Artefaktide desinfitseerimine ERMi näitel

 

Tekst: Janika Turu, konservaator

Fotod: Anu Ansu, Nele Tammeaid

Möödunud suvel vaatasime läbi kõik uuel püsinäitusel eksponeeritavad vaibad. Selgus, et üks oli väga täbaras seisukorras ja vajas põhjalikku lähenemist. Tugevate mehaaniliste kahjustuste kõrval esineb tekil ka tõsiseid keemilisi kahjustusi, millele viitab lõngade värvimuutus ja tekist eralduv spetsiifiline lõhn. Edasiste otsuste tegemiseks oli vaja teada saada kahjustuste põhjused. Millised ained tekitavad selliseid kahjustusi? Ja mis kemikaale meil muuseumis on kasutatud?

Foto 1 Hobusetekk. ERM 15928

Foto 2 Koepinnal on märgatav tekstiilivärvide muutus ja näib, et erinevad toonid on üksteise sisse valgunud või sulandunud

Foto 3 Stereomikroskoobiga tehtud fotol on näha, et punakas toon on märkimisväärselt heledamaks pleekinud. Foto: Riina Rammo

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Seadsin sammud muuseumi arhiivi, lootuses leida vihjeid meil kasutatud kemikaalide kohta ja minu üllatuseks hakkaski lahti rulluma väga põnev desinfitseerimise ajalugu. Uurimus hõlmab perioodi 1913–40 ja käsitleb desinfitseerimist koitõrje kontekstis. 1940. aasta seisuga oli ERMis hoiul 55 500 kultuuriloolist ning etnograafilist eset.

Muuseumi praktilise konserveerimis- ja säilitustegevuse alguseks võib pidada 1913. aastat, kui ERMi juhatuse koosolekul võeti vastu otsus esemeid desinfitseerida ja puhastada. Ning selles küsimuses otsustati konsulteerida apteekriga.

Foto 4 ERM A f 1, n 1, s 8, lk 78

Sama aasta kulude nimekirjadest tuli välja, et juulist alates hakati ostma ainet nimega Tineolin. Tegemist on koirohuga, mille nimi on ilmselt tuletatud hariliku riidekoi ladinakeelsest nimetusest Tineola bisselliella. Nimetatud koirohtu kasutati kaks aastat ja ühes sellega soetati ka pulverisaator, millest võib järeldada, et seda kasutati esemete töötlemiseks vedelikuga.

Foto 5 ERM A f 1, n 1, s 384

Järgmine ehk 1914. aasta oli desinfitseerimise koha pealt eriti aktiivne. Jaanuarist septembrini osteti 66 naela petrooleumi ehk 10 kuuga kulus putukate tõrjeks umbes 27 kg ainet. Petrooleum e petrool on aromaatsetest süsivesinikest koosnev naftasaadus, millest aeglasel destilleerimisel saadakse läbipaistev mineraalne õli. Petrooleumi kasutamise kohta on eraldi välja toodud ka selgitus, et seda kasutati valgustuses ja kogude desinfitseerimiseks ning esemete peale määrimiseks.

Foto6 Petrooleum

Foto 6 Foto: http://www.ebay.com/itm/antique-LANCASTER-DRUG-PETROLATUM-petroleum-MEDICINE-PHARMACY-pa-quack-bottle-/

Foto7 Pulverisaator

Foto 7 Foto: https://www.etsy.com/listing/120447191/embossed-petroleum-antique-french

Lisaks kulus samal aastal 42 naela (umbes 17 kg) naftaleeni. Naftaleen on keemiline ühend C10H8, mida kasutati gaasilises olekus. Kasutatuna kõrges kontsentratsioonis, pakkus see üsna efektiivset pikaajalist kaitset koide vastu, kuid naftaleeni rekristalliseerumise protsessis (gaasilisest tahkesse) tekkiv sadestus on ka üks tekstiilivärvide muutuse põhjustaja.

