Miks, algav päev, on argipäev sul nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka sellel hommikul
(Betti Alver)

Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus „Kohtumised“ räägib tavalistest Eesti inimestest, nende eluolust ning toimetulekust ühiskonna normide ja ajalookäänakutega. Ka soome-ugri püsinäituse „Uurali kaja“ keskne idee põhineb naiste ja meeste argistel tegemistel ning maailma tajumisel.

Berit Petolai loomingus on samuti kesksel kohal inimene argimaastikul, tema igapäevased toimetused, mis mõjuvad rituaalsena – argine muutub pühaks ja kosutavaks. Sestap tundus Berit õige inimene, kellega rääkida argirutiinist ja -imedest.

Luuletaja Berit Petolai elab väikeses Meoma külas. Temalt on ilmunud luulekogud „Meoma ümisevad tuuled” (Verb, 2019), tekste on ilmunud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikus „Metsik sõna” (2016) ning antoloogiates „Armastuse planeet” (2022) ja „Südames laulavad metsad” (2024). Just nüüd märtsis ilmub Beriti teine luulekogu „Hele, tuisklev ja nimetu” (Hunt).

Berit on õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust. Ta töötab Koosa külaraamatukogus raamatukoguhoidjana. 2017. aasta kevadel pälvis Berit Prima Vista debüüdiauhinna „Esimene samm” 2016. aasta Loomingus ilmunud luuletuste eest. Esikkogu „Meoma ümisevad tuuled“ valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis Berit Juhan Liivi luuleauhinna.

Kirjeldustõlge fotole: Palkhoone ees oleval jändrikul pingil istub heledate juustega pruunis jakis naine – Berit. Beriti süles istub kass ja tema kõrval pingil seisab koer.

ERMi püsinäitus „Kohtumised” on nagu segamets, täis teeotsi ja käänakuid ja ringe. Korraga kõike kogeda ei suuda, külastaja teeb oma valiku. Berit, millised on sinu ootused ja valikud? Kelle või millega sina tahad näitusel kohtuda? Milline on hea ja mõjuv näitus?

Lihtsa asja võib valada geniaalsesse vormi. Igapäevast ja harjumuslikku saab näidata läbi põneva prisma. Arvan, et ootangi midagi täitsa tavalist ja üdini inimlikku, mis on aga tänu näitusele saanud huvitava väljundi. Hea näitus äratab vaatajas-kogejas midagi, mis on ehk kuskile sisemusse uinuma jäänud; mis on inimese mälus ja meeltes olemas, kuid vajab äratust.

Kirjutasid mitu aastat tagasi ERMi püsinäituse „Uurali kaja” arvustuse, kus sa ütled, et argipäeva juurde käivad väikesed lõbustused ja traditsioonid, sest seegi on inimesele loomuomane. Millised on sinu argipäeva meelelahutused ja rituaalid?

Ma vist elan jätkuvalt oma elukest nii, et suudan ikka elevust tunda. Kui astun näiteks varakevadisel õhtul üle ukseläve õue, jään vaatama õhetavat loojangutaevast ja märkan seal esimest tähekildu – ikka tõusevad kuklasuled surinal püsti ja midagi sisemuses nõksatab nagu õiges suunas. Kui kõrv tabab sinna juurde veel kauge kakuhüüu, maa lõhnab värskelt ja üle metsa puhub väike kevadiselt soe tuulejupike vastu põski, siis olengi hoobilt äratehtud.

Ehk võib seda samuti nimetada meelelahutuseks? Sellistel hetkedel mu meel tõesti laheneb, lahustub kõige ümbritsevaga üheks. Ja see on hea tunne, olen siis päris mina ise. Eks ole ju seegi rituaal, mida nüüdseks oskan ka ise esile manada – tean ju neid hetki, eeldusi ja päästikuid, mis selliseid momente taasloovad. Ning küllap ma intuitiivselt ikka otsin neid, sest kes siis ei tahaks leida seda, mis loob hea tunde. Proovid ju ikka naasta selle juurde, mis kutsub ja meelitab, rahustab ja rõõmustab.

Kui ma nüüd mõtlen, siis sellist, ütleme siis argipäeva peidetud hinge rituaalset meelelahutust leidubki minu jaoks kahesuguses olemisseisundis. Esiteks neis hetkedes, millest juba juttu tegin, kus on midagi väga puhast, väga selget ja loomulikku, looduslikku, ja mille keskmesse ma satun päris omapäi olema. Hetked iseendale, milles ma saan nagu väike ussike keerelda rahulikult omaenese telje ümber. Toon õhtul viimase ärkvelolijana kuurist puid tuppa – nii lihtne ja argine toimetus, eks –, aga sellel teekonnal kuurini ja pärast tuppa tagasi võib juhtuda mõndagi. Meeled on avatud, kuulen, näen ja haistan erakordselt vahedalt, taban loodushääli, märkan tikutajat lendamas, kõrv nopib tiigiäärse konnakrooksatuse, kuskilt määramatust kaugusest jõuab sõõrmeisse lõkkelõhn. Siis tardun paigale, lasen neil tundmustel mööda keha laiali kanduda, need haaravad mu, sütitavad ja sünnitavad midagi.

