Art Leete, Tartu Ülikooli etnoloogia professor

Teadlased on aina arvanud, et soomeugrilased on klaasist või veest, igatahes läbipaistvad. Kui meid teadusele avastati, nähti meid läbinisti, üleni ja korraga. Hiljem, kui teadus killustus sajaks haruks, hakati soomeugrilasi käsitlema tuhande üksikasja kaudu. Ühed uurisid, kui pilusilmsed me oleme, teised meie tööriistu ja riideid ning kolmandad maadlesid meie osastava käändega. Kuigi peensustega tegelemine hägustab küsimuse soomeugrilaste lüümusest, vajab olemise viis ikkagi vahel läbivalgustamist.

Vanasti oli iga teadlase jaoks auasi otse välja öelda, mida nad arvavad inimestest, keda nad uurivad. Eelmisel sajandil hakkasid taolised kollektiivse iseloomu analüüsid ja otsekohesed, tunde pealt tehtud ääremärkused näima mõnevõrra rohmakate ja ebaviisakatena. Selleks et mitte panna teadlasi piinlikku olukorda, lendasid need kirjeldused vaikse akadeemilise kokkuleppe alusel teadustöödest välja. Sellegipoolest on ilmne, et etnograafid ikkagi arvavad midagi inimeste kohta, kellega nad tegelevad.

Jean-Jacques Rousseau kirjutab, et kunstide areng toob kaasa teeskluse ja pettuse kasvu ühiskonnas. Tsiviliseeritud inimene võib vaid unistada kristalsest aususest ning õhata russoolikus vaimus: „Küll oleks meie seas meeldiv elada, kui väline hoiak peegeldaks alati südame suundumusi…” Selleks et asja mõte oleks siililegi selge ning ideaalse oleku saavutamise võimatus ilmne, võrdleb Rousseau vooruslikku inimest jõumehega, „kes armastab võidelda paljalt”.

Kui tsiviliseeritud inimestega on kõik lootusetu, siis näeb Rousseau sellise vahetu mõistmise rakendusalana põlisrahvaid ja muud inimmassi, kellele kunst on tundmatu. Enne kunstide arengut on inimeste kombed lihtsad ja loomulikud, käitumise erinevused peegeldavad ka iseloomuerinevusi. Inimesed on selles seisundis kergesti läbinähtavad ja see hõlbustab nende omavahelist suhtlust:

„Enne seda, kui kunst vormis meie käitumise ja õpetas meie kired kõnelema lihvitud keelt, olid meie kombed lihtsad, kuid loomulikud; ja ülalpidamise erinevus andis juba esmapilgul märku iseloomude erinevusest. Inimloomus iseenesest ei olnud parem, aga inimestele andis turvatunde see, et nad üksteist nii kergesti läbi nägid; ja see eelis, mille väärtust meie enam ei taju, säästis neid paljudest pahedest.”

Rousseau arutlus kunstide kahjulikkusest muutub etnograafilises diskursuses peagi metslaste paljastamise vahendiks. Kui selline valgustuslik metodoloogiline mõtterelv juba teadlaste kätte sattus, oli soomeugrilaste olemust lihtne päevavalgele tuua. Varasemaid kirjeldusi soomeugrilastest on seetõttu valgustav lugeda. Kõik on otse välja kirjutatud, mis etnograafidele pähe torkas ja mis nad läbi nägid. Soomeugrilased on etnograafilise röntgenipilgu all alasti. Meie vana tuttav, Tartu Ülikooli eradotsent Alexander von Schrenk kirjutab ajaloolisel 1837. aastal:

„Hoolimata välisest sarnasusest venelasega, on sürjan oma iseloomus säilitanud midagi omapärast, mis teda venelasest kahjulikult eristab. Olles viimasest tõsisem, ei saada ta elu mööda sama lõbusalt kui venelane. Tõelise soomlasena laulab ja naerab ta harva. Vestluses ei lase sürjan ennast kübetki alandada, aga see ei tulene mitte eneseväärikuse tundest, vaid sellest, et ta on põikpäine ja sõnakuulmatu.”

Kust Schrenk teab, et komid on põikpäised, mitte väärikad? Ta tunnistab, et mõlemad omadused kujundavad sarnase välise käitumisjoonise. Seega võiks siin justkui olla pinnast segaduse tekkeks. Võti on aga selles, et Schrenk viib analüüsi läbi russoolikult. Enne esitatud kirjakohta arutleb ta selle üle, et komidel pole oma rahvalaulegi (nad laulavad ainult vene omi), seega mingid kunstid pole nende seas veel tärganud. Selliseid kunstivabasid komisid on seega lihtne läbi näha: nende sisemus, tunded ja mõtted on läbitungivale mõistusele varjamatud.

