Janika Turu, konservaator

Jätkan sealt, kus 2015. aastal  ühe postitusega „Artefaktide desinfitseerimine ERMi näitel“ pooleli jäin. Nii nagu juba tookord aimasin, kasvaski konserveerimisosakonna ajaloo uurimisest välja minu magistritöö. Hakkasin uurima ERMi kogude säilitamiseks kasutatud keemilise tõrje meetodeid ja vahendeid aastatel 1913-1992.

Kui 20. sajandi alguses alustati materiaalse rahvakultuuri esemete kogumisega Eesti Rahva Muuseumis, tuli seda hakata ka oskuslikult säilitama. Kuna esemete kaudu saab hoida omakultuuri, oli kogumise üheks põhiliseks eesmärgiks kasvatada rahvuslikku identiteeti. Tänu sellele väärtustunnetusele on püütud objekte säilitada, võttes arvesse oma aja parimaid teadmisi ja oskusi.

Minu uudishimu vanade säilitusmeetodite vastu tekkis tavapärase konserveerimistöö käigus, kui avastasin muuseumi villastel  vaipadel ja hobuse- või vankritekkidel väga tugevad pleekimise tunnused ning sageli eraldus töölaual olevatest vaipadest spetsiifilist lõhna, mis muutis nendega töötamise aegajalt päris ebamugavaks. Kes on käinud vanades Veski tänava tekstiilihoidlates, võib-olla mäletavad, mis lõhnast juttu on. Kolleegide sõnul on tegemist naftaleeniga (kõnekeeles naftaliin). Selline probleem tekitas minus kohe palju küsimusi: mis aine on selle lõhna põhjustanud?, kas tegu on koitõrjevahendiga?, kas see on objektile ja inimesele  kahjulik ja kas sellel võib olla ka seos pleekimiskahjustustega?, mis ajaperioodil selliseid tõrjeaineid kasutati?, kuidas ja kus tõrjet teostati?, kuidas kasutatud aineid tekstiilidelt eemaldada?

Alustasin uurimist ERMi ametiarhiivist, mis sisaldab päris palju informatiivseid dokumente muuseumi tegevusest läbi ajaloo. Sealt leidsin ka vastused eelnevalt tekkinud küsimustele. Selle uurimistööga avanes ka võimalus esmakordselt koostada ERMi konserveerimisajalugu, mida saab lugeda minu magistritööst „Biotsiidide kasutamine ja nende mõju Eesti Rahva Muuseumi tekstiilide näitel“. Erinevatest kassadokumentidest, tööaruannetest ja  konserveerimispäevikutest kogunes infot  27 erineva ERMis kasutatud kemikaali koha, mis kõik olid mõeldud kogude säilitamiseks- desinfitseerimiseks, koitõrjeks ja konserveerimiseks. Arhiiviuuringute põhjal avastatud kemikaalide nimekiri on pikk ja toon siinkohal välja mõned neist: petrooleum, naftaleen, tärpentin, kamper, arseen, Eulan, Zyklon, Xylamon, etanool, eeter, formaliin, elavhõbe(II)kloriid, kloroform, kreosoot, putukamürk Kadu, Dust (DDT), fenool, ksüleen, tümool, putukamürk Raid, fosfiin jt.

Hoolimata teadmistest ja kogemustest, mis olid Eesti Rahva Muuseumis olemas juba 20. sajandi alguses (muuseumi esemete tuulutamine, kahjuritõrjevahendite kasutamine, järjepidev läbivaatamine ja korrastamine), ei õnnestunud tolleaegsetel töötajatel olemasolevates tingimustes alati tekstiili- ja puidukahjurite elutegevust lõpetada. Olid olemas ka teadmised stabiilsest keskkonnast, kuivade, köetud ja puhaste hoidlaruumide olulisusest, n–ö ideaalsetest hoiutingimustest. Siiski on objektirohked etnograafilised kogud nõudnud efektiivsemaid biokahjustuste tõrjemeetmeid. Biokahjustajate tõrje põhimõtted on samuti ajaloo jooksul muutunud ja arenenud ning reeglina ei ole biokahjustustega toimetulekuks olemas lihtsaid meetodeid ja võimalusi. Üleüldiselt võib biokahjustajate tõrjemeetodid jagada kaheks: keemilisteks ja mittekeemilisteks. Võrreldes Eesti Rahva Muuseumi keemilisi tõrjevahendeid välismaailma suuremate rahvusmuuseumite omadega, võib väita, et tegemist on olnud universaalsete ja sarnaste laialt levinud meetmetega. Muuseumites kasutatud keemilised vahendid on maailmas olnud väga sarnased ja otseselt üle võetud keemia- ning põllumajandustööstuste praktikast.