Ja teiseks jõudu andvaks ning rõõmu toovaks argirituaaliks ja vaimu-meele turgutuseks on minu jaoks see, kui müttan lastega ringi. Siis on avatud teistsugune taju, meeled on ergud teistmoodi. Ma küll vastutan, jälgin, õpetan ja aitan (kellel murdus tokk, kes kaotas väärtusliku kivi, kes kiskus teisega tülli, jalad väsisid või tekkis joogijanu, koduigatsus ja kümme muud asja), kuid samas vaatan elu ja ilma ka just laste silmade kaudu ja olen isegi taas natuke laps. (Teatav lapsemeelsus on mulle vististi loomuomane, ehk on seetõttu need minu argimeelelahutused ka just sellised, nagu nad on). Nii võin end koos lastega üheskoos tundideks sauna ja sauna eesruumi unustada. Lobisema maast ja ilmast, laule jorutama, lollitama, kraaklema. Või uitame mööda külateid, jala ja jalgratastel, koer karjusena seltsiks, käratsedes nagu hakiparv ja siis jälle mõtlikult vaikides, igaüks mingi oma mõttekese kallal pusides. Seda enamasti õhtuti, sest olen ise hämarikuarmastajast öökull ning tundub, et lapsedki on samasugused. Suvel käime peaaegu igal õhtul naaberkülas Metsakivi järves ujumas, just need õhtused käigud on erilised, rituaalsed, alates kodus pesunöörilt ujumisriiete ja käterättide kaasa pakkimisega, siis sõit läbi küla ja põldude ning metsa vahelt. Ees ootab mõnusalt tühi ja rahulik rand (enamasti, vahel on ka paar teist toredat öökull-ujujat), suvesoe metsajärve pruunikas puhas vesi, tõusev udu, sääsepinin, sulpsatustega vette sööstmine, traditsiooniline „oleme natuke veel!” ja lõpuks kojusõit loojuva päikese kumas (vahel on kuugi juba taevasse tõusnud). Laupäeviti lähme ujumast tulles kodus otse sauna. Pärast tuppa minnes on nõiduslik rammestus peal, vajume kõik robinal voodisse. Armastan neid suveõhtuid.

Samuti kondame palju seenemetsas, varakevadest hilissügiseni. Meil on oma kohad, millele on ajapikku tekkinud hüüdnimed. Peame metsas söögipause – see on mõnus, on hubane. Jällegi üks selline kodune tava, milleta olla oleks raske. Ja kui meie hütist ükskõik millisel aastaajal õhtutunnil mööduda, siis võib teeline olla tunnistajaks ühele rituaalile, mida ma olen aastaid koos oma plikatirtsudega harrastanud. Ei ole sellele tegelikult sedasi mõelnudki, kuidagi kogemata ja loomulikult on see välja kujunenud, kuid nüüdseks on sellest tõesti saanud üks isemoodi rituaal. Me kustutame väikses köögis tuled ära, paneme muusika mängima (on svingi, bluusi, rokki ja a poppi) ning tantsime lihtsalt ennastunustavalt. Kargleme, hüpleme ilma midagi mõtlemata. See on lõbus ja annab alati uue hingamise. Lihtsalt on vaja end vahel kõigest lahti raputada. Ja näed, seda vajavad nii suured kui väikesed. Elu ja maailm kisuvad kohati ära nii hulluks, et selline tantsimine pimedas köögis ongi ehk kõige mõistlikum, mida teha annab. Pidu pimedas köögis, see on tõesti selline väike aga sisult me enese jaoks vägagi suur ja mõjuv rituaal, jah. Need lihtsad tegevused, nö tasuta meelelahutus, on jah see, millest oma jõu ja hea tuju ammutan.

Kirjeldustõlge fotole: Maja nurgal kasvava valge kibuvitsapõõsa ees seisab punases kleidis Berit oma kolme tütre ja koeraga.

Samas arvustuses käid sa välja huvitava mõtte, et kui näitusel näidatakse inimesele teist inimest argisitutasioonis, siis äratundmist jagub. Mõtted, mida üht või teist toimetust tehes mõeldakse, on tuttavad. Tekib omamoodi ühine mõtteväli. Miks selline äratundmine inimese jaoks vajalik on?

Äratundmishetk on alati rõõmustav. Rahustav. See seob, tekitab turvalise kuuluvustunde. See ühine mõtteväli paneb õhu kuidagi maagiliselt võnkuma, selles väljas tunneme teineteist tõeliselt ära. Siit tekivad ka ajastuülesed sillad, sest ajad küll muutuvad ja eluolu võib ka muutuda, kuid inimene jääb sisemuselt ikka samaks oma soovide, mõtete ja lootustega, argirõõmude ja -muredega. Teatud jooned meis on ikka samad mis sada, kakssada ja tuhat aastat tagasi. Mingites väikestes tegevustes võime iseendas ära tunda oma esivanemad. Need võivad olla tillukesed, oma tavapärasuses isegi märkamatud asjad. Kuidas paksu lumega talvel enne tuppa astumist ukse ees jalgu vastu maad trambime. Kuidas udust aknaklaasi nähes tekib soov sinna midagi näpuga kritseldada – üldiselt südant või naerunägu. Kuidas õuele uppi jäänud reha teistpidi pöörame, sest püstised rehapiid ajavad ilma vihmale (seda lihtsalt oleme uskunud nii kaua, kui end mäletame. Ja uskusid ka inimesed ammu enne meid). Kuidas reageerime mingitele asjadele samamoodi; kuidas ikka on tunne, et häid üllatusi (ma mõtlen tõesti häid!) on elus liiga vähe, samas kui ehmatavaid pauke saab inimene ebaõiglaselt tihti tunda. See on kõigiga nii, oleme neis tunnetes sarnased. Selliseid äratundmishetki on vaja, et tunda end veidigi vähem üksildasena. Inimene  on oma tuumalt ju tegelikult vägagi üksik ja üksildane olend. Siia ellu tulek ja siit minek toimub üksinda, need võitlemised teeb igaüks läbi vaid päris ise, keegi teine ei saa neid meie eest ära teha. Ja kõik tunded, kõik läbielamised peame me läbi tunnetama üksinda, vaid sa ise. Ükskõik siis, kui tihedalt keegi sulle toeks proovib olla, füüsiliselt kasvõi väga ligi, sind kõvasti hoides, kuid ikkagi, nende tunnete südamikus oleme me igaüks üksinda. Võibolla ka see igaühe üksindus on paradoksaalselt see, mis meid mingil tasandil siiski liidab, inimlik üksindus on see ühine nimetaja, milles võime üksteisega päriselt kokku saada. Üksindus, sellest tulenev nukrus, inimesele omane ürgkurbus on samuti mingi situatsioon, milles me paratamatult oleme. Ja seegi teadmine lohutab – justkui selles süvaüksinduses tabame ära, et selles oleme me kõik ühiselt üksi. See on inimesele nii omane, nii inimlik, et muutub teisalt juba jumalikuks. Näitus, mis näitaks vaatajale tema inimlikku kurbust, selle algosakesi ja tuuma – see juba oleks midagi. Geniaalne ja tabav, nagu võib olla mõni luuletus.

