Tekst: Karl-Erik Hiiemaa, konservaator

Fotod: Anu Ansu, fotograaf

Käesolev postitus käsitleb 1891. aastast pärineva jalgratta  “Premier”-Safety – Model D konserveerimist. Jalgratas kuulub Eesti Rahva Muuseumi veovahendite kogusse.

Ratas on muuseumile kingitud 1969. aastal Torma valla Näduvere küla Otsa talust. Juuresolev kommentaar on järgmine: ”Kõige esimene isesõitja siin Torma vallas. Ratas kuulus kinkija isa vennale.” Ratas on soetatud Peterburist, kuid valmistatud Inglismaal.

Pilt jalgratta tootekataloogist “Premier”-Safety – Model D, 1891

Jalgrataste disain arenes 19. sajandi lõpul tormiliselt ja saavutas meile tänaseks tuntud kuju just sajandi viimasel kümnendil. Antud jalgrattamudel on üks esimesi omataoliste seas, kui silmas pidada võrdse läbimõõduga rattaid ja teemantraami (viitab raami kujule, tuntud ka kui meesteraam).

Vaadeldav jalgratas on mitmes mõttes väärtuslik. Muuseumieksponaadi puhul on oluline selle ajalooline väärtus. Kuna konkreetne jalgratas on Eestis omataoliste seas üks vanimaid, on see oluline ja huvipakkuv nii kollektsionääridele kui ka lihtsalt huvilistele, seega tuleb esile eseme sotsiaalne väärtus. Lähtudes jalgratta küllaltki ebaharilikest disainilahendustest, on võimalik rääkida esteetilisest väärtusest. Veel tuleb esile tõsta sümboolset väärtust osana kultuuripärandist. Kuna selle mudeli puhul ei ole teada rohkem säilinud eksemplare, ammugi selliseid, mis oleks nii heas seisukorras, ilmneb jalgratta haruldus ja rariteetsus. Mõistmaks, miks on see ese muuseumile nii oluline, tuleb esile tõsta selle terviklikkust ja autentsust ning samuti  vanust.

Jalgratta seisund enne konserveerimist

Keskjooksu detail

Sadul ja embleem

Jalgratta kasutamine on arvatavasti lõppenud avariiga, mille tulemusel on deformeerunud raami esiosas paiknevad konstruktsioonitorud, murdunud esikahvel ja deformeerunud pidurilingi ülekanne. Ratta esikahvlit on üritatud vähemalt korra parandada käepäraste vahenditega nagu puupulk ja naelad. Need katsed on aga osutunud tulutuks ega ole ratta esikahvlit fikseerituna hoidnud. Ilmselt on avarii tõttu murdunud ka esiporilaud. Kokkupõrge pidi olema tugev, kuna raam on deformeerunud vaatamata faktile, et tegemist on tugeva konstruktsiooniga. Võib oletada, et ebaõnnestunud katsed ratast parandada ja jalgratta amortiseerunud tehnilised lahendused (ebamugav sõiduasend, vabajooksuta jõuülekanne ja jalgratta suur kaal) tõidki kaasa selle, et jalgratast enam ei kasutatud.

Huvilistel on võimalus tutvuda jalgratta ajaloo ja konserveerimiskäiguga nii Tartu Kõrgema Kunstikooli raamatukogus kui ka ERMi arhiivis.

Jalgratta konserveerimine sai võimalikuks tänu juhendaja Kurmo Konsale Tartu Kõrgemast Kunstikoolist.

——————————————————————————————————————–

Lugu jalgratta konserveerimisest  jätkub!