Tekst: Ülenurme lasteaia Mõmmikute rühm
Fotod: Anu Ansu, Arp Karm, Evelin Sarapuu
Aprilli keskpaigas külastasid ERMi galeriis tekstiilikunstnik Anu Raua vaibanäitust “Isamaastikud” Ülenurme lasteaia Mõmmikute rühma lapsed. 4-aastased muuseumikülastajad jagavad rõõmuga ERMi ajaveebi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid.
Robins:
Mulle meeldis see, kus olid inimeste silmad. Kui kaugelt vaatasime siis tundus, et see on päris. Alguses nagu ei teadnud, kelle silmad. Aga millal see lugu juhtus, mis seal telgi vaiba peal oli? Kas ammu?
Gregor:
See majaga pilt oli vahva, kus olid ukse peal silmad. See maja oli telgi moodi. Seal olid taevas nagu tähed. Ja oli talveaeg ja maja ulatus taevani. Aga kelle silmad need on?
“Koda” 1992. Vill, põime. 214 × 160 cm (ERM A 843:1)
Anete:
Minule meeldis see, kus luud oli ukse ees. Seal oli veel üks väike linnuke. Seal oli ukse link ja nagu kuuri võti. Seal oli nii, et kõik teavad, et neid ei ole kodus. Ja siis on luud. Vanasti ei kardetud vargaid. Neid siis ei olnudki.
Marili:
Mulle meeldis see luua vaip. Ukse juurde läks trepp. See oli seal sellepärast, et inimesi ei olnud kodus. Vanasti oli nii. Nüüd pannakse lukku.
Geron:
Mulle meeldis ka luuaga. Siis kui vanasti tehti nii, et ei pandud ust lukku ja pandi luud ukse ette. Praegu paneme ilusti ukse kinni.
Kaspar K:
Luuaga pilti ma tean. Issi ütleb, et pandi küll uks lukku, aga võti pandi vaiba alla. Mulle meeldis see telgi pilt. Algul ma arvasin, et need on lambid, aga lähedalt olid silmad. Taevas oli must ja tähed olid. Ja see on öö. Natuke õudne ka.
“Pole kodus” 2014. Vill, põime. 170 × 125 cm (Erakogu)
Tormi:
Mulle oli kõige toredam kinda ja käte puu. Ühed olid sõrmikud ja ühed olid käpikud. Ma lugesin need ära ka. Ja emmele meeldis see vaip, kus olid peal püksid. Need olid poiste omad.
“Kindapuud” 1986. Vill, põime. 160 × 270 cm (ETDM)
Steve:
See vaip oli väga ilus, kuidas inimesed tänasid maad. See käis nii, et nad kummardasid. Maa annab meile taimi ja siis saame süüa. Ja põllumehed külvavad rukist. See oli tore.
Siis oli see veel tore, kus tädid kõndisid metsas. Neil olid Eesti rahvariided ja linnukesed olid puude ladvas. Ja tädidel olid värvilised juuksed.
See vana tamm oli ka tore, sest see oli värviline. Väga paks puu ja vana.
“Põllukummardajad” 2002. Vill, põime. 135 × 200 cm (Ülenurme Gümnaasium)
Nora:
Mulle meeldis see, kuidas tädid käisid metsas rahvariietega. Nendel olid rahvaseelikud seljas, triibulised ja ühel olid roosad juuksed ja ühel olid lillad. Nad kõndisid seal ja kuulasid linnulaulu. Nad läksid kõik ühte suunda, samale poole. Need olid vist kõik emmed. Imelik, aga kus lapsed on?
“Linnulaul” 2018. Vill, põime. 140×180 cm (Erakogu)
Kadi:
Minu lemmik oli hobune. Tal oli palju jalgasid. Ta jookseb nii kiiresti. Ta oli ilusat valget värvi ja jooksis täitsa teisele poole.
“Vabadus” 2001. Vill, põime. 70 × 84 cm (Erakogu)
Mihkel:
Mulle meeldis see, kus oli kirik ja all oli mägi. Tal on selline pikk torn ja otsas on rist. Minu issi on kunagi kirikus käinud ja on mulle neid pilte näidanud. Me sõitsime mööda ka kirikust. Oli ka pikk torn ja tipus oli rist. Vist kuldne. Teisel oli kukk.
“Rõõmusõnum” 2003. Vill, põime. 140 × 180 cm (Erakogu)
Ryan:
Mulle meeldis redel. Sellega saab kuu peale.
Rihard:
Minu vaip oli redeliga. Sel oli punane ja must. Sellega saab taevasse minna. Nagu taevaredel. Seda on vaja, sest muidu ei saa lennata ja saab kaugele vaadata.
Loretta:
Mulle meeldis redeliga vaip. See redel läks sinna, kus on teavas. Redel oli must, aga taevas oli kaunis kollakas. Ja sinna tähtede juurde saab minna.
“Taevaredel” 1996. Vill, põime. 195 × 120 cm (Jaani kirik Viljandis)
Emeriitprofessor ja akadeemik Anu Raua ülevaatenäitus “Isamaastikud” on Eesti Rahva Muuseumi galeriis (B-sissepääs) avatud 11. novembrini 2018. Loe lisa.