Pika koridori lävel

loojanguvarjude vahel

sain aru,

et põline kurbus

ei kuulu ainult mulle.

Seda kiiskavmusta kuuli

on arutud põlvkonnad

sydames veeratanud.

Ära kulunud siiski ta pole,

ajast ei pärine,

ju on Jumala loodud.

Lauri Sommer

Kuidas sinust kirjanik sai?

Sellele küsimusele saaks vastata lihtsalt ja lühidalt, aga saab ka pikemalt. Valin selle teise variandi, ehk on sedasi lugejal huvitavam. Vastuse lõpuks jõuan tõdemuseni, et… ah, seda ütlen allpool!

Mulle on päris väiksest peale meeldinud raamatud, muinaslood, lugeda ja kuulata kellegi ettelugemist ning lubada ka enda mõte rändama neile maastikele, kus sünnivad lood, kus elab fantaasia. Ema luges meile väga palju ette, õhtujuttu ja keskpäevajuttu ja isegi hommikuti, kui oli aega ega pidanud kuskile kiirustama, vedelesime voodis ja kuulasime lugusid. Ema oli meie, lastega kodune, õnneks oli selline võimalus (tubli isa!) ja olime õe ja vendadega tõesti n-ö hästi tegeletud lapsed. Hakkasin varakult lugema – mäletan täpselt seda hetke, kui sain esimest korda päris ise aru, kuidas tähtedest moodustuvad sõnad; kuidas hakkasin mõistma täheparvede tähendust ja lugu seal taga. Olin siis umbes kolm ja pool aastat vana. Vanema õe ja venna kõrvalt õppides tuli lugemisoskus kuidagi loomulikult, sest mängisime palju kooli, mul oli oma väike päevik ja ainevihikud. Oli üks vana aabits, mille esimesel lehel salmike: „Kui lähed kooli, saad kaasa laeka, mis on nii põnev meistriteos, et tema sisse mahub maailm, kuid ise on ta sinu peos!” (tsiteerin mälu järgi). See salm oli mulle koolimängudest pähe kulunud ja korraga lugesin ma seda raamatust ise, sain sellest aru, see tähendaski raamatut ja raamatu imeväge! Kõrvus lõi mühisema ja midagi sisemuses kaardus metsikult avaraks. Ma mäletan seda hetke siiamaani.

Sealt edasi hakkasin raamatuid lugema. Ja millalgi natuke hiljem ka ise jutukesi kirjutama. Mõned neist peaksid vanematekodus alles olema, kuigi ega ma otsinud pole. Tean, et ema jättis need alles nagu ka koolitöid, kus olin midagi kokku luuletanud. Isa just hiljuti leidis ühe paksu vana klade, mille algusesse olen kirjutanud muinasloo, olin siis vast neljandas klassis. Ise ma seda ei mäletanud ja nüüd oli endal küll tore lugeda, ajas naerma ja nutma ühteaegu. See oli nagu vahetu kontakt ja taaskohtumine iseenda teadvusega lapsepõlvest. Kirjandustund oli algusest peale koolis mu lemmik, käisin Tartu Forseliuse gümnaasiumi kirjandusklassis. Põhikoolis ja gümnaasiumis oli mul ka see õnn, et mul olid suurepärased kirjandusõpetajad, kes omakorda õhutasid seda kirjandus- ja kirjutamislembust nii, et teismeeas ei triivinud ma neist teemadest eemale. Mingit metsikut sahtlipõhja kirjutamist küll ses mõttes ei olnud, et oleksin siis näiteks tohutult luuletusi treinud. Natuke ikka katsetasin, aga pigem lustisin koolitöid tehes, kirjandeid mulle meeldis kirjutada, need olid mul alati küll pigem esseistlikud, kui viljelesid mingit süvaarutlust. Mulle meeldis jutustada, pajatada, välja mõelda, piire kombata. Enim meeldisidki igasugu loometööd ja vimkaga kirjutamisülesanded, mida õpetaja Helja Kirber meile andis. Näiteks kirjutada midagi nii, et mõtled end autorina kelleksi teiseks. Need ülesanded oli lõbusad ja arendavad, see oli heaks trenniks, nüüd tagantjärele mõtlen veel suurema tänutundega, et see oli loovkirjutamine kõige mõnusamas mõttes!