Foto8 Naftaleen

Foto 8 Naftaleen on kergesti sublimeeruv kristalne värvuseta aine. Seda kasutatakse riidekoi tõrjevahendina ning värvainete jt keemiasaaduste tootmisel. Foto: http://www.home-air-purifier-expert.com/attic.html

1915. aasta möödus konserveerimise ja säilitamise seisukohalt järjekindlalt ja tegusalt. Mitmesuguste kulude nimekirjas on põhiväljaminekud tehtud petrooleumi, naftaleeni, tärpentini ja pintslite ostmiseks. Muuhulgas osteti palju pakkepaberit, seepi, soodat, niiti ja kangast. Eraldi on makstud pesunaistele siidiasjade ja pesu pesemise eest. Samade nimekirjade põhjal otsustades oli aktiivseim periood mai ja juuni, mil osteti sageli seepi, soodat naftaleeni ja petrooleumi. Oktoobrist hakati taas ostma lõnga, niiti, riiet numbrite jaoks, 3 karpi Tineolini koirohtu. Siit saab teha järeldusi, kuidas töö aasta lõikes korraldatud oli.

Foto 9 Tärpentin ehk puhastatud tärpentiniõli on okaspuude vaigust valmistatav vedelik, mida kasutatakse lahusti ja vedeldajana värvitööstuses. Foto: http://i.imgur.com/xYEmT34.jpg

Järgmine aastakümme, millele eelnes 1918–1920 toimunud Vabadussõda, mil kogu töö oli raskendatud, algas konserveerimise seisukohalt siiski positiivselt, kuna muuseum sai uue juhataja ja ka ruumid Raadi lossi. Kolimisega Raadile 1922. aastal alustati kohe konserveerimise ja desinfitseerimise tubade sisseseadmist. Uus gaasikamber asus koos pesutoa ja hoidlaruumidega keldris, töötoad olid teisel korrusel ning näitusesaalid esimesel. Algas ka uue püsinäituse koostamine ja ülespanek, millega kaasnes palju puhastus- ja konserveerimistegevust. On teada, et toonane muuseumi juhataja Ilmari Manninen ei pooldanud ajaloolist mustust.

Foto10 003962_ERM_Fk_810_20

Foto 10 ERM Fk 810:20. ERMi gaasitamise kamber Raadil

Eelarvete järgi ilmnes, et keskmiselt korraldati desinfitseerimise toa gaasitamist 5 korda aastas, samuti toimus kogude järjepidev puhastamine ja pesemine. Pesemine toimus kas lihtsalt seebi ja soodaga või siis keemiliselt. Praegu jääb lahtiseks, mida täpselt keemilise pesemise all mõisteti, kuidas ja milliste ainetega see menetlust toimus.

Foto11 003969_ERM_Fk_810_30

Foto 11 ERM Fk 810: 30. ERMi gaasitamise kamber Raadil. Enne esemete lõplikku magasini paigutamist pesti muist asju, kas lihtsalt või keemiliselt, ülejäänud desinfitseeriti gaasiga

1920. aastatel esemete desinfitseerimiseks petrooleumi enam ei kasutatud, kuid endiselt oli kasutusel naftaleen, millele lisandus kamper. Kamper C10H16O on looduslik orgaaniline ühend, mida saadakse kampripuu puidust. See on tugeva lõhnaga, vahajas, kergesti süttiv, valge või läbipaistev tahke aine ja sellel arvati olevat koisid peletav toime. Ilmselt kasutati kamprit tahkete tablettidena esemete juurde paigutatuna.

Foto12 Kamper

Foto 12 Kamprit saadakse kampripuu puidust. Seda kasutati koitõrjevahendina, kuid aine oli efektiivne ainult väga kõrges kontsentratsioonis. Foto: http://www.alibaba.com/product-detail/Camphor-Bulk_105180782/showimage.html

Lisaks võeti 20. aastate lõpul kasutusele veel arseen ja Eulan. Ühest 1928. aasta tööaruandest võibki lugeda, kuidas hõimurahvaste osakonna lahtised väljapanekud tehti koikindlaks Eulaniga ja karusnahad arseeniga. Levinuim arseeniühend, mida kasutati, oli arseentrioksiid – As2O3, mis on vees lahustuv valge kristalliline pulber. Pärast eseme töötlemist lahusega muutub ese väga mürgiseks nii putukatele kui inimestele.

