Svetlana Karm, teadur.

13. oktoober on kalendris vadja rahva päev, mida tähistatakse alates 2008. aastast, mil vadjalased võeti Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja. Venemaa Föderatsiooni 2010. aasta rahvaloendusel nimetas ennast vadjalaseks 64 inimest.

Vadja rahva päeva puhul ongi selle blogiloo keskmes vadjalased ja nende kultuur Teise maailmasõja aegu, mil Eesti uurijad korraldasid kaks uurimisreisi sakslaste okupeeritud Ingerimaale vadjalaste juurde.

Esimene Vadja uurimisretk toimus 16. augustist 16. septembrini 1942 ning sellest võtsid osa ERMi direktor arheoloog ja etnograaf Eerik Laid, Tartu Ülikooli etnograafia professor Gustav Ränk, verivärske etnograafia magister Ilmar Talve, Tartu Ülikooli raamatukogu assistent keeleteadlane Paul Ariste ning joonistajana kunstiõpilane Ilmar Linnat. Teine välitöö leidis aset 4.–27. augustil 1943, osalesid Gustav Ränk, Ilmar Linnat, noor folklorist Felix Oinas, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste, ülikooli antropoloogia ja rassiteaduse õppetooli professor Juhan Aul (õppetool loodi 1943. aasta juulis) ning tema naissoost sekretär. (Välitöödest lähemalt vt Jääts 2022; Karm, Zagrebin 2015).

Vahendan siin katkendeid Gustav Ränga artiklist, mis ilmus 1942. aastal ajalehes Eesti Sõna, ning 1942.–1943. aasta Vadjamaa välitööde pilte koos uurijate koostatud legendidega.

***

EESTI TEADLASED UURIMISREISIL VADJAS

Kirjutanud prof dr Gustav Ränk

Veidi juhuseotsija romantikat poeb põue, kui rongirattad veerevad üle Eesti piiri Ingerimaale, kus kavatseme hakata otsima veel olemasolevate vadjalaste jälgi. Ülesanne on üsna ebamäärane, sest meil kellelgi pole reaalset kujutlust, kuipalju neid õigeid vadjalasi üldse järele on jäänud ja mil määral selle vana hõimu kultuuripärandit on alal hoidunud. Meil on küll kasutada mõningad statistilised andmed Ingerimaa rahvastiku kohta kõige viimaste kokkuvõtete järgi, teame ka, et neis kokkuvõtteis esineb 400–500 vadjalast, kuid me ei oska veel endale kujutella, missuguste kriteeriumide põhjal see arv lõppude lõpuks on saadud. Kas on loendamisel määravaks momendiks olnud keel või lihtsalt perekondlik traditsioon? Ikka ja jälle kerkivad mällu juba aastaid enne esimest Maailmasõda lausutud ennustused, et paarikümne aasta pärast on vadjalastest järel ainult veel mälestus. Vadja rahvakultuuristki on meie kujutelu üsna raamatuline ja seda raamatulistki tarkust leidub vadjalaste kohta väga vähe: vadjalased on etnograafiliselt kõige vähem uuritud rahvas meie hõimude hulgas, kui mitte võtta arvesse üht idapoolsemat läänemere-soome rahvast vepslasi. Ometi on vadja meie lähimaid hõime: nende asumisalade keskus Kattila ei ole Eesti piirist kaugemal kui veidi üle 30 kilomeetri lennuteed.