Ja pärast kooli tuli üsna loomuliku jätkuna Tartu Ülikool, ikka eesti keel, kirjandus ja teatriteadus, kus ma suutsin küll bakalaureuseastmes molutada küll ilmatuma kaua, sest muu elu oli samuti kirju ja ahvatlev. Õige ülikoolitunde sain sisse hoopis magistrantuuris maailmakirjanduse õpingutes, kahe aastaga suutsin seal väga intensiivselt õppida ja tööd teha, nautisin kammerlikumat loengute seltskonda ja imelisi ainekursusi suurepäraste õppejõududega eesotsas. Siis tuli juba muu elu vahele, liikusin elukaaslasega püsivalt linnast ära maale, tema vanavanemate kodumaile vana hütti kõpitsema ja sellest pesa looma. Algas justkui uus ajastu ja omaenese väikese maailma loomine. Sealt perioodist on pärit ka mu esimese luulekogu materjal – maale jõudes läks kirjutamissoon (ja soov, tung) vulinal lahti, inspiratsioon lõi mühinal pähe, külamaastik ja loodus hakkasid minuga kõnelema, siinsed inimesed ja vanad lood panid kõrvu kikitama ja kujutlusvõime tõusis lendu. Kirjutasin need puhta tunde ajel sündinud luuletused üles, teisiti lihtsalt ei saanud ega osanud olla. Ainest jätkus, muusa oli lahke ja lood ilmusid pähe, sealt edasi paberile. Maal sain tööd üsna kodu lähedal Liivi muuseumis, sealsed maastikud ja kunagi seal konnanud kirjanikust jäänud tajutav hõllandus mõjusid samuti loominguliselt.

2015.aasta kevadel sattusin õnneliku juhuse kaudu fotograafina kaasa Prima Vista kirjanike seltskonna rabaretkele, mis liigutas minus midagi paika. Sain uusi toredaid tutvusi ja, mis peamine, mulle anti võimalus sellest retkest ise kirjatükk luua. Saan aru, et see retk Palupõhja rappa oli minu jaoks märgiline, nägin seal rabade vahel loodusmajas ööbides ühte kummaliselt ilusat und ja pärast seda hakkasid asjad jooksma kindla rahuga selles suunas, et kirjutamine sai aina teadlikumalt tegevuseks. Kui sündis mu esimene laps ja sain töölt pikemaks ajaks koju jääda, andis see omakorda vabama hingamise ja hoopis teistsuguse kulgemise, mis mulle väga sobis ja sobib siiamaani: askeldada kodus, tegeleda lastega ja ajada rahus selliseid koduseid asjakesi ning siis enamasti õhtutundidel kirjatööle keskenduda. See armuaeg, mõtlen lapsega kodus olemine, muidugi igavesti ei kesta, tööle naastes tuleb taas paratamatult rutt ja igapäevane stressinoot sisse. Aeglased pikad hommikud, päevased vabad kulgemised iseenda ja laste tempos vajuvad tahaplaanile, loomingukanal läheb paratamatult veidi kinni, sest vaimul on siis vähem võimalust vabalt uidata. Siis tuleb ise osata teadlikult kirjutamise jaoks aega võtta, pikkida oma päeva hingetõmbehetki, vabu päevi hinnata ja neisse mahutada igikestva askeldamise kõrvale just nimelt ka molutamist, et muusal oleks võimalus ligi astuda.

Õnneks on mu praegune töökoht, maaraamatukogu, kirjanikuks, lapsevanemaks ja üldse selliseks loominguliseks olemiseks sõbralik ja soosiv paik. Selles ametis saab neid enda iseärasusi ära kasutada, üks toetab teist. Aga jah, just esimese lapsega kodus olemise ajal saatsin esmakordselt oma kirjatükid Loomingule paari hea julgustaja toel ja innustusel. Sealt edasi läks ratas veerema… Esimene luuleraamat sai kokku sedasi, et korjasin oma tekstid kokku, panin järjekorda, arutasime toimetaja Doris Karevaga läbi ja see raamat sündis kuidagi väga loomulikult, leebelt. Teise lapsega kodus olemise ajal tuli Liivi preemia ja hakkasid kogunema luuletused järgmise raamatu jaoks. Nüüd kolmanda lapse, pesamunaga kodus olles jõudis see raamat valmimiseni. Seega oma muster on siin täiesti olemas: kodus olles, argirütmis tiksudes taban end ka rohkem kirjutamast. Olen siis rohkem sellel lainel, oma õigel lainel. Kirjatöö jaoks aja näpistamine on muidugi tihti omaette kunst (muide, ma olen kirjutanud luuletust näiteks supi keetmise ajal, reaalselt kulp ühes ja pastakas teises käes), aga hilisõhtud ja öödki tulevad siin vajadusel sõbralikult appi, kui vaid endal jõudu on. Aga proovida ära elada üksnes kirjutamisest – selle jaoks mul hetkel tänapäeva Eestis (hull)julgust pole. Muidugi – see oleks unistus.

Pean ka tänutundega ütlema, et olen sel teel, kirjutamiseteel, puutunud kokku mõne väga suurepärase ja sütitava inimesega. Kes on julgustanud, aidanud, toetanud hea sõnaga. Ilma nende kohtumisteta ei teagi, kuidas oleks läinud. Tõesti on vahel selline tunne, et keegi saadetakse su teele hea haldja või suunajana. Olen nendele inimestele südamest tänulik!