Mittekeemilised tõrjemeetmed võeti ERMis kasutusele 1980. aastate lõpus, kui üritati sisse seada Veski tänava hoidlasse külmkambrit. Katsetused lõppesid edukalt, kui 1992. aastal õnnestus muuseumil saada väliseestlaste abil uus sügavkülmkapp, mis 2002. aastal asendati uuema,  spetsiaalselt tekstiilihoidlaruumiga integreeritud külmkambriga. Teine külmutuskamber puitesemete ja suuremõõtmeliste objektide jaoks ehitati Raadi uutesse hoidlatesse 2003. aastal ja see on kasutusel tänaseni. Nii lõppeski 1990. aastate alguses järk-järgult esemete massiline desinfitseerimine biotsiidide ja teiste varem kasutatud kemikaalidega. Edaspidi hakati keemilise tõrje kasutamisel lähtuma konkreetse eseme seisundist. Nii hallituste kui ka putukkahjurite vältimiseks hakati keskenduma esemetele sobivamate ja parimate säilitustingimuste loomisele.

Kemikaale enam ei kasutata, kuid need on jätnud endast lõhna ja jälje muuseumi tekstiilidele ning sellega tuleb tegeleda. Osa tõrjevahendeid moodustavad kiuga keemilisi sidemeid (sarnaselt happeliste tekstiilivärvidega) ja on seetõttu pesukindlad, mis tähendab, et kemikaali ei saa hiljem objektilt eemaldada. Kuna tõrjevahendite kasutamine võib olla pöördumatu iseloomuga töötlusprotsess, tõstatab putukamürkide kasutamine ajaloolistel tekstiilidel eetilisi küsimusi nende sobilikkusest  konserveerimisel. Mitmeid varem kasutatud tõrje- ja desinfitseerimisaineid enam ei kasutata, sest terviseorganisatsioonid on need nimetanud inimese tervist kahjustavateks aineteks,  kantserogeenideks. Nende hulka kuuluvad arseen, DDT, elavhõbeda sublimaat, naftaleen, paradiklorobenseen. Euroopa Liidus keelustati  naftaleenitoodete müük 2008. aastal.  Eestis puuduvad praegu veel terviseameti poolt määratud standardid ja normid nende ruumide siseõhule, kus biotsiididega töödeldud objekte hoiustatakse ja käsitsetakse. Nii töötaja tervise kui ka eseme konserveerimise seisukohast on oluline teada, kas kemikaalidega töödeldud objektid võivad sisaldada biotsiidide jääke. Edasiste analüüside läbiviimiseks kasutasin muuseumi kogust valitud kahte hobuse- ja vankritekki ERM 3002 ja ERM A 483: 99.

Kultuuripärandi uurimiseks kasutatakse reeglina mittedestruktiivseid või vähedestruktiivseid  meetodeid. Koostöös TÜ Keemia Instituudi keemik Signe Vahuriga valisime välja neli meetodit:  mikroskoopia-stereomikroskoobid; SEM-EDS-skaneerivelektronmikroskoopia ja röntgenmikroanalüüs; pXRF-portatiivne röntgen-fluorestsents-spektromeetria; GC-MS-gaasikromatograafia- massispektromeetria. Nimetatud analüüsimeetodite kasutamise eesmärgiks oli uurida tekstiilikiude, tuvastada naftaleeni ja tervisele ohtlike metallide (arseen, elavhõbe) võimalik sisaldus uuritavates vaipades.

SEM-EDS ja pXRF analüüsidega tuvastatud kloorisisaldus analüüsitud lõngatoonides ja vaiba pinnal võib viidata kloori sisaldava biotsiidi jäägile. Kuid on oluline teada, et kloori on alates 19. sajandi lõpust kasutatud ka villaste lõngade kloorimiseks ja töötlemiseks enne värvimisprotsessi. Ka villakiudude soomuskihi siledus ning ühtlus viitab keemilisele töötlusprotsessile, mille käigus kasutati kloori, et parandada materjali omadusi, nagu näiteks pehmus ja vildistuvus. Seega ei saa tuvastatud kloori põhjal midagi kindlat oletada (väita) biotsiidijääkide sisalduse kohta.

