Kristiina Piirisild, konserveerimisosakonna juhataja

Artefaktide teekond muuseumi hoidlast näitusesaali on pikk ja mitmeid erialaspetsialiste kaasav jada. Jätame hetkel kõrvale kabinettides, hoidlates ja konserveerimisruumides tehtava töö ning keskendume sellele, millega tuleb arvestada näitust üles pannes.

Igale esemele on konservaatorid määranud kindlad eksponeerimistingimused: millises asendis ja kuidas võib eset eksponeerida, ning millised peavad olema näitusesaali keskkonnatingimused. Viimast nõuet on paljudes muuseumides raske ideaaltingimuste piires hoida, kuna vanad hooned on väliskeskkonna temperatuuri- ja niiskustaseme muutustele äärmiselt vastuvõtlikud. Suuremad keskkonna kõikumised tekitavad esemes lisapingeid, kahjustades nii viimistlust kui sisestruktuure. Olukorda saab leevendada mõningate abivahenditega. Tänapäeval kasutatakse vitriinides silikageeli, mida leiab igapäevaelus kinga- ja elektroonikakarpide seest. Tegemist on väikeste graanulitega, mis imavad üleliigse niiskuse endasse ning vajadusel annavad seda ka välja. Antud meetod on kõige efektiivsem hästi suletud vitriinides. Suletud keskkond kaitseb esemeid ka võimaliku õhusaaste ja tolmu eest.

Tumerohelised silikageeli graanulid näitavad kõrget niiskuse taset. Foto: Anu Ansu

Iga eseme eksponeerimisega kaasnevad teatavad riskid. Üheks ohuallikaks on valgus. Valgustundlikud materjalid on enamjaolt värvilised, näiteks tekstiilid (eriti siid), fotod (tähelepanu sõnaühendil „color“ – Kodacolor), paber, maalid ja maalingud ning botaanilised objektid. Valgusele stabiilsed materjalid on kivimid ja metallid. Enamiku esemete puhul on aga tegemist segatehnikaga, kus eritingimusi luues lähtutakse keskkonnamuutustele kõige tundlikumast materjalist. Arvestada tuleb ka näituse kestusega – mida kauem on esemed valguse käes, seda rohkem nad pleekuvad.

Valgusmikroskoobi foto lõngast, mille välimine osa on tugevalt pleekinud. Foto: Riina Rammo, TÜ arheoloogia osakond

Loomuliku ja kunstliku valguse mõju saame minimaliseerida, kasutades aknakatteid, vähendades ruumide koht- ja üldvalgustust ning kasutades muuseumi akendel ja valgustitel UV-kiirgust filtreerivaid kilesid või katteid.

Vitriini valgustingimuste mõõtmine luksmeetriga. Foto: Kristiina Piirisild

Ekspositsiooni asetus ja väljanägemine on samuti tihedalt seotud eritingimustega. Kinnitused ja toestused peavad olema tugevad ning abimaterjalid keemiliselt ohutud. Lisaks tuleb olla ettevaatlik esemete üksteise peale asetamisega. Võimalusel eksponeeritaksegi neid eraldi või kasutatakse vahekihina happevaba paberit. Kõige ohutum on asetada esemed horisontaalsele pinnale. Objekti riputades tuleb see toestada ja vajadusel paigutada lisakinnitused, takistamaks väljavenimist või rebendite teket.

Näitust ette valmistades tuleb arvestada, et eksponeerimistingimuste osas ühtseid reegleid ei ole – igale esemele tuleb läheneda individuaalselt.