Matias Aleksanteri Castrén rändab 1840. aastate alguses, mõni aasta pärast Schrenki, läbi Venemaa Euroopa osa tundrate ning märkab samasugust soome-ugri puiklemist igal sammul:

„Samojeedidel on soomlastega palju ühist. Nad on äärmiselt ettevaatlikud, vagased ja salalikud, umbusklikud, põikpäised ja visad. Nad ei otsusta midagi kohe, aga kui midagi otsustavad, siis on ettevõetu teostamisel kohutavalt kangekaelsed. Sarnaselt laplastega on nad isepäised ja nii valelikud, et nende peale ei saa üldse loota.”

Matias Aleksanteri Castrén taipas neenetseid vaadates, et nad on “äärmiselt ettevaatlikud, vagased ja salalikud, umbusklikud, põikpäised ja visad, kohutavalt kangekaelsed, isepäised ja valelikud. Et lugejatel ei jääks mingeid kahtlusi, lisati Castréni reisikirjale tema vaatlusi kinnitavad pildid Kanini poolsaare ja Timani tundra põliselanikest.

Hoolimata neenetsite ja saamide virtuoossest kõrvalehiilimise harjumusest taipab Castrén, et nad teevad alati midagi muud, kui räägivad või lubavad. Taoline põikpäine salatsemine on tuvastatav ainult tänu sellele, et teadlase arsenalis leidub läbivalgustav analüüsimeetod. Teises võrdlevas arutluses soomeugrilaste iseloomu teemal esitab Castrén seda vaevu voolava vee kujundi kaudu:

„Veel mõned sõnad vene laplaste iseloomust. See on pea samasugune kogu Lapimaal. Seda võib võrrelda ojaga, mille vesi voolab nii vaikselt, et sa isegi ei märka seda liikumist. Kui vastu tuleb mingi takistus, pöörab oja tasakesi kõrvale, aga jõuab siiski lõpuks eesmärgini. Selline on ka laplase iseloom: vaikne, rahulik, järeleandlik. [—] Olles suures osas ilma jäetud elu naudingutest, olles ümbritsetud karmist, ületamatust loodusest, olles määratud vaesusesse ja puudusesse, on teda õnnistatud  kadestamisväärse võimega kõik raskused ja hädad häirimatu rahuga välja kannatada. [—] Sellest on näha, et lapi rahvalikus iseloomus peegeldub soome tüüp. Sisuliselt on ka soomlast õnnistatud samasuguse rahuliku, vaikse, lepliku loomusega. Pisiasjades järeleandlik, muutub ta aga kangelaseks, kui puudutada midagi, mis on tema arust oluline. Sarnaselt muutub ka laplane mõnikord äärmuslikult põikpäiseks, kaotades seejuures kergesti rahuliku mõtlikkuse, mis ei hülga kunagi temast mehisemat soomlast.”

Kuigi oja kujundis rõhutab Castrén mingi sihi suunas voolamist, on antud juhul oluline just läbipaistvus, mis võimaldab teadlasel ojana voolavat soome-ugri iseloomu läbi näha. Kõik need soomeugrilaste salatsemised ja põiklemised on seega abitud, naiivsed katsed etnograafilise valgustava pilgu all vingerdada. Isegi need uurimisobjekti teadusliku tunnetuse teelt kõrvalehiilimise katsed näitavad teadlastele, kuidas kunstita soomeugrilaste „väline hoiak peegeldab alati südame suundumusi”.

Juri Lotman täheldab, et üleva valgustusfilosoofia ühendamine groteskse tõsieluga võib viia esmapilgul segaste tulemusteni. Natuke romantiliselt meelestatud õpetlaste püüded filosoofiliselt valgustada veidrat etnograafilist tegelikkust kujundasid arusaama soomeugrilaste läbipaistvusest, metafoorse viisi näha meid vaikselt voolava veena. Tasahilju on etnograafiline mõte jõudnud arusaamiseni, et lihtsameelselt russoolikku pilku peale visates ei näe me midagi läbi, sellel lähenemisviisil puudub valgustav süüvimisjõud. Soome-ugri kultuuri esmapilgul nähtamatute reeglite võre hägustab hoolimatu etnograafi pilgu. Soomeugrilastest ei saa ainult silmadega mõelda.