Tekst: Mariliis Vaks, konservaator

Fotod: Arp Karm, Anu Ansu

Foto 1. Näituse „Vaevatud artefaktid ekstreemsetes kliimatingimustes“ plakat. (Kunstnik Merike Tamm)

Viimased aastad on konservaatorid teinud pingsat tööd Eesti Rahva Muuseumi uue püsinäituse saalide ja vitriinide eritingimuste koostamisega. Selle käigus on pidevalt vaja põhjendada ja tõestada, miks teatud esemed vajavad eksponeerimiseks ja säilitamiseks eritingimusi.
Nii tekkis ERMi konserveerimisosakonna juhataja Kristiina Piirisillal mõte näitusest, mis teeks puust ja punaseks, miks on vaja säilitamiseks eritingimusi. Näitus „Vaevatud artefaktid ekstreemsetes kliimatingimustes“ avati Teadlaste Öö raames 25. septembril ja jäi külastajatele avatuks 8. novembrini.
Eksperimentaallabori loomine pani näitusemeeskonna proovile mitmel rindel. Esiteks tuli ühte täiesti tavalisse näitusesaali luua käepärastest vahenditest erilisi väljaminekuid tegemata mikrokeskkonnad ekstreemtingimuste loomiseks. Seejärel leida võimalikult mitmekesine valik katsematerjali ning lõpetuseks kogu seda protsessi töös hoida.
Kõige selle eest hoolitsesid tublid konservaatorid Janika Turu ning Triinu Siilbek, kes vastupidiselt oma tavapärasele tööle muuseumis – esemete stabiliseerimine ja konserveerimine – pingutasid hoopis selle nimel, et artefaktid järgmised kuus nädalat kannataksid (liigset) kuumust, kuivust, niiskust, külmust ja valgusintensiivsust.
Jõu ning nõuga abistasid näituste meistrid Arvi Tragel ning Tiit Sibul, kes ERMi varasematel näitustel kasutuses olnud vitriine vastavalt kohendasid. ERMI IT-tugi Raigo Ljamin installeeris vitriinidesse lihtsamat tüüpi veebikaamerad, mis salvestasid kiirluubis esemete vananemisprotsessi ning kuvasid seda ekraanidel näitusekülastajatele.

Kõigest sellest pani Karin Leivategija kokku lühikese videoklipi:

Foto 2. Kuivvitriinis saavutati temperatuur 19,2 °C ja õhuniiskus 18%.

Kuivvitriin

Kuivvitriinis hoiti püsivat kuivust ehk madalat õhuniiskust silikageeli abil. Tundub üsna lihtne lahendus, aga ei! Vitriini asetatud lamba toornahk õhkas sedavõrd niiskust, et silikageel küllastus. Nii tuli niiskustaseme hoidmiseks 15–19% juures silikageeli regenereerida ehk uuesti kuivatada.
Mitmete katsetuste ja raamatutest näpuga järge ajamise tulemusena selgitasid konservaatorid välja optimaalse kuivatusrežiimi, milleks oli küpsetamine 160 °C juures 20 minutit. Õhukindlas purgis mahajahutatult ning õhukese kihina uuesti vitriini valatuna hoidis see õhuniiskuse madalana.

Foto 3. Silikageel on suure poorsusega amorfne hüdratiseeritud ränidioksiid (SiO2 x nH2O), mis on tavaliselt saadaval pulbrilisel või granuleeritud kujul. Tegemist on ainega, mis imeb üleliigse niiskuse endasse ning vajadusel annab seda ka välja. Silikageeli kohta loe blogi: https://blog.erm.ee/?p=5516

Kõige suuremat mõju avaldaski kuivus nahale – lamba toornahk kuivas läbinisti ära, deformeerus ja muutus jäigaks, eelnevalt pargitud jänesenahk muutus servadest jäigaks ja rabedaks, nahka oli võimalik rebida.
Samuti oli märgata kuivuse mõju viimistluskihtidele. Nii kassikuju polükroomiakiht kui ka triikraua käepideme lakkaaderdus muutusid hapraks ja lõid puudutamisel aluspinna küljest lahti.

Foto 4. Kuumvitriinis saavutati temperatuur 33,1 °C ja õhuniiskus 26%.

