Kristjan Raud ja Eesti Rahva Muuseum

Piret Õunapuu, teadur-kuraator

Sel aastal saab 150 aastat Kristjan Raua sünnist, kes on läinud ajalukku lisaks oma kunstiloomingule ka Eesti Rahva Muuseumi (ERM) asutajana ja vanavara kogumise peakorraldajana. Juba Hurda matusepäeva koosolekul, kus öeldi tulevase muuseumi sünnisõnad, seisis Raud eelkõige esemelise vanavara eest: Hurti muuseumi asemele tuleks üks kahe osakonnaga selts asutada – üks osakond Hurti tööde jaoks ja teine osakond kujulise kunsti jaoks. Samuti pahandas ta hiljem ajaleheveergudel, et Postimees ei andnud oma ülevaatlikus artiklis tõest pilti koosoleku otsustest, ja rõhutas veel kord, et just kujuline kunst tuleks tööplaani võtta. Muuseumi juhatuse esimesel koosolekul jäi Raud küll ametita, kuid ta asus tegutsema korjamistoimkonna liikmena. Korjamistoimkonna liikmeks määramine oli tingitud tema varasematest vanavara kogumise matkadest mitmete seltside tarbeks. Korjandused pärinesid suurelt osalt Põhja-Eestist, eriti Raua kodukandist Virumaalt, ja sisaldavad enamikus tekstiile. 1905. aastal korjas ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi muuseumile 17 ja 1905–1910 Õpetatud Eesti Seltsile (ÕES) 280 eset. Otseselt ERMile on saadud Raualt 14 eset, millele lisandusid tema lese Elvira Raua 1943. aastal annetatud 28 eset. ÕESis esines Raud pikemate sõnavõttudega rahvakunsti väärtusest ja kogumise vajalikkusest. Teisel juhatuse koosolekul teatas Raud, et ta käis Helsingis, kus kohtus Soome Rahvusmuuseumi juhatuse liikmetega ja tõi kaasa näidismaterjale.

075150_ERM_K_3148ERMi eksliibrise kavand. Kristjan Raud. ERM K 3148
Kristjan Raud oli oma olemuselt rohkem mõtisklev, vaikne, endasse süvenenud natuur kui rabelev teoinimene. Muuseumi juhatuse koosolekul ei meeldinud talle eriti rääkida – ta oli harilikult üldsuse otsusega päri. Seevastu muuseumist väljaspool, kunstiga seotud koosolekutel oli ta aktiivne esineja ja otsustaja.
Raud pidas Oskar Kallast väga suureks autoriteediks. Lisaks ERMile sidus neid ka töö ENKSi Tütarlaste Gümnaasiumis, kus Raud joonistustunde andis. Samuti ühendasid neid arvukad seltsid, nagu EÜS, ÕES, Eesti Põllumeeste Selts ja hiljem ka Eesti Kirjanduse Selts. Hoolimata ühisest tööst ja eesmärkidest ei tekkinud neil ilmselt sõbrasuhet, sest Raud pöördus Kallase poole kirjalikult ikka sõnadega väga auustatud herra Doktor. Sõber oli Raud Karl Eduard Söödiga, kellega nad koos Emajões ujumas käisid ja nalja tegid. Nad olid siiski vabad poissmehed, kes võisid endale natuke nalja lubada, Kallas aga korralik perekonnapea.

075147_ERM_K 3147ERMi eksliibrise kavand. Kristjan Raud. ERM K 3147
Esimeste aastate korjandusi hoiti enne Vanemuises ruumide saamist muuhulgas ka Raua ateljees. Hiljem, kui esemed juba Vanemuises olid, oli vähe neid päevi, mil ta muuseumi kogudes ei viibinud. Vanavara haaras Raua kirglikult kaasa. Huvitav, et ta ise ei tundnud enam tungi minna kogumisreisidele, millest ta nii kaasakiskuvalt kõneles ja kirjutas. Muuseumi puhul ulatus Raua sõnavõttude arv umbes 80-ni – need kõik olid kirjanduslikud ja kirglikud ning kantud kunstniku lennukatest mõtetest ja emotsioonidest. Nii Raua kui ka Laikmaa tekstid olid sütitavad üleskutsed ning aitasid näha paljude kaasaegsete arvates väärtusetut koli ja rämpsu samaväärsena professionaalse kunstiga. Kirjutised selgitasid, miks pöörasid välismaal õppinud loomingulised inimesed nii palju tähelepanu uuendusi ja paremat elu ihkavate eestlaste vanadele esemetele. Raud toonitas korduvalt, et tema elu peamiseks ülesandeks on luua võimalus täieliku ja kõikehaarava pildi saamiseks meie rahva eluolust minevikus.
Kogu töö maht nii kunstnikuna kui ka ERMis vanavara suurkogumisi korraldades hakkas Rauale lõpuks üle jõu käima ja nii otsustas ta paluda ERMi juhatusel ennast kohustustest vabastada. See toimus 1913. aasta veebruaris, just kogumise kõrglainel. Ent see ei tähendanud töö lõpetamist, sest 1914. aastal valiti Raud uuesti korjamistoimkonna liikmeks ja ta oli seal veel ka aastal 1915. Raud kirjutas oma lahkumise puhul Tartust Kallasele, et loodab peagi uuesti ERMi heaks tööle asuda.

074154_ERM_K_3149ERMi pitsati kavand. Kristjan Raud. ERM K 3149
Pärast ERMist lahkumist ja Tallinnasse kolimist 1914. aastal hakkas Raud mõne aasta pärast organiseerima koos August Pulstiga ERMi Tallinna osakonda, millest pärast iseseisvumist sai Tallinna Eesti Muuseum. Omamoodi oli see Tartus alustatud töö jätkuks. Tallinnas Haridusministeeriumis töötades korraldas ta 1920. aastal Eesti Muinasvara Päästetoimkonna ja oli selle esimees. Sellest kujunes suur ülemaaline vanavara kogumise aktsioon, millest võtsid osa nii Tallinna kui ka Tartu muuseumid. Sama ürituse raames korraldas Raud koolidele muinasvara päästepäevad. Sellel aastal Tallinna Eesti Muuseumi kogutud esemed anti hiljem seoses kunsti suuna poole liikumisega üle ERMile.
Raua isikut on väga palju rõhutatud seoses ERMi ajalooga. See on ilmselt tingitud eelkõige temast kui kuulsast kunstnikust. Tegelikult oligi töö kunstnikuna ja kunstiõpetajana kõik need aastad tema põhiline tegevus. Raua stuudio ja kunstikursused kujunesid Tartus värsket ja isikupärast kunsti tutvustavateks kolleteks. Need soodustasid uute kunstialaste mõtete levimist rahva hulka, nii kunstiga praktiliste kokkupuudete kaudu stuudios, õpilastööde näitustel kui ka näitustega seoses ilmunud artiklite kaudu.

074153_ERM_K_3150ERMi eksliibrise kavand. Kristjan Raud. ERM K 3150
Tänu Rauale on ERMi kogudes hulk väärtuslikku vanavara, mis kogutud enne laastavat Esimest maailmasõda. Nii väidab ta 1911. aasta aruandes, et esemekogu kasvas enam kui 5000 numbrit.
Tänu tolleaegsetele entusiastidele on Eesti Rahva Muuseumil, mille üle uhke olla ja mida eesti rahvale ka uues majas ette näidata.

Leave a Reply