Foto13 032009_ERM_B_13_15_ab

Foto 13 1928. aastaks kogunenud karusnahksed hõimurahvaste esemed töödeldi koikindlaks arseeniga. Karvakingad ERM B 13:15

Foto14 Arseen

Foto 14 Levinum arseeniühend As2O3, mida nimetati rahvakeeli arseenikuks. Foto: http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-2979234/The-people-eat-ARSENIC-Remote-village-Andes-developed-tolerance-toxic-chemical.html

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teine uus pestitsiid, mida eelnevalt nimetasin, oli Eulan. Seda telliti Saksamaalt villaste esemete desinfitseerimiseks. Muuseumi direktori Ilmari Mannineni sõnul olevat see ainuke kindel abinõu koide vastu ning pea kõigis suuremais muuseumides tarvitusel. 20 kg Eulaniga loodeti kõik muuseumi kogud püsivalt eulaniseerida. Eulan on orgaaniline ühend (klorofenüüleeter + klorometaan sulfonamiid). Seda kasutati üle maailma nii Ameerikas (Edolan) kui Euroopas (Eulan U33) karusnahkade ja topiste putukatõrjevahendina. Ühendit kasutati isopropanooli- või vesilahuses. Selles võidi esemeid leotada, aga seda võidi kasutada ka esemetele pihustamiseks.

Foto15 032126_ERM_B_26_2

Foto 15 Hõimurahvaste osakonna lahtised väljapanekud tehti koikindlaks Eulaniga. Müts ERM B26:2

Mõned muuseumi esemed, mis saadeti 1929. aastal Brüsseli rahvakunstinäitusele, on eksponeerimise jooksul korduvalt Flitiga üle pritsitud. Flit oli mõeldud kärbse- ja sääsetõrjevahendiks. See on valmistatud mineraalõlide baasil, millele on lisatud 5% tuntud insektitsiidi DDT.

Foto16 Flit

Foto 16 Fliti pulverisaator. Foto: https://en.wikipedia.org/wiki/Flit#/media/File:FLIT_Spray_Can_1.jpg

Foto17 Flit2

Foto 17 Fliti reklaam „Tapad kärbseid – säästad elusid“. Foto: http://qepicuwat.exblog.jp/page/3/

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1930. aastatel toimus endiselt järjepidev esemete gaasitamine ning immutamine Eulaniga. Algasid katsed puitesemete immutamiseks bensiinis lahustatud naftaleeniga. Katsetused kestsid 3 aastat.

[#Beginning of Shooting Data Section] Nikon D200 Focal Length: 50mm Optimize Image: Custom Color Mode: Mode II (Adobe RGB) Long Exposure NR: Off High ISO NR: Off 2010/12/16 12:25:28.2 Exposure Mode: Manual White Balance: Flash Tone Comp.: Auto RAW (12-bit) Metering Mode: Multi-Pattern AF Mode: AF-S Hue Adjustment: 0° Image Size: Large (3872 x 2592) 1/30 sec - F/16 Flash Sync Mode: Not Attached Saturation: Normal Color Exposure Comp.: 0 EV Sharpening: Medium high Lens: VR 18-200mm F/3.5-5.6 G Sensitivity: ISO 100 Image Comment: [#End of Shooting Data Section]

Foto 18 Tooli A 426:203 on valmistanud u 1890. aastatel puusepp Mart Kreebs Kihelkonna khk

Sel kümnendil konsulteeriti järjepidevalt TÜ entomoloogia katsejaama juhataja Karl Leiusega (varem Zolk), kes korraldas mitme aasta vältel muuseumi kogude desinfitseerimist gaasis. Temalt on ilmunud ka uurimistöö „Toonesepad mööblis ja nende tõrje“, kus ta annab juhiseid puidu gaasitamiseks sinihappega, kasutades Zyklonit. Sinihape e vesiniktsüaniidhape on värvitu lenduv vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele väga tugeva mürgina. Leius soovitas sinihapet kasutada vaakummenetluses: kuid selle puudumisel võib gaasitamist toimetada ka lihtsas gaasitamisruumis, milliseid leidub mõne üksiku muuseumi juures näit. Eesti Rahva Muuseumis. Kui aga desinfitseerimise ruum puudub võib kasutada ka Cupramoni või Xylamoni õlipreparaate. (Taluperenaine nr 1)