Kuumvitriin

Kuumvitriinis oli parematel päevadel maksimumtemperatuur 33,1 °C, mis saavutati vitriini alla ehitatud küttesüsteemi abil. Ka selle vitriini puhul tuli eelnevalt kõvasti nuputada ja jooksvalt süsteemi täiustada. Küttesüsteem ehitati Fibo plokile kinnitatud põrandaküttematist (0,45 m2, võimsus 70 W), mille kaabel kaeti liivasaviseguga. Soojasalvestuseks lisati kaks keraamilist põrandaplaati. Soe õhk pääses vitriini läbi põhjas olevate aukude. Vahepeal tuli süsteemi fooliumi abil täiendada, sest soojakadu oli suur. Ükski vitriin ei olnud ju täielikult õhukindel!
Kuumas õhus hakkasid esmalt lokkima tselluloostriatsetaadist fotonegatiivid. Silmaga nähtav muutus toimus ka pehmendatud polüvinüülkloriid täispuhutava telefoniga, mis vajus rohkem kössi ja numbriketas deformeerus – servad eemaldusid ja läksid lainetama.
Lähemal uurimisel ja mehaaniliselt kaasa aidates pudenes laiali juukseharja kummist põhi, varem liimiga parandatud klaasvaas, mille liimühendused kuumaga rabedaks muutusid ning õlgintarsiakarbi lakikiht.
Seevastu aga polüvinüülkloriidist mängulõvi ja Barbi pehmest PVCst jalad hakkasid hoopis sulama ja muutusid kleepuvaks. Naturaalsest kummist juuksekinnituskummid kaotasid kõrges temperatuuris hoopis elastsuse ning ei taastanud venitamise tagajärjel enam algset kuju.

Foto 5. Külmvitriinis saavutati temperatuur -27 °C ja õhuniiskus 22%.

Külmvitriin

Külmvitriini puhul otsiti pikalt head lahendust, kuni tuldi heale ideele kasutada Raadi mõisapargis suviseks jäätisemüügiks mõeldud sügavkülmikut. Ühtlasi oli see vitriin ka kõige lollikindlam, kuna oligi mõeldud püsiva temperatuuri hoidmiseks ja seetõttu ei esinenud seal ka kliimakõikumisi.
Kõige nähtavam muutus toimus lateksist õhupalliga – külmas muutus pallis olev õhk hõredaks, kahandades õhupalli mõõtmeid silmnähtavalt.
Pargitud kopranaha servad külmusid täielikult läbi, muutes naha jäigaks ja rabedaks nii, et oli võimalik tükke küljest murda. Üles sulades naha servade elastsus ei taastunud. Sama juhtus lakikihiga kaetud kunstnahast vööga, mis muutus rabedaks ja kergesti murduvaks. Samas üles sulades elastsus osaliselt taastus.
Naturaalsest kummist kummid kaotasid elastsuse ja muutsid värvi, samuti tekkisid neisse lõhed.

Foto 6. Niiskuse vitriinis saavutati temperatuur 19,6 °C ja õhuniiskus 99%.

Niiskuse vitriin

Niiskuse vitriin oli kõige paremini õnnestunud, kuna seal toimusid silmnähtavad muutused. Samas pidi niiske keskkonna hoidmise nimel tööd tegema. Kõrge õhuniiskuse saavutamiseks ehitati ultraheli inhalaatori ning vooliku ja toru abil süsteem, mis niisket auru vitriini juhtis. Vitriin ei olnud küll täielikult õhukindel, aga tänu iga kahe päeva tagant niisutamisele püsis vitriinis niiskus pidevalt 95–99% vahel. Võib-olla oli see vahepeal isegi suurem, aga andurid ei näidanud üle 99%.

Huvitav oli fakt, et hallitama läks peaaegu kõik peale selle, mis säilitusalase kirjanduse andmeil oleks pidanud. Näiteks ütleb kirjandus, et eriti tuleb jälgida niiskustaset tärgeldatud tekstiilide puhul, sest 90% juures peaksid need minema hallitama kolme päevaga. Ometi ei tekkinud linikule ka kuu aja jooksul ühtegi silma ega mikroskoobiga nähtavat muutust. Samuti ei olnud muutusi märgata klaasi puhul.
Seevastu kõik teised esemed muutusid – metall korrodeerus, hallitus õitses, paber deformeerus.
Juba nädalaga tekkis hallitus veisenahast pastlale ja õlgintarsiast karbile. Üllatusmoment oli see, kui avati puitmassipaberist karp, mis samuti servast hallitas, ja tuli välja, et selle sees olnud puidust mängunupud ja täring olid täielikult hallitanud.