KOHTAME ESIMESI VADJALASI. See on ühel augustikuu hommikul, kui rong viimaks pika vilega tormab Kattila raudteejaama. Oleme sihil ja ootame vist igaüks põnevusega, kes on see esimene vadjalane, keda siin muinasmaal küll kohtame. Kohtamine ei lasegi end kaua oodata, sest oleme küüdimeheks saanud ehtsa vadja vanamehe, kes meid siit orust peab vedama üles mäele. Laadime oma kohvrid ja kompsud väikesele taluvankrile, millele koorma mahutamiseks on ehitatud peale lame raam. Meie koormat veab väheldane hobune, kelle esiisad vist on olnud küll sugulased meie maatõugu hobuse esivanematele. Vankri kõrval sammub tüse, rässakas, veidi habemesse kasvanud näoga mees, kes meie tervitusele oli vastanud eesti keeles, kuid nüüd on juba süvenenud meie „keeledoktoriga“ elavasse jutuajamisse, muidugi vadja keeles. /…/ Ja see vanamees, meie esimene vadjalane ise, kas ei meenuta ta elavalt mõnd eesti taati kusagilt Kodaverest või Tudulinnast! Nii tuttavlik on ta hoolas ja usin nokitsemine koorma kallal, kaine tagasihoidlikkus võõra vastu ja kogu ta käitumisviis.

/…/ Sattusime siia just rukkirehtede ajaks, mil hommikuti võis kuulda salapärast vihkude sopsutamist vastu rabamispukki ja rõõmsat kootide kilkamist rehealuse savipõrandal. Aheti vilja ja köeti rehti, nii et tuulevaikseil hommikuil täitus kogu ümbrus magusa lõhnaga, mida võib levitada ainult värske aurav ja suitsev rehi. Kõigi kolhoositamiste kiuste on viljakoristamine ja rehepeks kogu Vadjas alal hoidnud oma vanad vormid, nii nagu see juba aastasadade eest on meile ja sugurahvastele tuttav olnud. Viljad lõigatakse eranditult kõik sirbiga, ja seda tööd teevad ainult naised.

/…/ Reisi kestel oli võimalus mitmel korral olla vadja rehel. Kuna kolhoosiajal suurem osa erarehti on lammutatud, siis toimub rehepeksmine kogu külaga ühisrehes. Seal oli siis palju rahvast koos: mehi, naisi ja lapsi, mistõttu tööpauside aegu juhtus ikka kedagi, kes oli valmis juttu ajama. Kuid siin oli silmalgi palju nägemist. Vadja rehi ise juba on vaatamisväärsus omaette, kujutades midagi vahepealset meie ja idapoolsete sugurahvaste (mordvalaste, tšeremisside) vahel.

Rehte varjav raske õlgkatus lasub tugevatel sammastel, mis on lastud lihtsalt otsapidi maa sisse. Nende sammaste vahel, ehitise ühes otsas, asetseb siis rehetuba, mõlemal pool varjuks lai katuseräästas. Aeg-ajalt avaneb toa uks ja ühes reheleitsega lendab sealt välja vihke, mis rändavad esiteks erilisele rabamispukile, kus jämedad terad paari sopsuga välja lüüakse, ja selle järele rehealuse savi põrandale lademeisse, kus neist viimsed terad kootide abil välja peksetakse. /…/

Kus inimesi palju koos on, seal hakkad ka vaatlema ning võrdlema nende välimusi, töötamisviisi ja üldse suhtumist oma tööle. Vadjalase auks peab ütlema, et ta on üldiselt hoolas ja korralik töötaja. Oli lausa lust näha, kuidas vanemad mehed ja naised lasid kootidel, rehadel ja hangudel käia. Noorema põlve hulgas aga paned tähele ilmset vastikust töö vastu: liigutatakse keha parajasti niipalju, et see teistele jalgu ei jääks.

ÜRGSEID JOONI VADJALASTE RAHVAKULTUURIS. Siin selles Vadja südamikus võib peale viljakoristamise ja reheteo tähele panna muidki ürgseid jooni rahvakultuuris. Kas või seda, kuidas ühisheinamaatükkide pärast liisku heidetakse, kuidas kari hommikul tõrvehelide saatel karjamaale aetakse ja kuidas käsikivid juba hommikul enne valget oma monotoonset kolinat algavad. Vadja karjapasuna, selle lihtsa tohutõrve helid on ise juba seda väärt, et mõni öö vadja külas magada.