Foto19 Sinihape

Foto 19 Sinihape CHN on ekstreemselt mürgine orgaaniline vedelik. K. Leius (Zolk), „Toonesepad mööblis ja nende tõrje“, Taluperenaine nr. 1, 1935

Leiuse nõuannete kohaselt alustati muuseumis katseid puitesemete immutamiseks Xylamoni õliga. Xylamon sisaldab aktiivse ainena lindaani, mis on 100 korda toksilisem kui DDT. Õli telliti Soomest ja katseid tehti 2 aasta vältel. Samal ajal käis jooksva tööna villaste esemete töötlemine Eulaniga, metallesemed aga konserveeriti TÜ Arheoloogia Kabinetis.

Foto20 xylamon

Foto 20 Xylamon – sisaldab organokloriin lindaani (HCH), valge kristalne aine, lahustub orgaanilistes lahustites. Mürgine pestitsiid. Foto: http://www.holzfragen.de/seiten/pop_biozide.html

Selle aja töökeskkonnale ja kasutatud töövahenditele heidab valgust 1939. aastal toimunud inventuur, kui koostati kõlbmatu inventari mahakandmise nimekiri. Sealhulgas on näiteks järgmised esemed: petrooleumivaat, pulverisaator, metallharjad asjade puhastamiseks, proviisorilt saadud ja turult ostetud suured klaaspudelid, arhiivkarbid, töökuued, termomeetrid (1925), piimakann (gaasitamise juurde), lehter, mõõduklaas, tsingitud panged, mitmesuguseid käsitööriistu (kruvikeerajad, puurid, peitlid, haamrid, tangid, kruvitõmbaja, traaditangid, naelatangid, viil, pintslid).

Foto21 nimekiri

Foto 21 1939. aastal maha kantud töövahendite nimekiri. ERM A f 1, n 1, s 13

Nagu ikka, toimus muuseumis järjepidev kogude seisundi kontrollimine ja järelevalve. Selle tulemusena avastatigi 1940. aastal puumagasinides röövik „hõbekalake“ e majasoomukas, mille tõrjeks tolmutati hoidlates kõik puitesemed pürotool-tolmuga ja mõned immutati endiselt Xylamoniga. Pürotool oli 1920.–40. aastatel põllumajanduses laialt kasutatud pestitsiid. Seda kasutati erinevate taimekahjurite tõrjeks.

Foto22 Majasoomukas

Foto 22 „Hõbekalake“ e majasoomukas (Lepisma saccharina)

Teise maailmasõja ajal tegeleti hoopis tõsisemate kogude säilitamise probleemidega. Kogud oli vaja sõja eest evakueerida. Põhiliselt jõuti esemeid ainult tuulutada ja hoolitseda selle eest, et nad oleksid enamvähem kuivades tingimustes.

Foto23 315518_ERM_Fk_1081_53

Foto 23 Vaipade tuulutamine Karksis. ERM Fk 1081:53

Arhiiviallikate põhjal on uuritava 27 aasta jooksul muuseumis kasutatud 12 erinevat desinfitseerimisainet. Minuni on jõudnud veel huvitavaid fakte, kuidas kuuekümnendatel üritati koisid isegi kiiritada ja koobaltkahuriga tõrjuda. Aga sellest kõigest järgmisel korral.

 

Allikad ja kirjandus:

Eesti Rahva Muuseumi ametiarhiiv ja fotokogu.

„Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I“. Tartu, 1925

„Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XI“. Tartu, 1935

„Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XIII–XIV“. Tartu, 1938

„Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XV “. Tartu, 1947

Õunapuu, Piret. „Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine“. Tartu, 2011

Siimets ,Ülo; Madisson, Sirje, Liiv, Jane (koostajad). „Raadi raamat : pildid sündinud asjadest“. Tartu, 2010

Õunapuu, Piret (koostaja). „100 aastat Eesti Rahva Muuseumi“ . Tartu, 2009

http://www.angelfire.com/mn/FiberHome/WoolBugs.html

http://cool.conservation-us.org/byform/mailing-lists/cdl/2005/0018.html

Lisa kommentaar