Kord kui emaga maast, ilmast ja elust kõnelesime, ütles ta mulle: „Berit, kirjutamine on sinu tee, jää sellele teele, ära sellest pöördu, mis iganes käänakuid elu ette söödab!” See salvestus kuskile mu meeltesse, kuid alles hiljem hakkasin selle ütluse tuuma tajuma. Saan märtsis 40 ja nüüdseks võin tõesti öelda, et nii tunnengi. Ilma kirjutamiseta ma ei saa, olen seda mingis vormis teinud terve oma teadliku elu. Kirjutamises peitub mu kese, tänu sellele tegevusele püsin oma telje juures, suudan naasta oma õigesse olemisse, kui ka jalgealune muutub ebakindlaks ja olemine rabedaks. Nüüd ma nagu julgen seda ka tasasel häälel lausuda: olen väikestviisi kirjanik. Seda tajuda ja teada, et see on see, mida ma tõesti teha tahan ja armastan, on hea ja soe tunne. Kirjutades olen ma kodus, oma rahus.

Ja see on tõdemus, milleni ma lubasin selle vastuse alguses jõuda.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Rändvõluriks või karjuseks mõnest muinasjutust (rännata mööda maid ja metsi oma väikse loomakarjaga, paunas piimapudel, sool, leib, vilepill ja soovikivike – ikka täielik unistuste amet tundus see). Lisaks kauboiks (käisin ringi, puust tokk paela küljes ümber vöö, nuga ema mulle anda ei tihanud, tsirkuse akrobaadiks (palusin vanematel otsida ometi mõne tsirkusekooli, aga sellist paraku ei leidunud), kangelassportlaseks (kes jookseb kõigist kõige kiiremini nagu muinasjuttudes). Varateismelisena sain teatristuudiosse sisse ja sealt edasi tuli hästi põnev teatrimaailm ning sellega koos muidugi meeletu soov saada näitlejaks. Ei teagi, kuidas sellega oleks läinud, sest lavaka katsetelt tulin ise poole pealt ära – tundsin, et see siiski pole minu jaoks ja Tartus ootas juba muu: elu, armastus ja mis kõik veel.

Sinu luules on elamise julgust: Ela oma elu julge hooga, /nagu kallaksid kuldkollast õunamahla suurest purgist väiksesse topsi. Kas see julgus on sinus kogu aeg olemas olnud?

Need konkreetsed read ühest minu luuletusest – seda ütles hääl unenäost, soovides luule-minale seda julgust sisendada ja läbi lausumise juurde manada, sõbraliku hea vaimuna innustavalt õlale patsutades. Suurest purgist midagi väiksesse anumasse valades ei saa arglikult tilgutada, siis läheb kõik mööda ja untsu. Tuleb uljalt sihtides valada hooga üle purgisuu, et juga langeks kenasti tassi. Nii ongi.

Aga ma tunnistan, et minul endal on hetki, mil elamise julgus on minust välja voolanud nagu mõraga klaaspurgist. Olgu põhjuseks siis midagi välist, suurest ilmast pärit või midagi, mis võrsub ärevalt su enese siseilmast. Praeguses maailmas ja inimese elus üldse on paljut, mis teeb rabedaks, paneb oma väikse argimaailma rappuma, sest suur maailm, see rapub lausa kolinal. Lisaks omaenda hirmud, painajad. Meeled töötavad vahel nagu kõrvukrätsu suliskõrvad, mis ärevust või ohtu tajudes püsti tõusevad. Aga jah, ikka püüan kirjutada helgest ja heledast, see hoiab pinnal, annab õhku ja tahan ka lihtsalt uskuda: mida hüüad, seda ka kutsud, meelitad ligi ja manad esile. Mu luulelugudeski jäävad ikka kõlama õnnelikud lõpud, isegi kui loos on ärevust, kurbust või valu. See on mul loomuses – vaadata ikka valguse poole. Ka siis, kui ise juhtun seisma pimeduse piiril.

Oma uues luulekogus ütlen ühes luuletuses, et „aastaringide kasvamisega on julgest hoost saanud ettevaatlik samm”. Nii ongi. Nooruses on seda uljust ja hoogu muidugi rohkem, hirme on vähem. Mida vanemaks saad, seda ettevaatlikumaks muutud. Elamise julgust aga minetada ei tohi, see peab kuskil sügaval sisimas ikka edasi tuksuma, isegi siis, kui sellest näiliselt kohati eemale triivid. Mis aitab mul sellest julgusest kinni hoida, tuletab seda meelde, annab mulle märku, et see on osake mu päris minast – selleks ongi kirjutamine. Ja argipäeva imeline ilu, väikeste hetkede rõõmud, laste olemasolu, nende rõõm ja tublidus… nende pärast elad elu ikka julge hooga, vähemalt püüad seda teha. Liimid mõraga purgi taas kokku ja lähed edasi, vahel keksides, vahel longates, aga lähed.

Kirjeldustõlge fotole: Maastik puude ja põõsastega.

Kas elamise julgus on ka see, kui tuled mugavast voodist välja ja lähed öösel ujuma ja teed uuesti jalad liivaseks; jooksed sooja vihmaga õue, kuigi kleit saab märjaks; lähed küdeva ahju käest tuisku vaatama, sest see on ilus? Kas nõustud, et näilises argirutiinis saab kogu aeg oma mullist välja tulla. Selleks ei pea Mehhikosse sõitma või langevarjuhüpet tegema, et elu põnev tunduks…

Jah, just. Olen Fred Jüssiga vägagi nõus, et oma enese õuel veedetud väiksest momendist võid soovi korral ja õigeid vastuvõturetseptoreid kasutades leida väga palju, rohkem kui mõni reisilt maakera teise nurka.

