Mirjam Rennit, UT etrnoloogiamagister.
Suviseid kuumalaineid ning harjumuspärasest soojemaid ja lumeta talvesid on viimastel kümnenditel märganud enamik eestimaalasi. Nende käegakatsutavate muutuste seostamine kaugeleulatuvate globaalsete kliimamuutustega on aga endiselt vähene. Oma magistritöös, mida kaitsesin jaanuaris Tartu Ülikoolis etnoloogia osakonnas, uurisin inimesi, kes on oma kliimamuutustega seonduvate murede väljendamiseks koondunud ning pidanud vajalikuks levitada oma teadmisi ja vaateid Eesti ühiskonnas.
Fotokollaaži autorid FFF Eesti aktivistid
Esimesed kliimaprotestid Eestis korraldati 2019. aasta kevadel, kui tegevust alustasid üleilmsetest kliimaliikumistest Fridays for Future ja Extinction Rebellion inspiratsiooni saanud grupid. Fridays for Future sai alguse Rootsi kooliõpilase Greta Thunbergi reedestest koolistreikidest ja Extinction Rebellion’i algatasid Suurbritannias kodanikuallumatuse aktsioone korraldanud aktivistid. Mõlemad liikumised juhivad tähelepanu tõigale, et vaatamata juba mitmeid aastakümneid kättesaadavatele teaduslikele andmetele, mis puudutavad inimtekkeliste kliimamuutuste potentsiaalselt katastroofilisi tagajärgi inimühiskondadele, pole kliimamuutuste leevendamiseks piisaval määral oma käitumist muudetud ja probleem on pigem süvenenud. Liikumiste eesmärk on survestada poliitilisi jõude, teavitada avalikkust ja mobiliseerida kodanikke probleemile ühiselt vastu astuma.
Eestis on kliimaprotestigruppide tegutsemine pretsedenditu, ühtlasi on siinset keskkonnaliikumist varem iseloomustanud pigem kohalikele ja silmnähtavatele keskkonnaprobleemidele keskendumine. See seab kliimaprotestijad uudsesse ja kohati keerulisse olukorda – tähelepanu soovitakse juhtida siinses kontekstis vähemalt viimase ajani üsnagi vähe teadvustatud globaalsele probleemile, mille seos kohalike olude ja keskkonnakaitsega võib esmapilgul paljude jaoks segaseks jääda. Vaatlengi oma töös, kuidas aktivistid teevad mõistetavaks abstraktseks jäävaid kliimateaduse seisukohti. Antropoloogiline lähenemine teadmiste, täpsemalt kliimamuutuste teadusliku teadmise levikule, tõlkimisele ja vastuvõtule aitab mõista Eesti kliimaaktivistide edu ja ebaedu oma sõnumi levitamisel. Laiemalt kõneleb see asjaoludest, miks teatud ideed on ühiskonnas piisavalt mõjusad, et kaasa tuua soovitud muutusi.
Just vähene vastuvõtlikkus kliimamuutuste ideele Eesti ühiskonnas, madal kliimateadlikkus või poliitilise tahte puudumine probleemiga tegelemiseks sundis kliimaakiviste oma sõnumeid ja taktikat vastavalt sihtrühmale ja kontekstile kohandama. Teisisõnu asusid nad oma kliimasõnumit tõlkima, võttes arvesse nii eri ühiskonnagruppide eripärasid, keda sooviti mõjutada, kui ka siinse ühiskonna ajaloolisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi iseärasusi.
Otsustajatele oma sõnumeid tõlkides kogesid aktivistid tihtilugu, et isegi pealtnäha roheteemadega tegelevad poliitikud soovisid radikaalset tegutsemist edasi lükata ja tulevikku vaatavat kliimapoliitikat ei kujundatud. Riigi suutmatus võtta tõsiselt kliimaaktivistide sõnumeid toob kaasa tõlkeprotsessi takerdumise – juba tõlgitud ja vastu võetud sõnum on igasuguse mõjuta, kui vanadest paradigmadest lähtuvalt soovitakse vanaviisi edasi tegutseda. Selle ilminguks on põlevkivitööstuse jätkuv töös hoidmine ja uue õlitehase ehitamine, mida Fridays for Future aktivistid on kohtus vastustanud.
Sageli olid aktivistid tunnistajaks sellele, et kliimamuutusi peeti Eesti ühiskonnas võõraks ja imporditud probleemiks. Kui keskkonnaprobleeme seostati eelkõige sääraste silmnähtavate muutustega keskkonnas nagu prügireostus ja metsade lageraied, ei osatud või ei soovitud kliimamuutuste vähem silmnähtavaid ja kaudseid tagajärgi, samuti seotust kohalike keskkonnaprobleemidega mõista.
Samas pidasid aktivistid metsatemaatikat oluliseks pidepunktiks, mille kaudu eestlasi keskkonnateemadel kõnetada. Kui kliimateemade puhul täheldati, et need võivad kaugeks jääda, siis metsa teemat peeti üldarusaadavamaks, nii et selle käsitlemine Eesti keskkonnateemalistes aruteludes ajendas Extinction Rebellion’i liikumist, mis oli algselt kliimaprotestigrupp, keskenduma metsale ja kritiseerima Eesti riigi lageraiepoliitikat.
Vajadus kõnetada kaasmaalasi tõi kaasa Werbneri jt (2014) kirjeldatud nn kohaliku tasandi kosmopolitismi sõnumites ja protestidel. Oma sõnumi tõlkimiseks kasutati globaalselt levivaid kliimaliikumiste loosungeid, kõnekujundideid ja visuaalseid kujutisi, mida kohandati Eesti kontekstiga. Rahvusvahelisest Extinction Rebellion’i liikumisest inspireeritud ja selle logoga bänneril oli seega globaalse sõnumi asemel hoopis kujutatud lindu ja kirjutatud „Lageraied ajalukku”. Fridays for Future’i aktivistid olid aga loonud kliimateemaliste sõnadega versiooni 19. sajandi rahvusliku liikumise tegelase Karl August Hermanni laulust „Kungla rahvas“. Niiviisi seoti kohalikul tasandil tegutsevates kliimaliikumistes paikkondlikud ja globaalsed keskkonnaprobleemid ning sümbolid eesmärgiga mobiliseerida laiemat rahvahulka.
Kliimaaktivistide kogemustele keskendumine toob esile kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid. Muu hulgas juhib see tähelepanu sellele, kuidas kliimamuutustest võrdlemisi vähe puudutatud ühiskonnas kliimateadlikud inimesed nende muutuste mõjusid kogevad. Ümbritseva ühiskonna apaatsus võib murelike inimeste frustratsiooni veelgi süvendada, jättes nad oma murega üksi. Seejuures aitavad kliimaaktivistide kogemused oma sõnumi levitamisel mõista vähese tegevusetuse tagamaid. Põhjuseks võib olla ignorantsus ja soovimatus praegust elukorraldust muuta, mida kliimamuutustele vastu astumine paratamatult eeldab, samuti kliimamuutuste seni veel vähene mõju Eesti kontekstis ning suutmatus luua seoseid globaalsete ja kohalike keskkonnaprobleemide vahel.
Kasutatud kirjandus:
Werbner, P., Webb, M., ja Spellman-Poots, K. (2014). ’Introduction’, in Werbner, P., Webb, M., ja Spellman-Poots, K. (toim.) The Political Aesthetics of Global Protest: The Arab Spring and Beyond. Edinburgh: Edinburgh University Press, 1-28.