Foto 7. Kõige paremini läks hallitama õlgintarsias karp, kus esines visuaalsel vaatlusel viit erinevat liiki hallitust. Niiskuse tõttu lõi intarsia lahti ja õled hakkasid koolduma.

Foto 8. Fotopaber on nurkadest kooldunud. Vasakul olevad kolm kaseiinformaldehüüdist nööpi olid ühed viimased, mis silmnähtavalt hallitama läksid.

Foto 9. UV-vitriinis saavutati temperatuur 22,9 °C, õhuniiskus 33% ning valgustugevus 2000lx.

UV-vitriin

UV-vitriinis olid lae alla kinnitatud neli 16 W luminofoortoru, mille valgustugevuseks mõõdeti 2000 lx. Lampidelt võeti toru ümbert ära ka plastikkaitse, et tõhustada UV-kiirguse toimet.
Kõik materjalid reageerivad valgusele, kuna tugev valgus lõhub keemilisi sidemeid värvaines ja materjalis – ese pleegib ja laguneb ära. Võrdluseks võib tuua, et museaalidele on sõltuvalt materjalist lubatud esemele langeva valguse hulk 50–300 luksi. Lisaks valgustugevusele määratakse ka maksimaalne aeg eseme eksponeerimiseks, mida väljendatakse lukstundides. Seega peaks valgusintensiivsus 2000 lx kiirendama eseme vananemisprotsessi kordades!
Katsetamise mõttes pandi paberile, ajalehele, siidile, vahtkummile, plastiknoale, kommikarbile, fotonegatiividele, plastikprilliraamidele, graafilisele lehele peale UV-kiirgust filtreerivad kiled, mis üllatuseks ei andnud mingit erinevust! Jäi mulje, et kile ei töötanud. Tulemus oleks olnud täpsem, kui võrdlusmomendina oleks kasutatud läbipaistmatut paksu paberit.

Kõik, mis valguse toimel toimus, oli täiesti ootuspärane – fotooksüdatsioon ja pleekimine.
Naturaalsest kummist lokirullid muutusid jäigemaks, juuksekinnituskummid rabedamaks ja katkesid kergesti.
Siidilindi rabedust oli eriti hästi tunda kompimise teel: materjal murdus kohati pooleks, musta värvi siidiniit pudenes peeneks tolmuks.
Puitmasspaberist ajaleht Värat muutus rabedaks, koltunuks, krõbises teistmoodi. Omamoodi üllatus oli see, et paberi lehevärvus muutus kollakaks, aga Värati päises olev punane trükivärv ei näidanud mingisugust muutust välja. Ei läinud tuhmimaks ega ka kollakamaks.
Polüstüreenist sulekujuline rinnamärk muutus rabedaks.
Polüpropeenis roheline kamm, pehmendatud polüvinüülkloriidist taskus oli tugevalt värvi muutnud.
Samas oli vitriinis ka terve hulk asju, millelt vähemalt silma järgi vananemise märke polnud võimalik tuvastada: näiteks vahtkummist papagoi, villased kindad, raudplekist rinnamärk, polüetüleenist päikeseprillid, nahast rahakott, lateksist õhupall, polümetüülmetakrülaadist lilleline dekoratiivne suveniir.
Ja kusjuures, sinises prügikastis kuumust kannatanud Jenkki näts oli küll pisut kuivanud ja kõva, aga maitse oli säilinud!

Kokkuvõtteks

Kõik kahjustused ei ole kohe silmaga märgatavad. Selleks, et täpset ülevaadet saada, tuli neid lähemalt uurida. Nii möödus vähemalt nädal vitriine ettevaatlikult lahti pakkides ja esemeid uurides. Konservaatorid katsusid, pigistasid, väänasid, murdsid, kraapisid, hõõrusid esemeid. Lahtipudenenud tükke ja tolmu ning kahjustusi vaadeldi Zarbeco digitaalmikroskoobi abil, pildistati ja kirjeldati. Materjali, mida analüüsida, kogunes märkimisväärne hulk ning põhjalikum interpretatsioon tegelikult alles käib.