Nimetame seda siis elamise julguseks või lihtsalt sooviks saada osa neist väikestest imedest me ümber, lapsemeelsest elevusest, mis inimeses sügaval alati olemas on ja vaikselt pulbitseb. Mina elan nii, et luban sellel välja tulla, teisiti ei oskakski. Olengi keset ööd äratanud lapsed ülesse, pakkinud nad kiiresti autosse ning sõitnud küla äärealadele, metsa vahele, et vaadata virmalisi. Meenub stseen Steven Spielbergi lapsepõlvest ainest saanud filmist „The Fabelmans”, kus pereema ajab lapsed järsku autosse, et kihutada vaatama keeristormi, mis linnakesest mööda marutab. Mees hõigub teda tagasi, väike laps süles, aga naine ei pööra ümber. Vanemad lapsed, silmad elevusest suured, usaldavad ema ja lähevad kaasa. Ta katsub pääseda tormi südamele ligi, unustades kõik muu, minetades hetkeks isegi ohu- ja hirmutunde. Ta tahab tormi näha, kogeda, olla korraks selle taltsutamatu stiihia sees. Lapsed kaasas, nii ta läheb. See stseen oli mulle tuttavlik, tundsin seal iseennast ära.

Ma ei oskagi seda käitumist kuidagi tituleerida või analüüsida, minu puhul see lihtsalt on nii, meie peres asjad käivad nii. Lapsed on seejuures tänuväärsed kaaslased, tulevad ikka selliste sööstudega kaasa. Tajuvad seda sama põnevust, mis minagi.

Olen ka võimeline tükk aega imetlema väikse vaigupisara põlemist kuusehalul. Või jälgima mesilaste tegutsemist taru lennulaual. Olen vilistanud peoleoga võidu, aeg muudkui kulus, laps magas vankris, unustasin end ära ja muutusin ise ka peoleoks. Huiganud kakkudega dialoogi, õpetasin ka tütred välja, oskavad kakuhüüdu juba päris hästi matkida. Sellised hetked on need, mis jäävad kuskile sisimasse igaveseks alles. Kallid, olulised, puudutavad ja heas mõttes raputavad hetked.

Kas lapsena tajusid argipäeva teisiti? Kas aja kulgemisel, rutiinil ja kohustustel oli teine tähendus?

Oli ikka teistmoodi. Oli rahulikum, muretum, aeg sahises oma vaikses kulgemises, mitte ei vuhisenud nii, et kõrvus võtab kohati undama. Miks? Sest polnud suurte inimeste muresid ja täiskasvanueluga kaasnevat pidevat ruttu, kui miski või keegi ajab sind pidevalt taga! Lapsena, lapsepõlves on inimene õnnelikum, olgu mis siis on. Mingisugused mured muidugi ikka on, isegi, kui elu ja olu on üldjoontes hästi. Aga pole selliseid hirme, mille mõõtmeid sa lapsena lihtsalt ei oska veel teada ja tajuda. See „oskus“, need teadmised tulevad hiljem, suuremaks saades, kui oled saanud sähvakaid siit ja sealt. Kui hoomad maailma paremini. Lapsena elasin perega Karlova rohelises puumajaderajooni vabas metsikus maailmas, see polnudki nagu päris linnaelu, meie hoov sarnanes mõnele maamajaõuele, džunglile. Ja meil oli õnneks ka maakohti, kus külas käia ning suviti olla. Loodus ja maa-armastus ongi mul vast sealt pärit. Ja mõtlen, et ka maal käib aeg natuke teises rütmis, kindlasti teistmoodi kui linnas. Alateadlikult ma seda ehk otsima olen tulnudki, seda rahulikumat aja ja olemisekulgu, mida mäletan lapsepõlvest.

Ahjude kütmine, puude riita ladumine, vaiba kloppimine, põrandapesu, lillepeenarde kastmine, laste magama panek, sõstarde korjamine, triikimine, seente kupatamine – kas see lõputu tööde ja tegemiste ring annab turvatunde?

Jah, vähemalt mulle annab. Selles peitub teatud seaduspära, mida ma ise valitseda ja suunata saan. Suuremat osa asju me elus ise hallata ei saa, need lihtsalt juhtuvad, olenemata meie soovidest ja pingutustest. Aga need argised askeldused on ühtlasi rituaalsed ja teraapilised tegevused, mille käigus loon korda enda ümber, sätin asju oma väikses koduilmas ning seeläbi loon mingit seaduspära ka enese sees. See toob rahu, selgust ja mõtete avarust. Kui olen ärritunud, kurb või segaduses, hakkan näiteks koristama. Pärast, kui elamine on säetud ja toad tuulutatud, on enesel ka parem, selgem, klaarim olla. Väline maailm käib sisemisega sünkroonis. Ja seda teatavat kindlus- ja selgustunnet inimene ikka vajab.

Kirjeldustõlge fotole: Suvises aias ripub nööril kirju voodipesu.

Sinu luuletustes on palju meeltega, nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, kompamisega tajutavat. Kas see on teadlikult nii komponeeritud, et vahendada ümbritsevat? Millist meelt enda puhul kõige tugevamaks pead?

