ERMis on üheks allikaks peakataloogid, kus  on kirjas esemete kirjeldused ja nendega seotud legendid. Antud seelikukangas on valmistatud Louise Rebenitzi tütarlaste kunstnäputöö- ja kudumiskoolis (kool tegutses 1892–1914 Tallinnas).

Seelik, katke. ERM 1

Kirjeldustõlge fotole: Villane kangastelgedel kootud seelikukangas on püstiste triipudega: vaheldumisi must, sinine, pruun, punane, roosa, valge.

Seeliku kangas oli kootud Rakvere ümbrusest pärit vana seeliku järgi ja eksponeeritud Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel. Just sellel näitusel väljas olnud käsitööesemete säilitamiseks kutsuti Kristjan Raua ja Jaan Tõnissoni eestvedamisel ellu „Eesti Museum Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi kaitse all“, juhatajaks valiti Oskar Kallas.

Vaid mõni nädal varem, 16. juulil, oli ajalehes „Uudised“ joonealusena ilmunud selleks ajaks juba tunnustatud kirjaniku Eduard Vilde jutustus „Minu esimesed „triibulised““.  Oletatavalt oli jutustuse ajendiks mõisnike pojaga kakluse ja riiete rikkumise eest saadud „triibulised“.

ERMi peakataloogis on seelikukanga juures märkus: „Väljapanekuks kaheks ühesuuruseks tükideks lõigatud. A.M. 21.VII 27“ .  Kui tänapäeval hakkaks keegi museaali tükeldama, et see paremini vitriini sobituks, ootaks teda tõenäoliselt samuti päris tublid „triibulised“. Olgu ta või pärit Virumaalt nagu meie esimene triibuline ja Eduard Vilde.

Käesolev lugu on pühendatud Eduard Vilde 160. sünniaastapäevale, mis on 4. märtsil.

Teadmata fotograafi portreefoto Eduard Vildest. ERM Fk 367:33

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol on triibulises ülikonnas noor mees – Eduard Vilde. Vildel on lühikesed juuksed ja kohevad pisut ülespoole keeratud otstega vuntsid.