Kaarel Tarand, avalike suhete juht
Fotod Gabriela Liivamägi
Kui Rootsi rõivadisainer Gudrun Sjöden (vt ka www.gudrunsjoden.com) ei oleks mõne aasta eest New Yorgis (tema firma peab Manhattani lõunaosas Greene Streetil poodi, nagu ka kõigis Põhjamaades ning Ühendkuningriigis) juhtumisi leidnud kaunist ja rohkete illustratsioonidega raamatut Muhu saarest, oleks kõik edasine ära jäänud või toimunud tundmatuseni teisiti.
Aga nüüd läks nii, et Muhu mustritest sai Sjödeni talvekollektsiooni 2012/2013 keskne teema, suvel jõudsid mustrid ettevõtluses väärindatuna ja kunstis karastunult tagasi Eestisse, autorinäitusele Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis. Rännak lõppes välknäitusega Tartus ja alalise asupaiga leidmisega Eesti Rahva Muuseumi kogudes.
Gudrun Sjöden. Foto Arp Karm.
Kui varakevadel hakkas arenema idee, et just Rootsi kroonprintsess Victoria peaks isiklikult muuseumile üle andma hulga sajandijagu Rootsis hoiul olnud etnograafilisi esemeid, lisandus sellele peagi mõte, et midagi tänapäevast võiks muistsele lisaks ka päeva kaunistada. Nagu teada, esindab printsess kindlaid teemasid ning rootsi disain on üks neist.
Sjödeni kogu oli just Eestisse tulemas ning see hõlbustas asja – selle juurde tuli midagi tasakaalustavat leida. Ja lõpuks jäi nii, et arutelu võrdväärsuse märgiks paneb Eesti välja kaks ja Rootsi kaks tekstiilikunstnikku, kellest igaüks esitleb oma loomingu parimat osa ning seletab juurde, miks ja kuidas ta just rahvakunsti ja pärimusliku juurde loomingut toitva allikana on jõudnud. Vanemat generatsiooni esindas Gudrun Sjödeni kõrval professor Anu Raud, päranduse noori edasiviijaid Elin Ivre ja Liisa Soolepp.
Gudrun Sjödeni rõivakollektsioon.
Gudrun Sjödeni rõivakollektsioon.
Et muuseum veel uues ja ruumikas majas ei tegutse ja näitusemaja auditooriumisse mahub vaid 60 inimest, viidi seminar läbi kaks korda – printsessiga ja ilma. Nii said asjast osa ka Tartu kõrgema kunstikooli tudengid ja muuseumi oma rahvas. Raske öelda, mis oli kõige kaalukam. Kas kunstnike sõnum, et otsi uudsust kust tahad, lõpuks jõuad ikka allikateni, selleni, mis loodud-tehtud ammu enne meid aegade hämaruses ja et need algelemendid, mis rahvakunstis ja sümboolikas olemas, on lõputuseni töödeldavad, kombineeritavad, taaskasutatavad, arendatavad. Või oli kandev roll hoopis üritusele OÜ Puudrinägu vahendatud noortel modellidel, kelle kantuna sõna lihaks sai.
Gudrun Sjödeni rõivakollektsioon.
Liisa Soolepa rõivakollektsioon.
Liisa Soolepa rõivakollektsioon.
Elin Ivre rõivakollektsioon.
Selge see, et tunni-pooleteise jooksul ei avane ühegi kunstniku loomingu allikad ja loominguline teekond, eriti kui see on juba aastakümnete pikkune, täies ulatuses. Kiiresitlus koos kiirvestlusega puudutab vaid pealispinda. Aga eesmärk ju ei olnudki sügavustesse kaevumine, vaid kontaktide, vaimse ja kultuurilise silla loomine (kui rääkida mittemajanduslikult) ning uutel turgudel info levitamine (kui seesama majanduskeeles öelda). Kokkuvõttes toodeti pehmet jõudu ja pehmet julgeolekut, mille tähtsust võimendas ja rõhutas vaid nädalapäevad varem Stockholmi saarestikus toimunud suur allveelaevajaht.
PS esitluste slaidimaterjal rändas kogemata kogu täiega Rootsi ära ja jõuab viitena siia jutu lõppu siis, kui jõuab.