Ma tajungi kõike väga ergult, vahetult, teravalt väiksest peale. Ja eks see jõuab vahendatud kujul ka mu luuletustesse, see juhtub loomulikult, kogemata. Lugejad on ka öelnud, et mu tekste lugedes jookseb kõik sealne silme ees, kõrvus ja ninas, nagu oleks ise selles hetkes kohal. See teeb mulle kui autorile muidugi rõõmu, kui kirjutatu (ja läbielatu) sedasi ehedalt vastuvõtjani jõuab. Mu enese meeled on komponeeritud nii, et need on pidevalt avatud ja valmis muudkui vastu võtma. See on õnnistus ja õnnetus ühteaegu. Elu ilusat poolt sedasi tajuda on muidugi õnn, viimse piisani iman kõiki väikseidki heledaid kogemusi endasse. Või lasen end minema kanda mõnest raamatust, filmist, teises linnas vilksamisi silmatud majast ja seal elavate inimeste elust (sõidan akendest mööda, näen midagi, kujutlusvõime ja meeled hakkavad tööle, lähen sellesse kõigesse nii sisse, et pärast on raske välja tulla). Aga paraku pahisevad ka elu tumedamad värvid sedasi minusse, ärev, valuline, ähvardav, õudne. Ja kuna seis maailmas on juba tükimat aega pehmelt öeldes pinev, siis on ka enda tundlad pinevalt õieli. Sellele kõigele vastukaaluks, et hoida end pinnal, proovida püsida ikka nende helgemate tajude juures tulebki siis lihtsalt teadlikult võidelda, tegeledes sellega, mis annab meeltele positiivset toitu. Astun üle ukse õue, tõmban sõõrmed värsket õhku täis, vaatlen loodust, kuulatan selle hääli, silitan käega üle krobelise kuusetüve – see ravib, see aitab, see annab meelele ja meeltele rahu, vaigistab äreva müra.

Kõik meeled on muidugi olulised. Aga lõhnatajus on midagi müstilist, see paneb rändama ajas ja liigutab hinge nii, nagu teised meeled ei suuda. Lõhnad on nähtamatud, helitud ja käega katsutamatud, ent ometi peituvad neis värvid, tunded, helid, mälestused, isegi puudutused. Mingit tuttavat lõhna tabades võid liikuda ajas tagasi, tunda midagi ammust uuesti nii, et ulg tuleb peale ja hing hakkab liigutusest värisema. Vot see on supervõime, supertaju, see lõhnameel!

Mind on kummitanud värss ühest sinu luuletusest, kuidas Saare Salme paneb konnale piima. Mis värk sellega on?

Saare Salme (neiupõlvenimega Olesk) elas kunagi Meomal Vanas Majas. See on põneva ajalooga suur talumaja, mida oma luulelugudes mitmel korral mainin ja mis päriselt eksisteerib. Praegu seal püsiv inimasustus küll puudub, maja on ajahambast puretud ja vajaks kordategemiseks üüratut eelarvet. Kunagi oli see suurim ja jõukaim talu ümbruskonnas. Paul Saar tuli ja võttis Salme Oleski naiseks, siit siis see Saare Salme nimi. Ja üks esimesi jutte, mida Vana Maja kunagiste asukate kohta siia tulles kuulsin, oli lugu Salmest ja konnast. See konnalugu meeldis mulle tohutult ja pani ajukäärudes kujutluspildid elavalt jooksma.

Majatrepi all oli elanud suur padakonn, kes õhtuti sealt ikka välja ukerdas. Ja Salme pani talle alustassile piima, konn oli seda siis limpsinud (toona ei juhtunud sellel konnal lehmapiima tarbimisest midagi). Küll see võis ilus ja müstiline vaatepilt olla: sume varasuvine õhtupoolik, talu eeskojast astub välja heledas pikas kleidis naine, kann piimaga käes. Sammub paariastmelisest kivitrepist alla, kükitab madalale ja kallab väiksele lopergusele alustassile piima. Ehk tegi ta isegi kutsuvat häält, nagu tehakse lindudele terakesi puistates: krook, krook, konnu! Ning naadid ja teelehed kivitrepi ääres hakkasid tasakesi liikuma, nende vahelt astus neljal käpal kuninglikult taarudes välja hiiglaslik pruun kärnkonn muglulise naha ja suurte tarkade punnsilmadega. Kooberdas usaldavalt alustassini ja asus sealt piima lürpima (siinkohal teeb mu kujutlusvõime sisse väikse virvenduse, sest ma ei oska täpselt arvata, kuidas see kausist joomine tema puhul välja võiks näha). Salme jälgis kogu toimingut vaikse tänutundega, silmad hellalt suurel konnal. Imeline! Aitäh selle küsimuse eest, mulle sai just selgeks, et sellest tuleb veel üks lugu kirjutada.

Jah, Saare Salme oli üks isemoodi kuju. Lapsi Salmel ja Paulil polnud, kuid külalastega suhtles Salme kenasti ja sõbralikult, hoidis neid. Voolis kraavipervelt leitud punasest savist väikseid loomakujukesi ja pani need puuriidale puuhalgude vahele tühimikesse, et mööda külateed koolist koju tulevatel või karja minevatel lastel oleks midagi toredat leida. Tahtis lapsi üllatada, neile rõõmu teha! Isetult, südamest. Vahel siin Vana Maja ümbruses uidates on mul tunne, et keegi jälgib mind, tasaselt nagu kõrge muru sees kükitav konn. Vahel näib, et Vana Maja aknal seisab keegi pikka kasvu ja heledates riietes. Ja kõigi kärnkonnade vastu tunnen ma austust. Kevadel korjan koos lastega neid teedelt kokku ja viime nad siis enda tiigi äärde. Siinsed kärnkonnad on Saare Salme pühad kaitsealused loomad.