Gaasikromatograafiliste katsete tulemusena võib väita, et naftaleeni sisaldus vaiba pakendites on väga väikevõi ei suuda masina detektorid aine kogust uuritavas õhuproovis injekteerimise meetodil mõõta. Kuid võrreldes puhta naftaleeni ja uuritavate vaipade lõhna aistiliselt, võiks usaldada haistmismeelt ja järeldada, et vaipu on töödeldud naftaleeniga. Spetsiifiline lõhn võib olla moodustunud ka aja jooksul mitme erineva kasutatud aine koostoimel.

Biotsiidijääkide identifitseerimine vajab edasist uurimist ja katsetada tuleks ka erinevaid proovide ettevalmistamise võimalusi. Nende väljatöötamiseks on vaja luua standardid, mille alusel teha naftaleeniaurude analüüse. Tõrjeainete jääke on lihtsam identifitseerida niisketel tekstiilidel.  Selleks soovitatakse kasutada tahke faasi mikroekstaktsiooni meetodit (spetsiaalne proovide ettevalmistamise viis) koos gaasikromatograafi massispektromeetriga (SPME GC-MS). Niisketelt tekstiilidelt eralduvaid naftaleeniaure saab määrata ka Raman spektroskoobiga (SERS).

Kuigi naftaleeni ja ka teiste biotsiidide jääkide sisalduse määramine tekstiilides on keeruline, tuleb keemiliselt töödeldud objektidega siiski tegelda. Nagu teada, ei kahjusta naftaleeniga töödeldud objektide märgmenetlus villaseid tekstiile. Kõige suuremat riski kujutab see inimese tervisele. Arhiiviallikatele toetudes on teada, et ERMis kasutati biotsiidina paradiklorobenseeni (pDCB) ja teisi klooriühendeid sisaldavaid tooteid ning SEM-EDS analüüsidega tuvastati uuritavatel vaipadel kloorisisaldus. Sellest tulenevalt peaks enne konserveerimismenetluste läbiviimist nimetatud asjaoludega arvestama.

Paljud muuseumid on viimase kümne aasta jooksul otsinud lahendusi, kuidas naftaleeni- ja paradiklorobenseenijääke (pDCB) tekstiilides tuvastada ja eemaldada. Biotsiidijääkide eemaldamiseks on katsetatud järgmisi meetodeid:

• mehaaniline kuivpuhastus,
• mehaaniline märgpuhastus,
• süsihappegaasi (CO2) kasutavad meetodid,
• keemiline puhastus,
• väliseid energiaid (infra-ja ultraheli) kasutavad meetodid.

2011. aastal töötasid NMAI (National Museum of American Indian) tekstiilikonservaator Susan Heald ja MCI (Smithsonian Museum Conservation Institute) keemik Odile Madden välja tuulutusmeetodi, millega on võimalik naftaleeni ja teiste sarnaste repellentide jääke tekstiilides vähendada. Leiti sobiv ja mittedestruktiivne konserveerimismenetlus, mida võiks käsitleda muuseumi kontekstis ka eraldi säilitusmenetlusena. Selleks rakendati tööle kuivatuskapp, mis ventileerib õhku kindla ajaperioodi järel ning on ühenduses hoone ventilatsioonisüsteemiga. Biotsiididega töödeldud villane tekstiil asetatakse 4 tunniks kappi, milles on 23.8–24.5˚C ja suhteline õhuniiskus 49–79%. Kõrgema niiskusesisalduse ja temperatuuri korral hakkavad nii naftaleeni- kui ka pDCB-jäägid materjalist eralduma. Viimase etapina lülitatakse sisse tõmbesüsteem ja lenduvad ühendid ventileeritakse 18 tunni jooksul kapist välja. Vastavalt biotsiidide sisaldusele tekstiilis võib seda protsessi ka korrata.

Intensiivse tuulutusmeetodi eelisteks on mittedestruktiivsus ja võimalus menetluse käigus niiskustaset ning temperatuuri pidevalt kontrollida. Tuulutuskambri kasutamine ei kujuta endast ohtu ka esemeid töötlevatele konservaatoritele. ERMi kontekstis oleks sellise  kombineeritud niisutus- ja intensiivtuulutusmeetodi  kasutamine igati asjakohane, millega võiks proovida villastelt vaipadelt naftaleenijääkide ja spetsiifilise lõhna eemaldamist.