Olen kunagi aastate eest karjase tõrvehäält kuulnud Mustvees ja sest saadik oli mul jäänud üsna tagasihoidlik hinnang sellest pillist. Et aga selle lihtsa mänguriista käsitamine omasugust kultuuri ja traditsiooni nõuab, selles võis veenduda Vadjas. Siinsed karjased oskasid sellest pillist võluda igatahes nn mahe-sonoorseid helisid, et neid võib pidada klassiks omaette. Eriti võluvana tundub see heli siis, kui ta kostab kusagilt vaiksest metsakaugusest.

Üsna eksootilistena tunduvad vadjalaste ummispuised vened, milledega nad käivad vaikse ilmaga, järvel kalu püüdmas. See vene on õigupoolest lameda põhjaga küna, kuid oma pika sihvaka kerega jätab ta kaugelt kerge kanuu mulje. Riist on väga kipakas, kuid vadjalane ühe mõlaga tegutsedes valitseb seda igas olukorras meisterlikult. Kevadel kala kuduajal pistetakse vene ninasse tuluseraud ja siis männitõrvaste valguses läheb lahti tohusepüük ahingutega. /…/

LÄÄNE-VADJA KÜLADES POLE VENESTUS MÄRGATAV. Kui me kord juba olime õnnelikult Ingerimaal, siis ei tahtnud me jätta külastamata ka läänevadjalasi Lauga-suudmes. Ja peab ütlema, et see reis täiendas palju seda pilti, mille olime vadjalastest saanud Kesk- ja Ida-Vadja külades. Kui Kesk- ja Ida-Vadjas kipub rahva keelt ja kultuuri lämmatama pealetükkiv venelus, mis ongi noorsoo juba täiesti oma hõlma haaranud, siis Lääne-Vadjas me seda nii teravasti ei märka. Tõsi, ka siin oskab kogu elanikkond vene keelt, ometi leiad perekondi, kus kõik, vanadest kuni lasteni, võivad omavahel rääkida vadja või isuri keelt.

Ütlen meelega vadja või isuri, sest siin on tekkinud omapärane ümberrahvustumisprotsess, milles vadjalased isuristuvad. Kui arvesse võtta, et siin peale nende põlis-ingeri keelte osatakse üsna üldiselt ka veel eesti keelt ja saadakse aru soome keelest, siis võib ütelda, et on tekkinud nagu mingi uus „algsoome” pesa, kus mitmed lääne-mere-soome keeled on oma idus esindatud.

Seejuures on huvitav tähele panna, et rööbiti tugeva keeletraditsiooniga on siin ka püsinud kauem vanu kultuuripärimusi. Nii tuli rahvariiete uurijal idapoolsetes külades rekonstrueerida vana riietust ainult teadete põhjal, siin, Jõepäras (Jõgõperäs), aga oli võimalik leida veel päris ehtsaid vadja-isuri ülikondi ühes juurekuuluvate ilustitega.

Mulle meenub ikka üks Jõepära vanamees, kes ei jõudnud küllalt kiruda ja pilgata enamlasteaegseid õpperaamatuid. „Mis neis raamatuis lugeda oli!” ütleb ta. Sealt võis leida ainult sääraseid arutlusi, nagu see jutt kahest poisist: „Laro künnab traktoriga, Mikko künnab adraga. Larol on kerge töö ja rõõmus meel, Mikkol aga raske elu, sest ta peab kündma adraga.” Küsin selle jutu peale, mitu traktorit neil siis siin Jõepäras tarvitada oli. Sellele ruttas perenaine käbedasti vastama: „Meie Larod kündsid kõik atradega, sest esimene lähim traktor üteldi töötavat siit 20 kilomeetrit eemal.” Nii oli siis sealgi selle teooria ja tõelisusega.

Vadja, see paljukannatanud hõim, elab veel, kuigi tast ei ole palju enam järele jäänud. Talle on juba mitu korda ennustatud peatset lõppu, kuid ime kombel on püsinud siiski mõnisada inimest, kes seda keelt räägivad. Raske on ühele rahvale ennustada kadu, niisama raske kui teisele inimesele surma, ja sellepärast jätame lõppsõna sellele, mida taotseme nimetada rahva saatuseks.