Kirjeldustõlge fotole: Sinilillede vahel kükitavad pruunid konnad.

Mida sulle meeldib lugeda?

Mulle meeldib kirjandus, mis on nagu pinnaalune hoovus, veealune virvendus, mille autorid on pigem tasased kujud, kuid kirjutatu sügav, puudutav, oma lihtsuses võimas ja vahetu, elus, kordumatu. Ärplev eputamine ja püünel keksimine, väga väljapoole pööratud poos mõjub mulle võõristavalt, kandub läbi kirjutaja ka tekstidesse ja ma panen siis raamatu käest ära. Mul ei teki sellega sidet, see pole mulle. Kellelegi kindlasti, jah!

Mulle meeldib mingi salapärane loomuomane tasasus, mis ometi meeltes võimsalt kaikuma jääb. Mulle on südamelähedased Vallisoo, Ränik, Baturin, Sommer. Lauri Pilteri maailmataju, tema meenutuslikud kirjutised meeldivad ja sobivad mulle väga. Mehis Heinsaare salapärased retked sise- ja välisilmadesse haaravad alati kaasa. Liiv, sest temaga sain ta kodumuuseumis töötades läbi sealsete maastike kuidagi lähedaseks sõbraks, ta muutus omaks. Hingesugulust tajun Mikitaga. Kareva luule on lausa kriipivalt puudutanud, tema looming on nähtus omaette. Veel on mulle alati meeldinud Põhjamaade romaanid ja saagad. Ning ehe fantaasiakirjandus, muinasjutud – neid võin lugeda alati, iseendale, lastele või koerale.

Raamatukogus meeldib mulle luuleriiulite juures seisatada ja tõmmata sealt välja vanemaid õhukesi väikseid luulevihke, piiluda neisse sisse, avastada sealset maailma… Mõni autor on mulle täiesti tundmatu, vajunud kuskile aegade hõlma unustusse, aga hea on tajuda, et tema mõtted, tema luuleread siiski püsivad. Keegi ikka satub ühe külaraamatukogu luuleriiulist neid võtma ja lugema, luulelemb raamatukoguhoidja näiteks. Mõnda neist raamatutest avatakse ehk esmakordselt… See on selliste vanade väikeste tundmatute luulevihkude saatus. Maha ma neid ei kanna – mul on raamatukogus oma väike luulekogude kaitseala.

Hea kirjandus tekitab külmavärinaid, paneb naerma, paneb vappudes nutma.

Kas raamatutest, filmidest, näitustelt ootad pigem argiimesid või ootamatuid kurioosume?

Ootan argiimesid, mis viivad ootamatute (argi)kurioosumiteni!

Vestlesime sinuga hiljuti n-ö skandaalsel teemal: miks pole eesti kirjanduses suuri armastusromaane või miks neid küll nii vähe on, et isegi kümmet kokku ei saa. Kas sa oled vastuseni jõudnud?

Mõtlesin, et peaks ikka ise ühe sellise kirjutama. Äkki isegi oskaks ja tuleks välja. Aga jah, küllap on selles tõesti midagi eestlaslikku, et selline suur teema on leidnud leiget kajastust. Kas armastame kuidagi tasakesi, vaikselt, sissepoole? Ehk see on tõesti nii. Ehk on armastus me jaoks nii oluline ja püha, et sellest naljalt pläkutama ei kiputa. Eestlase armastus on nagu noor õrnuke kärbseseen, imeilus, ulmaline, nõiduslik, uinutav, ligitõmbav, kiinduma panev, hullutav ja uimastavgi, kuid piidleme seda aukartusega, õrna hoidmistundega – ta on rabe, võib puruneda, laguneda koost. Parem siis mitte liialt torkida, vaid nautida vaikuses, rikkumata seda imelist armastusemaagiat.

Anna palun lõpetuseks üks lugemissoovitus.

Kui tohib, annan kolm! Esiteks palun teilt lahkesti: ostke, laenutage ja lugege mu peagi ilmuvat luuleraamatut „Hele, tuisklev ja nimetu”. Ja kirjutage, kuidas see mõjus, jätke kuskile väike märgegi! See teeks mul südame tõesti rõõmsaks. See luuleraamat, need luulelood seal, on mulle olulised. Aitäh!

Ja Doris Kareva koostatud metsaluule antoloogiat soovitaksin samuti väga lugeda. See on ainulaadne metsa- ja luuletunnetus, mis läbi selle raamatu rännates lugejasse jõuab ning lugeja meelemaastikesse oma teekesi rajama hakkab. Värskendav! Ja eestlase hingele, praeguse aja inimesele nii väga vajalik.

Kolmandaks soovituseks on Valdur Mikita üks varajasem kirjutis enne kõiki neid metsikusi ja lingvistikaid, mis tulid veidi hiljem ja millega ta end laiema lugejaskonna südamesse kirjutas ja kuulsaks sai. 2007. aasta Vikerkaares ilmunud novell „Jänesekapsa teoreem” on võrratult ilus ja hõrk, leidlik, mänguline ja midagi sõnulseletamatut on seal veel – see, kuidas igatsusest kui tundest saab midagi müstilist. See jutustus pälvis ka Gailiti novelliauhinna ja just, midagi Gailiti maailmast on seal tõesti olemas. Midagi, mida peaksime aeg-ajalt parajas koguses manustama, et säiliks elu võlu.

Berit Petolaiga vestles Siret Saar. Fotod: Berit Petolai