Palju ei ole ju Vadjas püsinud enam sisuliseltki, sest tal puudub rahvusteadvus. Selle tõttu tuleks igale vadja keelt rääkivale inimesele alles selgeks teha, kes ta on ja kellest ta põlvneb. Enamasti peab ta end ise venelaseks, sest ta on ju „vene usku”.

„Meie oleme veel paremad venelased kui venelased on, sest me käisime ka enamlaste ajal kirikus”, – ütles mulle üks vadja vanamees siiralt, kui julgesin keele põhjal kahelda ta vene päritolus. Niisugune on see vanem põlv, vadja põhimik. Mida rääkida siis veel noortest, kes oma isaisade keelt enam sõnagi ei oska. (artikli lõpp)

***

Sellisena kirjeldas vadjalasi 80. aastat tagasi eesti etnoloog Gustav Ränk. Pilt vadja rahvakultuurist, mis avaneb lugejale ajaleheartiklist, on täis romantikahõngu ja „vana kaduva“ nostalgiat. Hoopis teissugune pilt avaneb aga tema Vadja päevikutest, kus leidub nii Nõukogude režiimi teravat kriitikat kui ka rahva kannatuste, sõjaaegsete elutingimuste ja karmi tegelikkuse kirjeldusi.

Mis puudutab vadjalaste tänapäeva, siis olgu siin toodud vadja keele uurija ja keeleõpetaja Heinike Heinsoo tõdemus (2015): „Vadjamaa, mida pole ühelgi kaardil, on eestlastele kõige lähem sugulaskeele ala. Narvast on vadja küladeni vähem maad kui laevaga Tallinnast Helsingisse. Narvast itta Kingissepa linnani (endine Jamburg) on 25 kilomeetrit. Vadja keelt oskab kaks inimest Jõgõperä külas ja ülejäänud kõnelejad on Luutsas (Luuditsa, Luužitsõ) ja Liivtšülas. Tegelikult pole kaardil ka neid: Jõgõperä on vene keeles Krakolje, Liivtšülä Peski ja Luu(di)tsa Lužitsõ. /—/ Tegelikult on nii, et keegi seda [vadja keelt] ei kõnele, aga oskab 4–8 inimest. Omavahel ei suhelda vadja keeles vähemalt kümme aastat.“

Artikkel on valminud hõimurahvaste programmi toetatud uurimis- ja arendusprojekti „Eesti etnoloogi Gustav Ränga sõjaaegsed päevikud (uurimine ja publitseerimine)“ raames. 2023. aasta alguses valmib rohke fotomaterjaliga raamat, kuhu on koondatud Ränga päevikuid aastatest 1939–1948, sh Vadja välitööde päevikud aastatest 1942 ja 1943 ning 1943. aasta Liivi ekspeditsiooni päevik. Ränga 1942.–1943. aastate Vadja päevikud ja viidatud ajaleheartikkel ilmuvad lähikuudel ka venekeelses raamatus.

Kirjandus

Ränk, Gustav 1942. Eesti teadlased uurimisreisil Vadjas. – Eesti sõna. №№ 283 (8.XII), 284 (9.XII), 286 (11.XII), 287 (12.XII); https://dea.digar.ee andmebaas.

Heinsoo, Heinike 2015. Vadjalased ja vadja keel ei kao veel. – Sirp, 10.07.2015, https://sirp.ee/s1-artiklid/varamu/vadjalased-ja-vadja-keel-ei-kao-veel/

Jääts, Indrek 2022. Eesti etnograafide Vadja välitööd aastatel 1942–1943. – Tuna, 2 (95), 60–82.

Karm, Zagrebin 2015 = Карм, Светлана; Алексей Загребин 2015. Не/известное этнографическое финно-угроведение: эстонская история. – Вестник Удмуртского университета. Серия «История и филология». Выпуск 1: 36–44.